3. september 1912 Tõlliste, Sangaste khk – 14. veebruar 1992 Viljandi
Kirjanik
Sündinud Tartumaal (hiljem Valgamaa koosseisus) Sangaste kihelkonnas Tõlliste mõisa aidamehe tütrena. Õppis 1921-1927 Valga 2. Algkoolis, 1928-1930 Võru Õpetajate Seminaris ja 1930-1932 Valga Tütarlaste Gümnaasiumis. Seejärel töötas vanemate juures Kaagjärve vallas Ratsi talus., 1938-1940 ametnikuna Karula vallamajas.
Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal toetas oma tegevusega Eesti ühiskonna sovetiseerijaid.
Asus juunis 1940 tööle ajalehes "Lõuna-Eesti" (hiljem "Valga Enamlane") toimetuse sekretärina, 1941 oli ka Valgamaa täitevkomitee sekretär.
Saksa-Nõukogude Liidu sõja algul astus 1941. aasta suvel hävituspataljoni, siirdus Nõukogude Liidu tagalasse ja oli seal aastatel 1942-44 rindeõena Eesti Laskurkorpuses.
Naasnud 1944 tagasi Eestisse, töötas 1944-45 Valgamaa TK haridusosakonna juhataja. Oli 1944-1946 ja 1947-1950 ajaleht "Valgamaalane" ("Valga Kommunist") vastutav toimetaja. Konflikti tõttu Valga parteijuhtidega vallandati töölt.
Luise Vaher siirdus Viljandisse, kus töötas 1951-1958 linavabrikus laojuhatajana.
NLKP liige 1948-1950, heideti välja kulaklikus päritolus süüditatuna, taastati liikmeks 1989.
Alates aastast 1960 kutseline kirjanik, Kirjanike Liidu liige 1961.
Esimesed luuletused avaldas Võru seminari õpilasena, hiljem ka lühiproosat ja vesteid. Esimene jutustus „Veomehed“ ilmus ajakirjas „Looming“ 1951. aastal. Võitnud pingestatud tegevusega novellidega („Öö huntidega“ 1957, „Maiöö“ 1958)võistlustel auhindu. 1959. aasta romaanivõistluse III auhinna sai „Emajõe jutustus“ (1960), mis ladusas rahvapärases esituses arutab sõjajärgse maaelu teravaid probleeme. Vaheri loomingus on keskne Hargula triloogia: romaanid „Rindeõde“ (1965), 2 tr. koos romaaniga „Tormipöörises“ (1982) ja „Põlev pärisosa“ (1987, Tammsaare nim. kolhoosi preemia 1988).
Suri 14. veebruaril 1992 Viljandis. Maetud samas Metsakalmistule.
Allikas: Eesti Kirjanike leksikon (2000). Lk. 638-639
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar