VLRK 110 alternatiivajalugu: Endise teenindusjuht Maire meenutusi raamatukogust

Pipa ja Maire on lugejaid teenindades igasuguseid
pealkirju kuulnud. Küsitud on ka raamatut
"Tütarlapsest naiseks ja tagasi"

1989. aasta suvel saabusin Viljandisse töökoha asjus. Lootsin, et siin oodatakse heal meelel tööle pealinnast tulnuid. Ilusale suvisele päevale vaatamata pidin tõdema, et vähemalt raamatukogu uusi töötajaid ei vaja. Õnneks oli ees puhkus ja kolimine, nii et lootust veel oli. 

Puhkuse lõpupoole muutusin juba veidi rahutuks. Ka tõlke siin ei vajatud. Lõpuks pakkus abikäe sugulane, kohalik apteeker, kes lubas mind hädakorral „pudelipesijaks“ võtta. Mõtlesin, et parem ikka kui mitte midagi! 

Mõned päevad enne puhkuse lõppu tuli kauaoodatud kõne raamatukogust. Selgus, et laenutusosakonna juhataja läheb uude ametisse ja mind oodatakse tööle. Olin üliõnnelik, et sünnilinn võttis siiski minu ja mu pere nii sõbralikult vastu. Kuidas hakkab laabuma elu uues kohas? Toeks oli teadmine, et siinkandis elab palju sugulasi, pealegi olin siin veetnud suure osa oma koolivaheaegadest. Kuid uued töökaaslased? 

Kui ma septembri alguspäevil oma uude töökohta saabusin, oli väljas ilus suvelõpuilm, majas seeski tundus kõik kuidagi soe ja helge, kollane-kuldne. Mäletan sõbralikke naeratusi ja väikeste ruumide labürinti. Kuid ma ei teadnud veel, et talvel tuleb võidelda külma ja peavaludega, et ära kuluvad villased „kohvtad“ ja „hüvasti noorused“. Et järjekordse „peaka“ korral lähevad käiku värsked tabletid, mida me just sageli ei saanud endale lubada. Olime üks paras kamp peavalutajaid, samas ühtehoidev sõbralik pere. Oli omamoodi tore aeg, õhus oli huumorit, naeru, vaimukusi, tarkust, omamoodi naljakat keelt, millest teised ei pruukinud alati aru saada. 

Raamatukoguhoidja parimad sõbrad
 olid peavalurohud,
"kohvtad" ja "hüvasti noorused"

Alustasin poole kohaga. Üsna varsti oli vaja teha kokkuvõte eelmise viie aasta tööst. Selle aitasid mul korda ajada Linda ja Evi, toetudes vajalikele materjalidele, millesse mina polnud veel jõudnud oma nina pistagi. Aga kõige uuem asi oli ürituste korraldamine. Esimesed ristsed sain Jaan Kruusvalli kirjandusliku õhtuga. Sellest peale algas ka lõputu kirjandusõhtutele kutsuvate „nupukeste“ treimine Sakalale. Avaldamine kukkus välja iga kord isemoodi: vahel ilmusid need koos toimetusepoolsete kärbetega, vahel ei ilmunudki. Kirjanikke, kes olid valmis oma loometeest rääkima, oli tõesti palju. Hästi on meeles, kui mõtlesime välja küsimusi Kauksi Üllele ja Kivisildnikule. Muidugi sai nendega lagedale tuldud kohtumisõhtul. Luuletajatele esitatud traditsioonilisele küsimusele „Kuidas teist sai luuletaja?“, vastas pärast sügavamõttelist pausi Kivisildnik, et tema pole üldse luuletaja, vaid hoopis luuletajate õpetaja. Muidugi lõi selline tõdemus algul hinge kinni, kuid mine tea, eks ta vist on olnud ka nende õpetaja. Küsimus ise oli ka üksjagu tobe. 

Uue ajastu algusega läks ühtäkki vaja igat liiki kirjandust. Kirjastused töötasid täistuuridel, raamatuid tuli nagu Vändrast saelaudu (tean saelaudadest mõndagi, sest käisin Vändras koolis). Vaja läks võõrkeelset kirjandust, ka saksakeelset, mida oli peaaegu võimatu saada, kuid midagi siiski. Igal Tallinnas käigul sain omamoodi järelnoppimise korras Saksa kultuuriinstituudist üht-teist kaasa. Ega nad ju raamatukogusid varustanud, kuid koole küll, nende ülejääke antigi sõbraliku suhtlemise eest. Vahel oli seda kraami 6-7 kilo, sellega Tolli tänavalt läbi linna bussijaama jõuda oli päris raske katsumus. Sageli kasutasin „vahelaona“ tollase Kommunaalprojekti arhitektide tuba, kus töötas minu sõbranna. Sealt sai need hiljem autoga Viljandisse toimetatud. 

Mida teha humanitaarabina saadud "pliiatsitega"?

Eriti värvikaks kujunes periood, kui hakati sotsiaaltööd õppima ja välismaalt saadeti meile humanitaarabi. Siis sai tolleaegse pedagoogika ülikooli õppejõudude ja teiste selle ala korüfeede raamatuid kapi põhjast otsitud, et neid siinsetele teadmistenäljas õppijaile pakkuda. Üldse oli heameel, kui keegi midagi lisaks pakkus. Üle said vaadatud ka likvideeritavate raamatukogude hoidlad. Välismaa kolleegide abiga saime palju väliseesti raamatuid, mis olid rahvale vägagi meele järele. Kohati tuli ette päris iseäralikke saadetisi. Mida pidime peale hakkama rootsikeelsete täidetud keemia töövihikute või füüsikaõpikutega? Mida kasutatud kustukummide või päevinäinud pliiatsijuppide ja traadist õhupallivarrastega? Päris kasulikeks osutusid aga plastmasskaaned, mida poolkülmunud kuhilatest välja kangutasime, sinna sai ju vajalikke dokumente panna. 

Elu edenedes jõudsid meiegi majja esimesed arvutid. 1996. aasta lõpupoole komplekteerijatele, järgmistel aastatel said ka teised. Juba varem olime alustanud uue liigitusega, milleks kujunes kümnendliigituse lihtsustatud variant, loomulikult ilma juhisteta. Küll oli nuputamist! Olles mitmeid aastaid sobivaid indekseid konstrueerinud, ilmusid sinna juurde lõpuks ka armsad metoodilised juhised!

Välismaal käimisedki olid ju iseenesest päris muhedad. 1991 tegime ühise „dessandi“ Rootsi kuningriiki, grupis oli ka maakonna raamatukogude töötajaid. Siis me alles nägime raamatutempleid, milliseid soovisime endalegi, nagu Borlänges ja Falunis. Elu oli seal kuidagi teine, eriti kodus, kus mina peatusin. See oli liiga puhas, maitsekas, tehnika viimase sõna järgi ning kodus valitses üldine lahke olek. Ja autosõit, see tundus madalal lendamisena. Paljud meist leidsid endale häid sõpru päris pikaks ajaks. Aastaid hiljem olin sinna kogu perega taas külla oodatud. 

Järgmine sõit läks Saksamaale, sest meie maakond oli sõlminud sõprussidemed Minden-Lübbecke maakonnaga. Kui sakslased 1994. aasta suve hakul Viljandimaale külaskäigule tulid, pidi ka raamatukogu andma oma panuse külaliste vastuvõtmisse. Mina olin tõlgiks. Nii juhtuski, et mulle tehti ettepanek tulla Saksamaale neljaks kuuks stažeerima. 

Sain olla Mindeni linnaraamatukogus ühe kuu, sest pere ootas mind koju. Mulle oli see aeg aga tõeliseks elukooliks. Kui hea meel mul oli, kui juba järgmisel päeval minu kui raamatukoguhoidja poole pöörduti. Ja kui veel aidata ka suutsin! Kui hästi kõlas hommikuti kolleegide suust: „Frau Killar, haben Sie gut geschlafen?“ (tegelikult olin sunnitud palju öid üleval olema ja hirmust värisema, kuna kõrvaltoas käis valjuhäälne meeste jämm). Elasin Mindenis medõdede ühiselamus. Uut ja üllatavat oli palju. Kuidas tehti raamatunäitusi! Lisaks raamatutele kasutati igasugust butafooriat. Tuntud tegelaste elulooraamatute sisu täielikumaks avamiseks kõlbasid välgumihkliga kõrvetatud ja rulli keeratud „vanad kirjad“, pärlikeed, šampanjapokaalid, ülearuseks ei osutunud ka kontsaking. Ja kuhu meie nüüd ise oma näitustega jõudnud oleme? Loomulikult olid seal arvutid, tohutu kirjanduse valik, hubane lugemissaal, mida oleks võinud pidada ka kohvikuks. Sügava mulje jättis töökaaslane Stefan, assistent, bändimees ja pereisa. Temaga juba naljast puudu ei tulnud. 

Mälestusväärne oli 2001. aasta käik Soome. Vaatasime mitmed uudsed raamatukogud üle, et oma maja jaoks šnitti võtta. Järgnesid pikad ja tulised projektiarutelud, kuni 2002 avasimegi uue maja! Kui palju uudistajaid! Raamatukogu muutus linnas kuidagi tähtsamaks kui varem. Käidi imetlemas ilusaid ruume, näitusi, taheti tulla raamatukogutuuridele ja raamatuesitlustele ning hakata uues majas ametisse. Veel praegugi meenuvad Evi sõnad järjekordset uut arengukava tehes, et arvestagu me juba varakult sellega, et uues majas läheb elu veelgi kiiremaks ja keerukamaks. See osutus tõeks. 

Ega sellega sõidud veel ei lõppenud. 2005. aastal kutsus Riia Goethe Instituut inimesi arutama avalike raamatukogude ja koolide suhete ja koostöövõimaluste üle. Seal tuligi ette kanda, kuidas on meie suhted koolidega. Hea oli sellest rääkida, olime suhteliselt värskelt kolinud ja koostööks igati soodsad tingimused loonud. 

Aasta hiljem sain jälle Saksamaale. Rahvusraamatukogu saksakeelsete lugemissaalide juhataja ettepanekul sain osa võtta Saksimaa pealinnas Dresdenis toimunud raamatukoguhoidjate kongressist. Teemaks oli rahvaraamatukogude rahvusvaheline koostöö. Tegin ettekande meie raamatukogu näitel. Kongressil oli 3000 osavõtjat, lähemalt sain tuttavaks Läti ja Leedu kolleegidega. 

Igal aastal peab aruandes raamatukogu kirjeldama kultuurikeskusena. Kui vanas majas ei leidnud lugemishuviline sageli istekohtagi, siis uus pakub lisaks istekohtadele ka huvitegevust, üritusi ja näitusi. Siia leiavad tee nii vanad kui noored, vaiksemad ja lobisemishimulisemad, tujukad ja sõbralikud, õppimishimulised ning tegutsemislustist pakatavad, reegleid austavad toredad inimesed ja needki, kes neist eriti ei hooli. Siia on asja õpilastel - õpetajatel, kultuuritöötajatel, kunstnikel, näitlejatel, täiendõppijatel ning omaloomingu viljelejatel ja kõigil kogukondlastel. Siin saavad kokku ristsõnalahendajad, auväärt poetessid-poeedid, kirjanduspreemiate nominendid, laureaadid. Kõik on alati teretulnud. 

Flaamlaste delegatsioonile tutvustab lugejate kartoteeki Maire Killar

Õnnelikul kombel olen aastakümnete jooksul saanud teha peaaegu kõike ning jõudnud pliiatsi, trükikaardi, perfokaardi ja kirjutusmasina ajastust lõpuks arvutiajastusse. Raamatuaastal 2001 oli üks konverents, mille pealkiri oli „Kloostrist internetini“. Siinkohal meenub mulle paralleelina ühe lugeja tore küsimus: „Kas teil on raamatut „Tütarlapsest naiseks ja tagasi““? Kas nii võib äkki juhtuda ka kloostri ja internetiga? Aga seni tuleb meil olla motiveeritud, tegutseda õhinapõhiselt, sulanduda uute trendidega, olla pildil, omandada üha põhjalikumat funktsionaalset ja infokirjaoskust. 

Raamatuid on liigitatud, pidades nõu kolleegide ja asjatundjatega. Tuhandeid kaarte kataloogidesse liidetud, neid sealt siis jälle välja võetud, bibliografeeritud, konsulteeritud, laenutatud, üritusi ja näitusi, isegi kunstinäitusi organiseeritud, kirjandusülevaateid, viktoriine, informiine, valikteadistust ja muud infotööd tehtud, üliõpilasi juhendatud. Mitte kõigil pole olnud võimalust olla uue raamatukogumaja sünni juures. Ees aga terendab veel midagi ulmelist… 

Raamatukogus on olnud alati, on praegugi palju töökaid, rangeid, sõbralikke, tõsiseid, keevalisi, loomingulisi, rahulikke, hoolivaid ja omanäolisi töökaaslasi. Ja kauneid naisi. Koos on tehtud palju asju praeguste ja endiste kolleegidega, kaasa haaratud õpingukaaslasi, sõpru, pereliikmeid, sugulasigi. Leitud uusi, huvitavaid inimesi. Tundma õpitud Viljandimaad. Imetlusväärsel viisil hoolivad kõik ühisest raamatute kodust, töökaaslastest, lugejatest, oma linnast. Kõike tehakse innuga. Kui palju kunstimeelt, huumorit, asjalikkust! Kui ilusaid mõtteid leitakse raamatutest! Jagatakse teistega. Inimesed hindavad raamatukogu tegemisi, kuid harva öeldakse seda otsesõnu välja. Siinkohal meenuvad küll Elle Eha sõnad, et raamatukogu on üks kuldne paik, kuhu alati tahaks tulla.