366 lk
Arstidest oli tohutult abi, ent ma töötasin reaalse ja ebareaalse eristamiseks välja ka omaenda viisi. Ma tegin pilte. Aja jooksul jäi reaalne pildile püsima ning hallutsinatsioonid kuhtusid.
Ta püüab meeleheitlikult pärismaailmal ja oma hallutsinatsioonidel vahet teha, kuid kõige keskel on tal raske jälgida sedagi, kas rohud on võetud ja koolis tekkinud silmarõõm eksisteerib ka teiste jaoks. Üldse kontrollib ta kõike, et ootamatusteks valmis olla. Sellise pagasiga pole tal ilmselgelt koolis kerge, ent ta leiab sõpru ja armub. Koolis toimub igasuguseid asju – tülid, rõõmud, isegi peod.
Klassikaaslased ei tea alguses tema haigusest midagi – nii
hästi suudab Alex oma seisundit ja hirme ohjata, ent pinged kuhjuvad ja lõpuks
tuleb kõik „abivalmi“ kaaslase abil välja.
„[…] Kas sa näed ikka veel hallutsinatsioone?“
„Kuidas ma peaksin sellest aru saama, ema?“
[…]
Ma olin endast väljas, sest ma ei osanud vahet teha. Ma ei osanud aru saada, et Verine Miles ei olnud päris. Ma olin muutunud – ma arvasin, et olin muutunud – vahetegemises nii osavaks. Neil piltidel ei olnud mingit mõtet. Neil ei olnud mulle midagi öelda.
Kui nüüd eelkirjutatu jätab mulje, et tegu on äärmiselt rõhuva ja masendava raamatuga, siis see pole nii. Hoopis vastupidi. Raamat on kirjutatud raskel teemal humoorikalt ja põnevalt. Raamat on naljakas ja samas paneb mõtlema, kui raske on psüühilise haigusega inimesel elada ühiskonnas, mis on täis eelarvamusi ja armastab teistsuguseid paari tunnuse põhjal ebasobivaks või suisa ohtlikuks sildistada.
Soovitan raamatut nii noortele kui ka veidi vanematele lugejatele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar