349 lk
14 aastat tagasi lasi õnnetu ja üksik Emmie Blue lendu punase õhupalli oma nime, aadressi ning ülestunnistusega. Selle leiab Prantsusmaa rannikult Lucas Moreau, kes neiule kirjutab ja neist saavad lahutamatud sõbrad.
Kui Emmie läheb oma kolmekümnenda sünnipäeva eelõhtul restorani Lucasega kohtuma, arvab ta täpselt teadvat, mis juhtuma hakkab. On ju Lucas maininud, et tal on Emmiele üks väga tähtis küsimus. Ja Emmie teab sellele vastust. Ta on seda isegi harjutanud. See on „jah!“.
Pärast mida läheb kõik valesti. Õnnest särav Lucas teatab oma peatsest abiellumisest Mariega ning palub Emmie oma … peiuneiuks. Kuna „jahhi“ on pikalt harjutatud, lipsabki see märkamatult Emmie suust.
Kuidas toime tulla sellise kaotusvaluga, kinnitades jätkuvalt, et ollakse parimad sõbrad? Kuigi Emmie tunneb ennast reedetuna (mitmel muulgi põhjusel) ja üksikuna, hakkab ta tasapisi märkama enda ümber olevat tugivõrgustikku. Taustal kogu aeg virvendanud Lucase vend Eliot on äkki esiplaanil ning alati kohal, kui Emmie hädas on.
Halvad asjad on alati millekski head, võib ratsionaalne lugeja raamatut sulgedes lausuda, õrnakoelisem poetab pisara.
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar