17. september - Endel Rössler

Koolijuhataja ja kodu-uurija 
Endel Rössler
17.09.1923 Metsküla k, Suure-Kõpu v, Viljandimaa - 3.05.1991 Tartu

Endel Rössler sündis Viljandimaal Suure-Kõpu vallas Metsküla külas. Oma kooliteed alustas ta Metsküla Algkoolis, mille lõpetas 1935. aastal. Sellele järgnes Puiatu 6.-klassiline Algkool, Viljandi Kaubanduskool ja 1943. aastal Türi Gümnaasium. Olles valinud oma elukutseks õpetaja ameti astus ta 1948. a Tallinna Õpetajate Instituudi matemaatika-füüsika osakonda, kuid segased ajad ei lasknud tal kooli lõpetada. Alles 1957. aastal sai ta pedagoogi kutse lõpetades Tartu Pedagoogilise Kooli kaugõppe teel.

Esimesed tööaastad möödusid Viljandi Maavalitsuse transpordi ja liikluse osakonna transpordikorraldajana, Vastemõisa valla TSN TK-s sõjaväe arvelauapidajana, Statistika Keskvalitsuse Suure-Jaani jaoskonna inspektorina ja Palitse sideagentuuri juhatajana. Septembrist 1949. a sai temast Viimsi 7-klassilise kooli õpetaja. Kuna ta abiellus (22.10.1949) Saaremaalt Laimjala vallast Tooma talust pärineva Meeri-Laine Rüütliga, kes töötas õpetajana Saaremaal, siis asus 1950. aasta algusest tööle Kingissepa haridusosakonnas statistikuna. Töötas aastaid direktorina Saareküla (1950), Lõõne (1951–1953) ja Pamma 7-kl. koolis (1953–1960) ning Kingissepa linna Tehnilises Erikutsekoolis (1960-1961). Viimast töökohta pidas oma pedagoogilise töö raskeimaks perioodiks, kuna õpilased olid peamiselt lastekodu lapsed. 

1961/1962 õppeaastal lahkus E. Rössler tervislikel põhjustel kooli direktori kohalt ning asus tööle EKP Kingissepa Rajoonikomitee instruktorina. 

1964. aastal haigestus tuberkuloosi, mille tagajärjel sai II invaliidsusgrupi. Peale tütre Malle keskkooli lõpetamist (1969) kolis pere Tarusse. Siin töötas Endel Rössler Tartu Plastmasstoodete Katsetehases brigadirina, teeninduskombinaadis Edu vastuvõtjana, TRÜ kirjastuse trükiosakonnas tehnilise toimetajana. 

Endel Rössler suri Tartus 3. mail 1991. Ta on maetud Viljandimaa Kõpu kalmistule.

Endel Rössler alustas aktiivset tegevust kodu-uurijana 1978. aastal. Ta on teinud kaastööd Eesti Raadiole, osalenud mitmel nimekonkursil, koostanud kodu-uurimuslikke töid oma koduküla ja -valla kohta. 

Teatmematerjalid:

1. Teatmematerjale Metsküla ajaloost ja seltside tegevusest. Tartu, 1978. 233 lk. + lisad. 
2. Teatmematerjale Kõpu kihelkonna Suure-Kõpu valla Metsküla ajaloost ja seltside tegevusest Tartu, 1978. 235 lk. + lisad. 
3. Teatmematerjale Metsküla rahvaraamatukogu asutamisest ja tegevusest aastail 1908-1968. Tartu, 1987. 
4. Vastemõisa koduloost 1.: Vastemõisa minevikust, kultuuriloost ja majanduselust. Tartu, 1978. 211 lk. 
5. Vastemõisa koduloost 2.: Vastemõisast võrsunud tublisid mehi ja naisi. Tartu, 1980. 264 lk. 
6. Vastemõisa minevikust, kultuuriloost ja majanduselust. Tartu, 1980. 264 lk. 
7. Teatmematerjale Vastemõisa aja- ja haridusloost, kultuuri- ja majanduselust – Tartu, 1986. 248 lk.

Publikatsoonid: 

1. Rössler, E. Seitsekümmend aastat : [ koori- ja orkestrijuht ning koduloo-uurija Jaan Joandi ] // Kultuur ja Elu ( 1980 ) nr. 7, lk. 35 : foto. 
2. Rössler, E. “ Pillipuu ” ja “ Perepill ” [: Raidsalude pere- ja sugu-võsa-kapellid ]. Kultuur ja Elu 1984:7, 12-14, ill. 
3. Rössler, E. Lagi käeulatuses [: Kandlemängija Erni Kasesalu ]. Kultuur ja Elu 1982:10, 32-33, ill.
4. Rössler, E. Mantlipärija [: Torupillimängija Ants Taul ja rahvamuusikarühm “ Torupill ”]. Kultuur ja Elu 1983:4, 15-17, ill.
5. Rössler, E. Taimelava [: Rahvamuusikajuht Vello Tikerpalu ja Muhu 8-kl. Kooli rahvamuusikaorkester ]. Kultuur ja Elu 1983:10, 25-28, ill. 

Fotokollektsioonid: 

• Eesti Filmiarhiivis asub tema fotokollektsioon – Vastemõisa kultuurielu 1902-1979. 

Allikad: 

• Rang, M. Endel Rössler 1923-1991 // Leole (2013) 1. sept. URL:  https://dea.digar.ee/page/leole/2013/09/01/3 (vaadatud 07.09.2023)

Foto allikas: 

• Kingissepa Erikutsekooli nr. 3 direktor Endel Rössler annab diplomi Palmile, kooli 1961. a. meistrile poksis. Ajapaik. URL: https://ajapaik.ee/photo/704760/kingissepa-erikutsekooli-nr-3-direktor-endel/ (vaadatud 08.09.2023)

Biograafia koostas Laura Randoja

16. september - Ants Rulli

Eesti kirurg

Ants Rulli

snd Alfred Hans Rullinkov

16.09.1908 Aidu v, Paistu khk, Viljandimaa - 31.10.1986 Tartu

Ants Rulli (kuni 1935. aastani Alfred Hans Rullinkov; 3. september (vkj)/ /16. september 1908 Aidu vald, Paistu kihelkond, Viljandimaa – 31. oktoober 1986 Tartu) oli eesti kirurg.

Kooliteed alustas Heimtali vallakoolis, jätkas Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumis, mille lõpetas 1928. aastal. 1928. a. detsembrist 1930. a. maini viibis sõjaväeteenistuses Tallinna sidepataljonis. 1930. aasta sügisel asus õppima Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda, kuid juba oktoobris läks üle arstiteaduskonda. 1936. aastal lõpetas A. Rulli Tartu Ülikooli arstiteaduskonna.

Pärast ülikooli lõpetamist asus tööle ülikooli haavakliinikus assistendina. 1940. aastal töötas lühikest aega Võrus linnaarst-kirurgi ametikohal, sealt siirdus edasi Viljandi haigla kirurgiaosakonna juhataja ametikohale.

1945. aastast oli ta Tartu Ülikoolis üldkirurgia kateedri juhataja ning pidas üldkirurgia loenguid. 1953-1954 töötas A. Rulli teaduskonnakirurgia kateedri juhatajana. 1955. aastal astus Leningradi I Meditsiiniinstituuti prof. F. G. Uglovi juurde doktorantuuri. Järgmisel aastal kutsuti dots A. Rulli uuesti üldkirurgia kateedri juhatajaks Tartusse. Samal aastal kirjutas A. Rulli valmis doktoritöö, kuid töö jäi kaitsmata. Tema doktoritöö ilmus 1959. aastal venekeelse monograafiana Tartu Riikliku Ülikooli toimetistes. 1969. aastal sai ta meditsiinidoktoriks, 1974. aastal professoriks.

Ta on õpetanud tuhandeid tulevasi arste. Ta on õpiku „Üldkirurgia“ üks autoreid.

Ants Rulli avab Tartu Kliinilise Haigla operatsioonibloki 

Allikad:

• Padrik, V. (2016). Eesti kirurgiast läbi aegade. – Tartu: E.J.N.T. : V. Padrik · Ants Rulli. – Wikipedia. https://et.wikipedia.org/wiki/Ants_Rulli (vaadatud 01.09.2023)
• TRÜ : Tartu Riiklik Ülikool : EKP TRÜ komitee, TRÜ rektoraadi, ELKNÜ TRÜ komitee ja TRÜ ametiühingukomitee häälekandja, nr. 24, 23 september 1983 https://dea.digar.ee/?a=d&d=truajaleht19830923.2.12&srpos=1&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-rulli%2c+ants------------

Fotode allikad 

• Alfred Hans Rullinkov (Ants Rulli). https://ajapaik.ee/photo/1133887/alfred-hans-rullinkov-ants-rulli/ (vaadatud 02.09.2023)
• Ants Rulli avab Tartu Kliinilise Haigla operatsioonibloki. Ajapaik. https://ajapaik.ee/photo/386316/ants-rulli-avab-tartu-kliinilise-haigla/ (vaadatud 02.09.2023)

12. september - Andreas Kurrikoff

Järvamaa Muuseum, http://muis.ee/museaalview/238718,
Andreas Kurrikoff, PM F 2364:38

Eesti vaimulik ja rahvusliku liikumise tegelane. Esimene eestlasest kirikuõpetaja Eestimaal
Andreas Kurrikoff
12.09.1848 Pärsti – 13.07.1904 Viljandi

Andreas Kurrikoff sündis Viljandis Savikotil talumehe Hansu pojana. Ta alustas õpinguid vallakoolis, jätkas kooliteed Viljandi elementaar- ja kreiskoolis. Aastatel 1862–1869 õppis Tartu kubermangugümnaasiumis. 1869. aastal alustas õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ning lõpetas 1874. aastal.

1870. aasta kevadsemestril algatas "Kalevipoja õhtute" kooskäimised. Esimesel kohtumisel koguneti tema korterisse "Kalevipoega" lugema. Seda päeva peetakse Eesti Üliõpilaste Seltsi asutamise päevaks. Kurrikoff oli ka Eesti Kirjameeste Seltsi üks asutajaliikmeid. Lisaks osales ta Vanemuise Seltsi tegevustes. EKS-i koosolekul 1875. aastal valiti ta "vana varanduse korjamise" komitee liikmeks ja koolmeistrite osakonna juhatajaks.

Pärast ülikooli lõpetamist 1874. aastal läbis Kurrikoff vaimulikele kohustusliku prooviaasta Kõpu, Türi ja Paide koguduses. Pärast Türi pastori Grohmanni surma 1874. aastal kandideeris Kurrikoff tema kohale, mille kohalik kirikukonvent heaks kiitis. 1880. aastatel hakkasid tekkima erimeelsused koguduse ja õpetaja vahel. Kurrikoffile esitati järjest kaebusi ja noomitusi ning 15. veebruaril 1891 vabastati ta pastori kohalt. Peale seda elas ta 5 aastat Tartus ja töötas usuõpetuse õpetajana Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Tartust ära tulles elas mõned kuud Kõo ja Vastemõisa mõisades, kuid siis asus elama Viljandi linna. Viimastel eluaastatel ei huvitunud Kurrikoff enam ühiskondlikust tegevusest, vaid luges kodus ajalehti. 1904. aastal Kurrikoff suri ning ta maeti Viljandi vanale kalmistule.

1880. aastal ilmus Kurrikoffi tõlgitud Johann Wolfgang von Goethe "Hermann ja Dorothea" ("Härmann ja Doora"), mis oli esimene suurem Goethe teos eesti keeles.

Vändra Martini koguduse õpetaja Ernst Sokolowsky kutsel pidas ta 1882. aastal Carl Robert Jakobsoni haual kõne.

Tema kirjatööna on teada artikkel "Läänemaa-vaimulik liikumine, pruugitud abinõud selle vastu ja selle vili – üks osa kiriku ajaloost Eestimaal" (Postimees 1895, nr 100–106).

Türi kiriku taga asuv tänav (Kungla tänava paralleel) on nimetatud A. Kurrikoffi tänavaks.

Allikad: 

Foto allikas: Wikipedia. https://et.wikipedia.org/wiki/Andreas_Kurrikoff (vaadatud 31.08.2023)

• Eesti biograafiline leksikon. – Saku: Mart Tamberg, 2001. Lk. 236-237
• Kurrikov, A. Kurrikoffide suguvõsa. – Viljandi: A. Tõllasepp, 1913. Lk 20-22 
• Andreas Kurrikoff. - Wikipedia. https://et.wikipedia.org/wiki/Andreas_Kurrikoff (vaadatud 31.08.2023) 
• Kurrikoff, Andreas. Eesti Teatriliit. http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/kurrikoff_andreas2 (vaadatud 01.09.2023)

Biograafia koostas Laura Randoja

28. september - Mart Saar

28. september 1882 Hüpassaare - 28. oktoober 1963 Tallinn
Helilooja, organist ja pedagoog. Rahvusliku stiili rajaja eesti koorimuusikas

Mart Saar sündis Viljandimaal Hüpassaare metsavahitalus. Tema isa oli hea orelimängija ning juba 5-6-aastaselt olevat Mart Saar proovinud orelit mängida. Pärast Kaansoo vallakooli läks Saar Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus koolmeistriks oli Joosep Kapp. Terve Kappide perekond Suure-Jaanis innustas Saart muusikaga edasi tegelema ning Artur Kapp aitas suviti valmistuda konservatooriumi astumiseks.

 

1901-1908 õppis Mart Saar Peterburi konservatooriumis Louis Homiliuse oreliklassis, mille ta lõpetas hõbeaurahaga. Kuni 1911. aastani täiendas ta end samas Ljadovi juhendamisel kompositsioonis (oli õppinud ka Rimski-Korsakovi juures). Suvevaheaegadel 1904. ja 1907. a. käis Saar Eestis rahvaviise kogumas. St. Peterburg pakkus Saarele häid kontakte kaasaegse muusika erinevate suundadega. Sügavat muljet avaldas talle Debussy ja Skrjabini muusika. Saar hindas heliloojana kõrgelt ka Rimski-Korsakovi, kes ühendas oma loomingus sajandivahetuse muusika uued tendentsid vene rahvamuusika joontega. Viimane soovitas ka oma õpilastel kasutada loomingus rahvaviise ja rõhutada nende omapära.

 

Aastail 1908-1921 elas Saar vabakunstnikuna Tartus. Ta andis muusikatunde, komponeeris, esines organisti ja pianistina ning osales aktiivselt linna muusikaelus. Saare suhet eesti kultuuri mõjutas oluliselt rühmitus "Noor-Eesti". Lühikest aega õpetas ta ka Tartu Kõrgemas Muusikakoolis (1920-1921; 1927-1928).

 

Aastal 1921 hävisid tulekahjus Saare kodu, sealjuures hulk teoste käsikirju ja suurepärane raamatukogu. Samal aastal kolis ta Tallinna. Seal pühendus Saar peamiselt heliloomingule, kuid esines ka pianisti ja organistina, nii saatjana kui ka improvisaatorina.

 

Mart Saar oli heliloojana miniaturist. Pea kogu tema loomingu moodustavad väikevormid: umbes 350 koorilaulu, 180 soololaulu, 120 klaveripala (veel on tal muusika lastenäidendile ja mõned vähetuntud vokaalsümfoonilised ja orkestriteosed). Põhiline osa Saare loomingust tugineb eesti rahvamuusikal - soololaulud, klaveripalad, eriti aga koorilaulud. Saar, kes oli ise rahvalaule ka kogunud, suutis oma loomingus avada nende omapära väga loomulikult. Ta on esimene eesti helilooja, kelle muusika on tihedalt rahvaloominguga läbi põimunud.

 

1932. a. sai Saar Hüpassaare talu pärisomanikuks ja asus sinna elama. Tema teoste enamik on valminud just seal.

 

Aastail 1943-1956 oli Saar kompositsiooniprofessor Tallinna Konservatooriumis (õpilased Ester Mägi, Harri Otsa jt). 1956. a. tabas Saart halvatus, mistõttu ta loobus pedagoogitööst ja pühendus heliloomingule.

 

Mart Saar suri 28.10.1963 Tallinnas.

 

1972. a. avati Hüpassaares Mart Saare majamuuseum, 1982. a. mälestussammas Tallinnas (Aime Kuulbusch).

Allikas: Multimeedialeksikon "Eesti muusika". URL: https://opetaja.edu.ee/eesti_muusika/composers/saar/elu.htm

26. september - Lembit Eelmäe

Aastani 1936 Arved Eifel
26. september 1927 Holdre v – 2. juuli 2009 Tartu
Näitekirjanik, luuletaja ja näitleja

Sündinud Valgamaal Holdre vallas sepa pojana. Õppis 1935-1941 Holdre algkoolis, 1941-1946 Tõrva keskkoolis, 1946-1947 Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonnas, 1947-1951 Eesti riiklikus teatriinstituudis.

 

Oli 1951-1957 „Endla“ teatris ja alates 1957 „Vanemuises“ näitleja. Elva keskkooli kunstilise kasvatuse õpetaja 1964-1968. Juhendanud mitmeid näiteringe. Tema tipprollideks olid osatäitmised Jaan Toominga lavastustes "Veli Joonatan" (1976) "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1976), "Polonees 1945" (1976), "Kauka jumal" (1977), "Tõde ja õigus" (1978) ja "Kihnu Jõnn" (1980).

 

Lembit Eelmäe pidas oma mulgimaa päritolu kogu elu väga oluliseks, see kiindumus väljendus omaloodud mulgimurdelistes luuletustes ja juttudes, kaasalöömises Mulkide Seltsi tegevuses ja muudes kodukoha ettevõtmistes. Ta on avaldanud luulekogud "Mu tõne mailm" (Vanemuise Seltsi Kirjastus, Tartu 1997) ja "Tundelisi pärjavärsse" (Vanemuise Seltsi Kirjastus, Tartu 2003). Luulet autori ettekandes on salvestatud CD-l "Ku Pikässillast üle saa" (2002).

 

Abikaasa näitleja Herta Elviste. Vend kirjandusteadlane August Eelmäe. Poeg näitleja Andrus Eelmäe.

 

Tunnustused

• 1969 Eesti NSV Teatriühingu preemia– Paris lavastuses "Ilus Helena"

• 1976 Eesti NSV Teatriühingu preemia – Põrgupõhja Jürka lavastuses "Põrgupõhja uus Vanapagan"

• 1977 Eesti NSV teeneline kunstnik

• 1977 Eesti NSV Teatriühingu preemia – Mogri Märt lavastuses "Kauka jumal"

• 1978 Eesti NSV Teatriühingu preemia – Andres lavastuses "Tõde ja õigus"
• 1996 Suure Vankri auhind
• 1997 Eesti Näitlejate Liidu auliige
• 2004 Mulkide Seltsi auliige
• 2005 Tartu Kultuurkapitali aastapreemia (koos Herta Elvistega)
• 2005 Valgetähe IV klassi teenetemärk
• 2006 Vanemuise hõbemärk
• 2006 Tartu aukodanik koos Hans Trassi ja Helju Valsiga
• Vanemuise Seltsi auliige
• 2007 Tartumaa Pensionäride Ühenduselt aasta vanaisa tiitel
• 2008 Helme valla aukodanik

Allikad:
• Eesti Kirjanike leksikon (2000). Lk. 69-70
• Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Lembit_Eelm%C3%A4e
Foto: Uus Eesti. URL: http://uuseesti.ee/10258

18. september - Lilian Härm

Aastani 1954 Vahtramäe
18. september 1927 Tallinnas
Eesti kunstnik

Lilian Härma isa oli teatrikunstnik Albert Vahtramäe (1885–1965), kes omandas hariduse Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis. Lilian Härm õppis pärast Tallinna Inglise Kolledžit ja Jakob Westholmi gümnaasiumit Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis, lõpetades kooli 1950. aastal teatridekoratsiooni erialal.

 

Lilian abiellus samal erialal õppinud tarbegraafiku Endel Härmaga, kellega sündis kaks poega.

 

Lilian Härm on töötanud Üleliidulise Kaubanduspalati Eesti osakonnas ja ETKVL-i Kaubandusliku Reklaami Valitsuses tarbegraafikuna ning hiljem vabakutselisena (pakendite kujundaja ja plakatite joonistajana).

 

1974. aastal kolis koos perega Viljandisse.

 

Ta on illustreerinud palju lasteraamatuid, näiteks Eno Raua “Mõru kook” (1959), Julius Oro “Muna” (1975), “Prantsuse muinasjutte” (1976), “Eesti muinasjutte” (1979), “Ungari muinasjutte” (1985), “Rootsi muinasjutte” (1987), Charles Perrault “Muinasjutud” (1979), Wilhelm Hauff “Kääbus Nina. Väike Mukk (1984).

 

Lilian Härma lasteraamatute illustratsioonidega on üles kasvanud mitu põlvkonda lapsi. Maalikunstnikuna on tal valminud ligi 3000 teost, millest suur osa kujutab kasse. Samas on tema ampluaa olnud maastikud ja linnavaated ning vähemal määral natüürmordid.

Allikas: Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Lilian_H%C3%A4rm
Foto: Sakala. URL: http://sakala.postimees.ee/1121364/viljandi-eelmise-aasta-tegu-tehti-keset-jarve

Kunstnik Lilian Härm näituse avamisel oktoobris 2012 Kondase keskuses

 

 

17. september - Agnes Taar

Aastast 1933 kodanikunimega Blaubrük, eestistatult Kajara

17.09.1897 Maru küla, Vana-Kariste vald – 7. 12.1976 Tartu
Laste- ja näitekirjanik, prosaist

Agnes-Elsa Taar sündis Pärnumaal Maru algkooli õpetaja tütrena, õppis 1907–1910 Maru algkoolis, 1911–14 Halliste kihelkonnakoolis, lõpetas 1916 eksternina Pärnu gümnaasiumi, täiendas end 1916 Johannes Voldemar Veski pedagoogilistel kursustel Tartus, omandas 1917 Pärnus õpetajakutse.

 

Töötas 1916–1917 Maru algkooli õpetajana, oli 1921–1922 Otepää kihelkonna Vidrike ja 1922–1923 Mäksa valla Sarakuste algkooli juhataja, 1924–1925 Virumaal Moora algkooli õpetaja, 1927–1928 postkontoriametnik Viljandis.

 

Avaldas aastast 1924 ajakirjanduses lastejutte, -luuletusi ja -näidendeid ning täiskasvanutele mõeldud näidendeid (neid mängiti peamiselt väiketeatrites ja maalavadel) ja kaks romaani. Aastast 1928 kutseline kirjanik Tartus, toimetas 1931–32 ajakirja „Eesti Naine“ lisa „Väikeste Sõber“.

 

Kirjutas 1932 libreto A. Virkhausi operetile „Veskineid”. Võeti Eesti Kirjanike Liidu liikmeks 1940, heideti 1950. aastal liidust välja kodanliku natsionalismi vastase kampaania ajal.

 

Läks Tartus vabasurma üheaegselt koos abikaasaga, maetud Raadi kalmistule.

 

Lasteluulekogud

• Klu-klu (1928)

• Kuldnokk naasis (1970)

 

Lastejutud

• Merepoeg (1929)

• Imeline võõras (1930)

• Musta Notsu seiklused (1930)

• Kolm poissi ja õnnenumber (1931)

• Vallimäe vana vares (1932)

• Mustlase koer (värssjutustus, 1936)

 

Romaanid

• Mari-Ann õpetajatütar (1938, 2011)

• Hulkumas ja põgenemas (1940, 2011)

 

Lastenäidendid

• Mure ja Rõõmu lossis (lavastatud 1929)

• Kuri Killi loomade kohtus (lavastatud Vanemuises 1930)

• Viiukese sõit kevaderiiki (lavastatud 1932)

 

Näidendid

• Emake maamuld (lavastatud Vanemuises 1931)

• Kõrgemäe noored (1932)

• Kes on süüdi? (1934) • Kolm sündi (1935)

• Naine tulikahjumärgiga (1936)

 

Allikas: EE 14, 2000; muudetud 2013 http://entsyklopeedia.ee/artikkel/taar_agnes

9. september - kodu-uurija Erich Mägi

9. september 1932 Vinni k, Küti v, Virumaa – 21. juuni 2010 Karksi-Nuia

Tehnik- tehnoloog, kodu-uurija, amatöörfilmide tegija

 

Sündis 9. septembril 1932 aastal Virumaal Küti vallas taluperes. Õppinud Vinni-Pajusi 6-klassilises koolis (1947), Karitsa 7-klassilises koolis (1948).

 

Olnud 1949-1957 Siberisse küüditatud. Lõpetanud 1954. aastal Ussinski õhtukooli 8. klassi, 1960 Tihemetsa põllumajandustehnikumi ja 1969 Võru tööstustehnikumi. Töötanud traktoristi ja treialina, tehnik-tehnoloogina Nuia EPT-s, katlamaja juhataja ja tööde normeerijana.

 

Ühiskondlik tegevus on olnud mitmekesine. Osavõtt Karksi-Nuia taidlusringide tööst (meeskoor, rahvatants, puhkpill, foto- ja filmiring). Kuulus Eesti Filmiamatööride Liitu.

 

Videosalvestused August Kitzbergi ja Elena Animäg teemadega on osaliselt antud Tartu Kirjandusmuuseumile. Teinud 8-mm ja 16-mm amatöörfilme kohalikest sündmustest aastail 1975-1989. Alates 1989 videofilmid 182 kassetil.

 

Juhendatud õpilasuurimused: fotoring – kohalik kroonika, filmiring – kohalik kroonika. Vanavarakogu: fotoaparaadid, fotolaboratooriumi seadmed.

 

Osalenud muinsus- ja looduskaitses.

 

Erich Mägi tegevust on tunnustatud aukirjade ja diplomitega. 1986. aastal amatöörfilmide ülevaatusel III koht (pronksmedal).

 

Mälestustest Siberis avaldanud artikli „Pikad aastad“ Õilme Nurga artiklikogumikus „Mälestuseks teile kõigile (Rakvere, 2001).

 

Avaldanud artikleid vallalehes Karksi Sõna.

 

Suri 21. juunil 2010 Karksi-Nuias (vähk).

 

Allikad:

• Viljandimaa koduloolasi.—2009.—Lk 45
• Geni. URL: https://www.geni.com/people/Erich-M%C3%A4gi/6000000001875949479

Foto: http://www.kultuurikeskus.karksi.ee/files/image/Erich.jpg

3. september - Luise Vaher

Aastani 1944 Kapstas
3. september 1912 Tõlliste, Sangaste khk – 14. veebruar 1992 Viljandi
Kirjanik

Sündinud Tartumaal (hiljem Valgamaa koosseisus) Sangaste kihelkonnas Tõlliste mõisa aidamehe tütrena. Õppis 1921-1927 Valga 2. Algkoolis, 1928-1930 Võru Õpetajate Seminaris ja 1930-1932 Valga Tütarlaste Gümnaasiumis. Seejärel töötas vanemate juures Kaagjärve vallas Ratsi talus., 1938-1940 ametnikuna Karula vallamajas.

 

Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal toetas oma tegevusega Eesti ühiskonna sovetiseerijaid. Asus juunis 1940 tööle ajalehes "Lõuna-Eesti" (hiljem "Valga Enamlane") toimetuse sekretärina, 1941 oli ka Valgamaa täitevkomitee sekretär.

 

Saksa-Nõukogude Liidu sõja algul astus 1941. aasta suvel hävituspataljoni, siirdus Nõukogude Liidu tagalasse ja oli seal aastatel 1942-44 rindeõena Eesti Laskurkorpuses. Naasnud 1944 tagasi Eestisse, töötas 1944-45 Valgamaa TK haridusosakonna juhataja. Oli 1944-1946 ja 1947-1950 ajaleht "Valgamaalane" ("Valga Kommunist") vastutav toimetaja. Konflikti tõttu Valga parteijuhtidega vallandati töölt.

 

Luise Vaher siirdus Viljandisse, kus töötas 1951-1958 linavabrikus laojuhatajana.

 

NLKP liige 1948-1950, heideti välja kulaklikus päritolus süüditatuna, taastati liikmeks 1989.

 

Alates aastast 1960 kutseline kirjanik, Kirjanike Liidu liige 1961. Esimesed luuletused avaldas Võru seminari õpilasena, hiljem ka lühiproosat ja vesteid. Esimene jutustus „Veomehed“ ilmus ajakirjas „Looming“ 1951. aastal. Võitnud pingestatud tegevusega novellidega („Öö huntidega“ 1957, „Maiöö“ 1958)võistlustel auhindu. 1959. aasta romaanivõistluse III auhinna sai „Emajõe jutustus“ (1960), mis ladusas rahvapärases esituses arutab sõjajärgse maaelu teravaid probleeme. Vaheri loomingus on keskne Hargula triloogia: romaanid „Rindeõde“ (1965), 2 tr. koos romaaniga „Tormipöörises“ (1982) ja „Põlev pärisosa“ (1987, Tammsaare nim. kolhoosi preemia 1988).

 

Suri 14. veebruaril 1992 Viljandis. Maetud samas Metsakalmistule.

 

Allikas: Eesti Kirjanike leksikon (2000). Lk. 638-639

2. september - Eha Lättemäe

2. september 1922 Tarvastu vald – 14. november 2012
Luuletaja

 

Eha Lättemäe sündis 2. septembril 1922. aastal Mõnnaste algkooli õpetajate tütrena.

 

Ta õppis Mõnnaste algkoolis 1929-1935 ning jätkas haridusteed Viljandi Tütarlaste Gümnaasiumis 1941. aastani. Astus 1942. aastal Tartu Ülikooli õppima ajalugu ja klassikalist filoloogiat. Lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1948. aastal ajaloo alal arhiivitöötaja erialaga. Pärast kooli ülikooli lõpetamist oli 1949. aastal marksismi-leninismi kateedri assistent ja 1950-1951 aspirant, kuid pidi ametist lahkuma poliitiliste süüdistuste tõttu.

 

Vallandamise järel töötas 1959. aastani Viljandi ja Pärnu rajoonis juhutöödel. Erialatööst kõrvale jäetu ning kultuuriliselt isoleerituna õppis Eha Lättemäe iseseisvalt ära soome keele ning jäigi selles kirjutama. Peale tarvastumurdeliste luuletuste on kõik tema eestikeelsed tekstid tegelikult tõlked soome keelest.

 

Eha Lättemäe suhtles teiste kirjanikega vähe - pisut ainult kadunud Mart Mägeri ja Minni Nurmega. Tema vanema ea parim sõber ja aitaja oli Lennart Jürgenson, kelle luulet ta on sisseelamisega soomendanud. Esimese vabavärsis luuletuse kirjutas Eha Lättemäe juba kaheksa aastaselt. Eha Lättemäe on kirjutanud luuletuse Paistu kiriku kukele ja kodusaunale. Esimesed luuletused avaldas ta 1955. aastal Viljandi kohalikus lehes, tema debüütkogu trükiti 1968. aastal. Kaks Lättemäe raamatut ilmus ka Karjalas.

 

Pikk aleviperiood sai otsa viiekümnendate lõpul, mil ta tuttavate abil sai 1959. aastal töökoha Tallinna riiklikus raamatukogus öövalvurina. 1971. aastal sai temast kutseline kirjanik, 1974. aastal võeti ta vastu Eesti Kirjanike Liitu.

 

Eesti Kirjanike Liidu järelehüüdest Eha Lättemäele:

„Tarvastu murrakus kirjutatud värsid on keelelised haruldused. Nii loomulikku seost rahvalauluga pole peale Adamsoni saavutanud enam ykski meie murdeluuletaja. Monotoonsed ja paisutusteta värsid, kus muhedus käib koos mõtlikkusega ja latinistikat armastanud inimese napisõnalisus seltsib taluõuede kõnega. Oma tõlgetes oli Lättemäe täpne ja autoritruu ning soomlased on tema enda värsse mõnigi kord soomelikeks tunnistanud. Ehk sobibki ta eesti naisluulest paremini Soome taustale, eakaaslase Eeva-Liisa Manneri manu. Seda rohkem on meil temas avastada.“

Tunnustused

• 2002 – Valgetähe V klassi teenetemärk

• 2008 – Juhan Liivi luuleauhind (luuletus "***Kui talvekuu on paratamatu..." – Looming 2007, nr 5, lk 694)

Luulekogud 

• Iltakävelyllä = Õhtune jalutuskäik (2003)
• Kahel häälel (koos isa Andres Lättemäega. 1981) 
• Metsamarju. Mõtsamarju (1974) 
• Nõnda ma lähen (1973) 
• Oma sammude varjust (1968) 
• Poimin marjoja sinisestä metsästä (1975, Petroskoi)
• Pääsuke päevalind (1971) 
• Uskon aurinkoon (1969, Petroskoi)

 

Allikad:

• Eesti Kirjanike leksikon (2000). Lk. 315-316

• Eha Lättemäe 2.IX 1922 – 14.XI 2012 // Looming (2012) nr. 12, lk. 1798-1799

• Sommer, Lauri. Eha Lättemäe seisab mitme kultuuri veerel // Sakala (2008) 20. veebr., lk. 6

Foto: URL: https://www.ounaviks.ee/meedia/pildid/kago/eha_lattemae.jpg

26. september – Friedrich August Saebelmann

26.09.1851 Karksi vald – 7.03.1911 Paistu
Helilooja, koorijuht, kirikuorganist ja pedagoog

Friedrich Saebelmann sündis Karksis köster-organisti perekonnas. Isa juhendamisel hakkas ta üsna noorelt klaverit õppima. 1871. aastal lõpetas Saebelmann Valga seminari. Kuna talle sobivat töökohta polnud, otsustas suunduda koos venna Aleksander Saebelmann-Kunileiuga Peterburi. Esialgu satuti majanduslikesse raskustesse. Tänu heale saksa keele oskusele sai Friedrich tööd õpetajana Anna kiriku saksa koguduse koolis. 1874. aastal astus Friedrich Saebelmann esimese eestlasena Peterburi konservatooriumi (C. van Arcki klaveriklassi). Seal õppis ta siiski vaid ühe aasta, misjärel pöördus tagasi Karksi ja asus tööle kooliõpetajana.

1880. aastast töötas Saebelmann Paistus kihelkonnakooliõpetajana ja köster-organistina. Vaatamata vaid lühiajalisele õppimisele muusikakõrgkoolis oli ta ilmselt saanud oma õpetajalt küllaltki häid teadmisi. Saebelmanni õpilased on meenutanud, et ta mänginud muljetavaldavalt klaverit ja improviseerinud osavalt orelil. Peale selle esines ta tšellistina ja andis klaveritunde. Tema Paistus asutatud suur meeskoor oli silmapaistva tasemega. Saebelmann juhatas ka maakondlikke laulupidusid ning temast kujunes Viljandimaa muusikaelus väga populaarne ja autoriteetne muusikategelane.

Looming

Saebelmanni vähene looming koosneb peamiselt koorilauludest, säilinud on umbes paarkümmend laulu. Heliloojale on omane loodus- ja armastuslüürika, kuid ta on kirjutanud ka üksikuid isamaalisi laule. Tema looming on venna omast küllaltki erinev: kui Aleksander Saebelmann-Kunileid tugines suurel määral rahvaviisidele, siis Friedrich rahvaviise ei kasutanud. Aleksandri looming on tõsisem, Friedrichi oma rõõmsam, muretum, ehk ka pealiskaudsem. 19. sajandi lõpukümnenditel lõid koorilaule paljud koolmeistrid, organistid ja köstrid. Friedrich Saebelmanni laulud paistsid nende hulgas silma oma värske helikeele ja erksa rütmiga. Lihtsa harmoonia tõttu olid nad mõnusad laulda ja võitsid omaaegsete kooride repertuaaris suure populaarsuse. Tema loomingusse kuulub mitmeid tänini palju lauldavaid laule: "Kaunimad laulud" (mis on olnud palju kordi laulupidude kavas), kauni viisiga ja südamlik "Ema süda", rõõmus kevadelaul "Ellerhein", erksarütmiline "Jahilaul", pea kõigil matustel kõlav "Palve" jt.

Friedrich Saebelmann oli ka esimesi eesti heliloojaid, kes hakkas kirjutama soololaule.

Allikas: Koolielu http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/saebelmann/elu.htm

23.september – Karl August Hermann

23.09.1851 Uue-Põltsamaa vald – 11.01.1909 Tartu
Keeleteadlane, helilooja, kirjanik


Karl August Hermann (23.09.1851 Võhma - 11.01.1909 Tartu)

Hermann oli eesti keeleteadlane, ajakirjanik, helilooja ja muusikategelane. Töötas Tartu ülikooli eesti keele õppejõuna, toimetas ajalehte "Postimees", andis välja esimest eesti muusikakuukirja ning kirjastas hulga koorilaulukogumikke. Alustas esimese eestikeelse entsüklopeedia koostamist, millest ilmus küll ainult 1. köide. Silmapaistva organisaatorina oli osaline kõigis tähtsamates Tartu ja ka kogu Eesti kultuurisündmustes. Püüdis edendada eesti koorimuusikat ja kogus eesti rahvaviise. Oli II, IV, V ja VI üldlaulupeo üks üldjuhte. Lõi üle 300 muusikateose, enamik neist koorilaulud. Paljud neist said rahvusliku liikumise ajal väga populaarseks ning on seda tänapäevalgi.

Karl August Hermann sündis Põltsamaa lähedal Võhmas. Kaotas noorelt ema ja isa, mistõttu ta lapsepõlv ja kogu haridustee olid rasked. Seda enam tuleb imetleda tema vaprust olusid trotsida ning kõige kiuste kõrgharidus omandada.

Hermann õppis Põltsamaa kihelkonnakoolis, kus laulis ka oma aja kohta heatasemelises Wilbergi kooris. Pärast kooli lõpetamist jäi ta sinna abiõpetajaks. Murranguliseks ja suunavaks sündmuseks 18-aastase Hermanni elus oli I Üldlaulupidu 1869. aastal Tartus. Sellelt rahvusliku liikumise suurürituselt sai ta innustust iga hinna eest edasi õppida ja sellega oma rahvale kasu tuua.

Aastail 1871-1873 töötas ta Peterburis õpetajana ning kavatses ka konservatooriumi astuda, kuid vanuse ja ebapiisava ettevalmistuse tõttu tuli sellest loobuda. Ta pidi leppima vaid eratundide ja iseõppimisega. Eratunde oreli-, viiuli- ja klaverimängus võttis ta ka Tallinnas. 1875. aastal astus Hermann Tartu ülikooli usuteaduskonda, kuid varsti muutusid tema suhted õppejõududega pingeliseks - tulevane pastor käis "Vanemuise" koori juhatamas ning tegeles ka muu kõrvalisega.

Hermann katkestas õpingud ning läks 1878. aastal hoopis Saksamaale, Leipzigi ülikooli keeleteadust õppima. Ta lõpetas ülikooli 1880. aastal keeleteaduse doktori kraadiga, tema väitekiri käsitles eesti keele vältevaheldust. Saksamaalt käis ta Eestis II üldlaulupidu juhatamas.

1880. aastal pöördus Hermann Tartusse tagasi, kuhu jäi oma surmani. Siin rakendus ta kogu jõuga tööle. Vähe on neid organisatsioone ja seltse, kus Hermann poleks innuga kaasa löönud. Ta oli poliitika- ja ühiskonnategelane, teadlane, ajakirjanik, kirjandusteoste autor ning kirjastaja. Ulatuslik oli tema eesti keele alane tegevus, sealhulgas kujunemisjärgus keele sõnavara rikastajana ja grammatika kujundajana. Aastast 1889 töötas ta Tartu ülikooli eesti keele lektorina.

Väga ulatuslik oli ka tema muusikaline tegevus. Hermanni nimega seostub kõik 19. sajandi viimaste aastakümnete muusikaelus ettevõetu: laulupidude korraldamine, muusikakirjanduse kirjastamine, esimese eestikeelse muusikaajakirja väljaandmine, rahvaviiside kogumine, seadmine ja propageerimine, tegevus koorijuhi, helilooja ja kriitikuna.

Ajakirjanduslik tegevus

Aastail 1882-1885 toimetas Hermann "Eesti Postimeest". 1886. aastal omandas ta "Perno Postimehe", nimetas selle ümber "Postimeheks" ning andis seda Tartus välja kuni 1896. aastani. Tema juhtimisel kasvas väikesest, kohaliku tähtsusega nädalalehest ülemaaline, laialt loetav ja populaarne esimene eesti päevaleht (alates 1891. a.). Keerulistes venestuspoliitika tingimustes oli vaja osavust ja laveerimist, et tsensuur lehte kinni ei paneks. Hermann sai sellega hakkama.

Hermanni südameasjaks oli eesti rahvast ka muusika alal võimalikult mitmekülgselt harida. Juba "Postimehe" toimetajana avaldas ta aastail 1882-1884 selle juures "Muusiku Lisalehte", milles ilmus ka koorilaule. Hiljem sai ta loa muusikaajakirja väljaandmiseks ja nõnda hakkas igal kuul ilmuma "Laulu ja mängu leht" koos noodilisaga (1885-1897, 1908). Ajakiri oli mõeldud üldharivana laiale lugejaskonnale ning oli kirjutatud lihtsas stiilis.

Lehe number koosnes sõnalisest ja muusikalisest osast. Hermann avaldas hulga lääne muusika heliloojate elulugusid, lisaks järjejutuna lühikese maailma muusika ajaloo. Ta jagas ka praktilisi õpetusi laulmise, viiulimängu, noodi- ja kompositsiooniõpetuse kohta, tutvustas ja soovitas koguda eesti rahvalaule. Igas numbris oli ka üks põnev seiklusjutt, mille peategelaseks oli mõni kuulus muusik. Artiklite materjali võttis Hermann peamiselt saksa, aga ka teiste maade ajakirjandusest. Muusikalises osas avaldati koorilaule, soololaule saatega, viiuli- ja klaveripalu. Repertuaari hulgas oli palju tema oma loomingut, aga ka teiste noorte eesti heliloojate teoseid, samuti teiste maade heliloojate töid.

"Laulu ja mängu leht" oli lugejaile küll meeltmööda, kuid kõrge hinna tõttu jäi tellimusi üha vähemaks. 1897. aastal pidi Hermann ajakirja sulgema. 1908. aastal üritas ta ajakirja veelkord käima panna, kuid siis piirdus see vaid kahe numbriga. Pärast lehe sulgemist oli Eesti kaua ilma muusikaajakirjata, alles aastal 1922 hakkas ilmuma uus muusikakuukiri "Sireen" Juhan Aaviku toimetamisel (siiski vaid 4 numbrit). Ajakirjas avaldatud materjale andis Hermann hiljem eraldi välja pedagoogiliste raamatutena: "Noodi-õpetus" (Tartu, 1892), "Noodi-õpetus ja komponeerimise-õpetus" (Jurjev [Tartu], 1893) ning "Viiuliõpetus" (Jurjev [Tartu], 1893). Keelemehena mõtles ta välja ka muusikatermineid. Hermannilt on eesti keelde püsima jäänud umbes 140 tema heast keelevaistust kõnelevat sõna, nagu tähestik, häälik, algvõrre ja ülivõrre; käändenimed saav, rajav, olev; aga ka muusikaterminid kolmkõla, heliredel jne.

Loomingust

Hermann on olnud väga viljakas helilooja. Parim osa tema loomest on koorilaulud, algupäraste laulude ja rahvaviisiseadete arv ulatub 300-ni. Tema muusikat on tugevalt mõjutanud lihtsakoeline saksa koorimuusika. Laulude rõõmsameelsed ja muretud tekstid on sageli tema enda sulest. Laulud on enamasti lihtsa ülesehitusega salmilaulud, mis hästi tabatud meeleolu tõttu said kiiresti populaarseks. Paljud neist on püsinud repertuaaris tänapäevani. Parimad laulud nagu "Kungla rahvas" (Fr. Kuhlbars), "Mingem üles mägedele"  (kuula lingile klikates) (ka pealkirjaga "Ilus oled, isamaa", M. Veske), "Munamäel" (J. Kunder) kõnelevad heast meloodiaandest. Optimistlik "Oh laula ja hõiska" (kuula lingile klikates) autori sõnadele on populaarsemaid laulupeolaule. Sageli lauldavad on veel "Teretus", "Kevade marss" (K. A. Hermann).

Erandlik ja parim saavutus Hermanni kooriloomingus on aga 1880. aastal kirjutatud laul "Isamaa mälestus" (kuula lingile klikates). Kreutzwaldi "Kalevipoja" sissejuhatusest võetud tekst on tulvil muistse vabadusvõitluse romantikat ja isamaa-armastuse paatost, mida Hermann on muusikaliselt suutnud väga sugestiivselt väljendada. Laul on hea dramaturgilise ülesehitusega, selles on meeleolude vaheldust ning muusikaliste kujundite kontrastsust.

Lisaks suurele hulgale koorilauludele kuulub Hermanni heliloomingu hulka ka soololaule, klaveri- ja viiulipalu. Tema loodud on ka üks muusikaline lavateos, esimene eesti ooperikatsetus - lauleldus "Uku ja Vanemuine ehk Eesti jumalad ja rahvad" (Hermanni enda libreto rahvamuistendi ainetel; 1907, esietendus 1908). Selle orkestreeris ja lisas avamängu Adalbert Wirkhaus. Noored professionaalid sarjasid tol korral teose maapõhja, millest vanahärra oli hingepõhjani solvunud. 1997. aastal orkestreeris Raimo Kangro teose uuesti ning kirjutas samas stiilis järje ("Uku ja Ecu") - selle kaksikteosega tähistati humoorikalt Eesti Vabariigi 80. aastapäeva, muiates nii ärkamisaegse kui tänapäevase pseudomütoloogia üle

Allikas: Koolielu http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/hermann/elu.htm

Karl August Hermanni monument, asukohaga Põltsamaa linnapargis 

Monument koosneb risttahukalistest roosakast graniidist sambast ja sellele on paigaldatud pronksist portreebüst. Graniittahuka külgedel on voluuditaolised kontraforsid.Tahkude esiküljel pronksmärkidega tekst Dr.K.A.Hermann (plaadil) 1851-1909. Kuju autor Alfred Zolk-Leius, kes oli lõpetandu Pallase kunstikooli ja õpetas Põltsamaa Gümnaasiumis joonistamist. Monumendi kõrgus 2 meetrit, asetatud muldkehale. Muldkeha nõlvadel kaks betoonist üheksaastmelist treppi. Mälestusmärki piiravad kõrged elupuud.

Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=5852

23. september - Tõnu Kukk

Tõnu Kukk

Sündinud 23.09.1961 Jõhvis
Eesti kunstnik ja karikaturist

Õppis Adolf Kesleri nimelise Keskkooli kunstiklassis, Jõhvi Kunstikoolis ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis graafika erialal. Elab Olustveres ja töötab Viljandis.

Tema huvialadeks on šaržide ja karikatuuride joonistamine, palindroomide loomine ning heraldika. Tema karikatuure on avaldatud huumoriajakirjades Pikker ja Pilkaja, tema kujundatud on mitmed raamatud.

Tõnu Kuke kujundatud logo

Tõnu Kukk on loonud arvukalt asutuste logosid ning linnade ja valdade vappe. Nende puhul on ta kunstnikuna kasutanud eelkõige heraldikale omaseid klassikalisi võtteid: legende, keskaegsete sümbolite detaile ning antiikmütoloogilisi ja kristlikke sümboleid.

Ta on arvukalt loonud logotüüpe, tuntumad neist on ehk pärimusmuusika festivali ja Päri­musmuusika aida visuaalsed tun­nused. Samuti Kondase keskuse, Viljandi muusikakooli ja Viljandi linnaraamatukogu märgid. Tema oli ka Eesti Vabariik 80 logo au­tor. Muuseas, Paia ristis seisev mulgi mees on samuti Kuke ku­jundusidee teostus, mis tugineb kuulsale "tikutopsi pildile".

Eesti kultuuriloos on talle is­tekoha kindlustanud kuksiim: isikupärane must-valge kujundi­keel, milles avaldub kunstniku visuaalne vaimukus. Ta hakkas kuksiime looma 1993. aastal ning on seletanud seda mõistet järgmiselt: "Sõna "kuksiim" on tuletatud kunstniku nimest ja terminist "maksiim" (põhimõte, elutarkus, käitumisreegel). Kuksiimid on puändikad sõna- ja kujundimänguga märgid, mis kannavad endas omapärast huumorit, vihjeid ja allegooriat. Nende tähenduslikkuse ja vihjelisuse mõistatamine pakub omaette lõbu ja lusti."

Eesti esimene kuksiimide näitus ja ühtlasi Viljandi esimene arvutigraafika väljapanek oli 1995. aastal Kilpkonna galeriis.

Allikad

• Männiste, Tiiu. Mitmekülgne meister Tõnu Kukk // Sakala (2011) 21. sept. 
• Trallmann. Aivar. Tõnu Kuke kuksiimid Tarvastu raamatukogus // Maaleht (2011) 13. nov. 
• Vikipeedia

17. september – Anton Irv 135

17.09.1886 Sillaotsa talu, Viljandi vald – 27.04.1919 Lätimaal Streneči lähistel

Kolme Vabaduse Risti kavaler, Kapten

Sündis 1886. aastal Viljandimaal Viljandi vallas. Üldhariduse omandas Viljandi kihelkonnakoolis. Enne Esimest maailmasõda töötas õpetajana.

Maailmasõtta astus 269. Novorževi polgu noorema allohvitserina. Lahingutes paistis silma erakordse julgusega, pälvides esimesena oma diviisist Georgi sõduriristide täiskomplekti. 1915. aastal ülendati ta vahvuse eest ohvitseriks ning määrati polgu luurekomando ülemaks. 1917.-1918. aastal oli Irv 1. Eesti polgus roodu- ja pataljoniülem.

Vabadussõja algul võttis kapten Irv aktiivselt osa 1. soomusrongi formeerimisest ning sõitis selle rongi ülema abina Viru rindele. 10. detsembril 1918. aastal nimetati kapten Irv soomusrongi ning pärast kapten Partsi haavatasaamist 1919. aasta jaanuaris soomusrongide divisjoni ülemaks.

Lisaks soomusrongidele olid tema alluvuses Kuperjanovi Partisanide Pataljon, Kalevi Malev, Scouts-rügement, Võru kaitsepataljon ning välisuurtükiväeosad. Petseri vallutamisel allusid soomusrongide divisjonile ka 2. ja 7. jalaväerügement. Kapten Irv langes lahingus 27.04.1919 Egle raudteejaama lähistel. (VRSAA F 400, N 12, S 27537; ERA F 495, N 7, S 1156; EVK 1984, lk 48; Vojennõi orden…2004, lk 539)

Leitnant Anton Irve autasustati Georgi mõõgaga.

Allikas: Eestlastest kavaleride elulood

Kapten Anton Irve mälestusmärk

Viljandi Pauluse kiriku juures Viljandi Pauluse kiriku juures nn Kirikumäel asub mälestuskivi Eesti Vabadussõjas langenud sõjamehele kapten Anton Irvele. A.Irv langes 27. aprillil 1919 Lätimaal, olles tollal Eesti Soomusrongide Divisjoni ülem. Temale kui Viljandimaalt pärit mehele püstitati 6. augustil 1933 Kirikumäele mälestussammas, mis Nõukogude okupatsioonivõimude poolt hävitati. Viljandi muinsuskaitsjate poolt paigaldati 29. aprillil 1989. aastal samale kohale mälestuskivi.

Allikas: Viljandi Turismiinfokeskus

6. september - Marko Tiitus

Sündinud 6. septembril 1971 Tallinnas
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) vaimulik

Marko Tiitus on sündinud 06. septembril 1971. 

Ta on lõpetanud G. Otsa nim Tallinna Muusikakooli ning õppinud teoloogiat EELK Usuteaduse Instituudis ja Norra Luterlikus Teoloogiakõrgkoolis, kus omandas 1997 filosoofiamagistri kraadi usuteaduse alal. Alates 2005. aastast jätkab ta õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktoriõppes.

Marko Tiitus ordineeriti õpetajaametisse 02.07.1999 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus peapiiskop Jaan Kiiviti poolt. Töötas 2000–2005 Juuru Mihkli koguduse õpetajana ja alates 2005. aastast Viljandi Jaani kogudusе õpetajana. 2007. aastast on ta Viljandi praostkonna praost. Marko Tiitus on alates 2015. aastast EELK assessor. 

Alates 2001. aastast on Marko Tiitus EELK Usuteaduse Instituudi tegeliku usuteaduse õppejõud, pidades loenguid liturgikast, liturgia ajaloost ja juhendades liturgika seminare. Alates 5. maist 2020 on Marko Tiitus Usuteaduse Instituudi rektori kohusetäitja. Alates 1. septembrist 2020 juhib ta ka usuteaduse instituudi juu­res tegutsevat pastoraal­seminari.

On pidanud loenguid Concordia ülikoolis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias. Teinud kaastööd Raadio 7-le ja Eesti Luterliku Tunni Teenistusele. Praegu on ta ajalehe Eesti Kirik kolumnist. 

Marko Tiitus on abielus Mirjam Tiitusega (sündinud Mänd), neil on tütred Mirjam (s. 1994), Elsbet Helena (s. 2004), Ingel Madleen (s. 2006), Maarja Eliise (s. 2010) ja Iris Emilia (s. 2015).

Allikad:

• EELK Viljandi Jaani koguduse koduleht
• Vikipeedia

5. september - Nikolai Päts 150

5.09.1871 Viljandi - 29.11.1940 Tammiku mõis

Eesti õigeusu vaimulik

Sündis Viljandis ehitusmeister Jakob Pätsi ja Olga Pätsi (sünd Tumanova) peres. Tema vennad olid: Konstantin Päts (1874–1956), Voldemar Päts (1878–1958), Peeter Päts (1880–1942) ja õde Marianne Pung (sünd Päts) (1888–1947).

Vanemad kolisid varsti Pärnumaale Tahkuranna valda ning kooliteed alustas Nikolai Päts sealses õigeusu kihelkonnakoolis ja Pärnu kihelkonnakoolis. Ta läbis Riia vaimulikus seminaris täieliku kursuse humanitaar-, filoloogia-, teoloogia ja pedagoogikateadustes ning arstiteaduse algkursuse. 

Pärast seminari lõpetamist I järgu diplomiga 1894. a. töötas ta 10 aastat kihelkonnakooli õpetajana Tänassilmas Viljandimaal ja Paides Järvamaal.

Nikolai Päts abiellus 1899. aastast Ludmilla Tšistjakovaga (preester Nikolai Tšistjakovi tütre, kindral Nikolai Helki õega). Peres oli kolm last: Voldemar Päts, Theodor Päts ja Ludmilla Päts.

1899. a. valiti ta Tännassilma apostlik-õigeusu koguduse preestriks. Aastatel 1904-1918 oli Nikolai Päts Pühade Sakariase ja Elisabeti koguduse preester Räpinas Võrumaal, olles samal ajal aktiivne hariduse- ja ühiskonnategelane ning kohaliku elu edendaja. Näiteks karskusseltsi „Võhandu“ toetamine 1904. aastast, Kaubatarvitajate ühisuse loomine ja juhtimine 1906. a., Räpina Rahvahariduse seltsi ja raamatukogu asutamine 1907. a., postkontori toetamine ja seltsimaja ehitamine 1913. a. 1904-1917 oli Nikolai Päts kihelkonnakooli ja ministeeriumikooli õpetaja ning 1913-1917 Räpina Kõrgema Algkooli õpetaja. 1914 valiti ta Võru- ja Valgamaa praostiks. 1917-1918 oli ta õpetaja Võru linna poeglaste gümnaasiumis, Võru maakonnavalitsuse liige ja haridusosakonna juhataja.

1917. a. augustis valiti Nikolai Päts Moskva kirikukogu liikmeks Riia piiskopkonnast. Eesti koguduste saadikuna võitles ta aktiivselt iseseisva Eesti Õigeusu piiskopkonna õiguste eest vene kirikuvalitsuses. Mässajaks nimetati teda juba 1905. a, kui ta päästis karistussalklaste käest 20 inimese elu. Saksa okupatsiooni ajal lahkus ta koolist, tegutses Võru haridusseltsi abiesimehena, korraldas gümnaasiumi asutamist, Räpina kiriku remonti ning aitas 1918. a. piiskop Platonil kirjutada üleskutset ja õnnistust „Eesti rahvale“.

Vabadussõja alguses organiseeris koos vend Peeter Pätsiga Pärnus „Ühistöö“ osakonna ja algatas Lõuna-Eesti esimese soomusrongi, haavatute vedamiseks sanitaarrongi ning soomusauto „Vanapagan“ ehitamise.

1918. a. valiti ta Tallinna Siimeoni koguduse preestriks, ühtlasi täitis ta samast aastast 1924. aastani riigiraamatukogu (tänane Rahvusraamatukogu) juhataja ülesandeid, olles ka usuõpetajaks Tallinna keskkoolides. Oli Tallinna Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna koguduses ülempreestriks 6. detsember 1920-10. detsember 1936. Samas koguduses alustas preestrina 27. märtsil 1919. Jätkas ülempreestrina Tallinna Püha Neeva-Aleksandri koguduses. Koguduse teenimise kõrval tegutses Nikolai Päts ka usuõpetajana 1923. aastast Tallinna linna tütarlaste kommerts- ja kaubandusgümnaasiumis ning 1924. aastast Tallinna linna poeglaste reaalgümnaasiumis. 

Läks erru 1. septembril 1940.

Lisaks eelpool välja toodule oli Tallinna Ühistöö juhatuse liige 1919-1920, Eesti piiskopkonna nõukogu esimees 1919, EAÕK Sinodi esimees 1920; 1922; 1924; 1935-1940 ja  EAÕK Sinodi liige 1924-1930, EV  Haridusministeeriumi usuõpetuse komisjoni liige 1930.

Nikolai Päts on peale kõige muu veel tegutsenud poeedi ja ajakirjanikuna. Juba Riia seminaris toimetas ta kooliajakirja Nipitiri. Tema luuletused on avaldatud kogumikus „Valgeil öil“. Trükis ilmunud on veel värssmuinasjutt lastele, kirjutisi ajakirjades ja usuõpetuse õpikuid koolidele. Oli ajakirja “Elutõde” toimetaja.

Tegutsemise eest Vabadussõja ajal on Nikolai Pätsi autasustatud Punase Risti teenetemärgiga ja teenete eest kiriku ees on talle omistatud piiskop Platoni orden. 

Nikolai Päts suri 1. detsembril 1940.a. Tallinnas ja on maetud Siselinna Nevski kalmistule Jaan Poska haua naabrusse.

Loe ka: Nikolai Päts : Mees, kes võidelnud usukilbi taga // Esmaspäev (1939) 20. mai

Allikad: 

• 150 aastat Nikolai Pätsi sünnist // Külauudised
• Eesti Apostliku-Õigeusukiriku vaimulike andmebaas
• Nikolai Päts 65-aastane // Uus Eesti (1936) 4. sept. 

5. september – Friedrich Karl Akel 150

5.09.1871 Halliste kihelkond – 3.07.1941 Tallinn
Arst ja riigitegelane

Eesti riigitegelane, diplomaat ja arst Friedrich Karl Akel sündis 1871. aastal Kaubi karjamõisa omaniku pojana, praeguses Halliste vallas Viljandimaal.

Ta omandas üldhariduse Viljandi elementaarkoolis 1881-1883 ja Viljandi kreiskoolis 1883-1887, siis jätkas õpinguid Tartu Aleksandri gümnaasiumis 1889-1892 ning Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas 1892-1897.  Täiendas end ülikooliõpingute järel Riias, Varssavis, Berliinis jm.

Alates 1902. aastast töötas silmaarstina Tallinnas, kus avas 1912. aastal oma erasilmakliiniku. Võttis arstina osa Vene-Jaapani sõjast 1904-1905.

Friedrich Karl Akel abiellus 12. märtsil 1906. aastal Adele Karoline Tenziga. Perre sündis neli last: tütred Vilma, Asta ja Lia ning poeg Friedrich. Eluasemeks sai Tallinnasse Roosikrantsi 10 maja, mille ostuks raha saadi Kaubi karjamõisa müümisest. Samas Roosikrantsi tänava majas avaski dr. Akel 1912. aastal erasilmakliiniku. Juba 1907. aastal oli Fr. K. Akel koos teiste rahvuskaaslastest arstidega avanud Tallinnas Eesti Arstide Haigemaja, millest sai edukalt toimiv raviasutus.

Ühiskondlik tegevus

Friedrich Karl Akel oli väga aktiivne ka ühiskondlikult. Juba 1892. aastal astus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi ning oli mõnda aega 1897. aastal ka seltsi esimees. 1907. aastal aga oli üks korporatsiooni Fraternitas Estica asutajaid ja vilistlane, kes valiti 1932. aastal auvilistlaseks. 

1907. aastal valiti Akel ka spordiseltsi Kalev etteotsa, 1924. aastal juba Eesti Olümpiakomitee esimeheks ja 1927-1932 oli ta Eesti esindaja Rahvusvahelises Olümpiakomitees. 

Akel oli ka Põhja-Balti Arstide Seltsi ja Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige, teatriosaühingu Estonia ja Tallinna Eesti Seltsi Estonia juhatuse esimees ning Tallinna Vastastikuse Krediidiühisuse, hilisema Krediitpanga nõukogu liige ja esimees. 

Samuti kuulus ta Tallinna linna volikogusse ning oli selle juhatajaks.

Poliitiline tegevus

Poliitiliselt kuulus ta algul koos Jaan Tõnissoniga Eesti Rahvameelsesse Eduerakonda, millest sai hiljem Eesti Demokraatlik Erakond ja ühinedes Rahvaerakond. Vabadussõja ajal oli Akel üks Kristliku Rahvaerakonna asutajaist ning hiljem selle kandvamaid jõude. Aastatel 1920-1922 tegutses ta värskelt ellukutsutud EELK Konsistooriumi abipresidendina. Friedrich Karl Akeli diplomaadikarjäär algas 1922. aastal, kui ta määrati Eesti saadikuks Soome asukohaga Helsingis.

Aasta hiljem saabus ta tagasi Tallinna ning sai esimest korda välisministriks riigivanem Konstantin Pätsi juhitud valitsuses augustis 1923. Juba märtsis 1924 asus aga Akel ise riigivanemana juhtima Kristliku Rahvaerakonna, Tööerakonna ja Rahvaerakonna liikmeist moodustatud valitsust.

1924. aastal, seal hulgas ka 1. detsembri mässu ajal oli Akel Eesti Vabariigi riigivanem (valitsuse juht). Kolm korda oli ta erinevates valitsustes välisminister (1923-1924, 1926-1927, 1936-1938) ning kuulus Riigikogu (1926-1928, 1938-1940) ja Rahvuskogu (1936-1937) koosseisu.

Akel oli pikalt välisteenistuses, esindades Eestit saadikuna Soomes (1922-1923), Rootsis, Norras ja Taanis (1928-1934) ning Saksamaal ja Hollandis (1934-1936).

Ka majandusvallas jätkas ta tegutsemist olles 1939-1940 AS Esimene Eesti Põlevkivitööstuse juhatuse esimehe asetäitjaks ning jätkas oma arstipraksist.

Nõukogude okupatsioon hävitas nii Akeli töö kui ka tema enda ja tema perekonna. Friedrich Karl Akel arreteeriti 17. oktoobril 1940 oma kodutrepil ja paigutati Tallinna Patarei vanglasse. Ta hukati 3. juulil 1941 Tallinnas. Tema abikaasa Adele ja tütar Asta küüditati, poeg Friedrich arreteeriti, tütred Vilma ja Lia pidid elama paguluses.

Mälestuse hoidmine

Riigivanem Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäeva tähistamiseks avati 5. septembril 2011 Riigikantselei eestvedamisel tema sünnikohas Halliste vallas Viljandimaal mälestuskivi. Lisaks peeti Halliste koolimajas ka kõnekoosolek ning korraldati koostöös Eesti Postiga postmargiseeria „Eesti Vabariigi riigipead 1918-2018" raames Akelile pühendatud postmargi esitlus.

Halliste koolimajas oli avatud ka Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäevale pühendatud näitus, mille Riigikantselei tellimusel koostas Tiit Noormets Riigiarhiivist ning kujundas Einike Soosaar. Näitusega saab tutvuda ka Riigikantselei kodulehel.

Allikad: 

• Hallistes tähistati riigivanem Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäeva // Maaleht (2011) 5. sept. 
• Korp! Fraternitas Estica koduleht