192 lk
Kui Jeremy Clarkson, tuntud saatejuht ja autoajakirjanik, ei
saanud enam Sunday Timesis autoveergu kirjutada, oli tal valida, kas üldse
mitte kirjutada või kirjutada talupidamisest, millega ta 2020. aasta kevadel
alustas.
Tuhandeaakrise maatüki omanikuna ei teadnud ta enne märgilist
aastat talupidamisest suurt midagi. Ühtäkki leidis ta ennast keset
majapidamist, mida kõikide ponnistuste kiuste püüdsid lämmatada halb ilm,
totter bürokraatia, Brexit ja koroonapiirangud. Lisaks elasid tema valdustes
uskumatult suitsiidsed lambad ja mitte rohkem arukad kanad ning iga
põllutöömasin üritas peremeest tappa. Ainukesed olevused, kes autorile tõsiselt
rõõmu valmistasid ning veidigi raha sisse tõid, olid mesilinnud.
Vaatamata sellele, et ma ei üritanudki ennast kurssi viia,
kes on raamatus mainitud Nicholas Witchell või Jean Brodie (selliseid
tundmatuid tegelasi on raamatus palju rohkem), oli lugemine iseenesest lõbus ja
nauditav. Ei olegi nii suurt vahet Euroliidu müüri taha kadunud Inglismaa ja
väikese eurotruu Eesti taluelu valudel ja vaevadel. Kas ei tule mitte tuttav
ette autori kiidulaul seakasvatusele: „Kujutage
ette, et olete talunik ja keegi, kelle maa piirneb teie omaga, hakkab teile
miskipärast närvidele käima. Muidugi võib paluda abi kohtust või
vallavolikogust või kohalikust ajalehest, aga minu kogemused näitavad, et
sellest pole mingit kasu. Hoopis kavalam on lasta sead selle mölaka maa kõrvale
põllule ja kuulutada, et ei kavatsegi neid mujale viia, enne kui ta nõmetsemise
lõpetab.“
Raamatut soovitan lugeda kõigil, ka neil, kes taluelust
midagi ei tea või vastupidi seda idealiseerima kipuvad. Vähemasti õpetab Jeremy
Clarkson raskustest huumoriga üle olema.
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar