Keeleteadlane, helilooja, kirjanik
Karl August Hermann (23.09.1851 Võhma - 11.01.1909 Tartu)
Hermann oli eesti keeleteadlane, ajakirjanik, helilooja ja muusikategelane. Töötas Tartu ülikooli eesti keele õppejõuna, toimetas ajalehte "Postimees", andis välja esimest eesti muusikakuukirja ning kirjastas hulga koorilaulukogumikke. Alustas esimese eestikeelse entsüklopeedia koostamist, millest ilmus küll ainult 1. köide. Silmapaistva organisaatorina oli osaline kõigis tähtsamates Tartu ja ka kogu Eesti kultuurisündmustes. Püüdis edendada eesti koorimuusikat ja kogus eesti rahvaviise. Oli II, IV, V ja VI üldlaulupeo üks üldjuhte. Lõi üle 300 muusikateose, enamik neist koorilaulud. Paljud neist said rahvusliku liikumise ajal väga populaarseks ning on seda tänapäevalgi.
Karl August Hermann sündis Põltsamaa lähedal Võhmas. Kaotas noorelt ema ja isa, mistõttu ta lapsepõlv ja kogu haridustee olid rasked. Seda enam tuleb imetleda tema vaprust olusid trotsida ning kõige kiuste kõrgharidus omandada.
Hermann õppis Põltsamaa kihelkonnakoolis, kus laulis ka oma aja kohta heatasemelises Wilbergi kooris. Pärast kooli lõpetamist jäi ta sinna abiõpetajaks. Murranguliseks ja suunavaks sündmuseks 18-aastase Hermanni elus oli I Üldlaulupidu 1869. aastal Tartus. Sellelt rahvusliku liikumise suurürituselt sai ta innustust iga hinna eest edasi õppida ja sellega oma rahvale kasu tuua.
Aastail 1871-1873 töötas ta Peterburis õpetajana ning kavatses ka konservatooriumi astuda, kuid vanuse ja ebapiisava ettevalmistuse tõttu tuli sellest loobuda. Ta pidi leppima vaid eratundide ja iseõppimisega. Eratunde oreli-, viiuli- ja klaverimängus võttis ta ka Tallinnas. 1875. aastal astus Hermann Tartu ülikooli usuteaduskonda, kuid varsti muutusid tema suhted õppejõududega pingeliseks - tulevane pastor käis "Vanemuise" koori juhatamas ning tegeles ka muu kõrvalisega.
Hermann katkestas õpingud ning läks 1878. aastal hoopis Saksamaale, Leipzigi ülikooli keeleteadust õppima. Ta lõpetas ülikooli 1880. aastal keeleteaduse doktori kraadiga, tema väitekiri käsitles eesti keele vältevaheldust. Saksamaalt käis ta Eestis II üldlaulupidu juhatamas.
1880. aastal pöördus Hermann Tartusse tagasi, kuhu jäi oma surmani. Siin rakendus ta kogu jõuga tööle. Vähe on neid organisatsioone ja seltse, kus Hermann poleks innuga kaasa löönud. Ta oli poliitika- ja ühiskonnategelane, teadlane, ajakirjanik, kirjandusteoste autor ning kirjastaja. Ulatuslik oli tema eesti keele alane tegevus, sealhulgas kujunemisjärgus keele sõnavara rikastajana ja grammatika kujundajana. Aastast 1889 töötas ta Tartu ülikooli eesti keele lektorina.
Väga ulatuslik oli ka tema muusikaline tegevus. Hermanni nimega seostub kõik 19. sajandi viimaste aastakümnete muusikaelus ettevõetu: laulupidude korraldamine, muusikakirjanduse kirjastamine, esimese eestikeelse muusikaajakirja väljaandmine, rahvaviiside kogumine, seadmine ja propageerimine, tegevus koorijuhi, helilooja ja kriitikuna.
Ajakirjanduslik tegevus
Aastail 1882-1885 toimetas Hermann "Eesti Postimeest". 1886. aastal omandas ta "Perno Postimehe", nimetas selle ümber "Postimeheks" ning andis seda Tartus välja kuni 1896. aastani. Tema juhtimisel kasvas väikesest, kohaliku tähtsusega nädalalehest ülemaaline, laialt loetav ja populaarne esimene eesti päevaleht (alates 1891. a.). Keerulistes venestuspoliitika tingimustes oli vaja osavust ja laveerimist, et tsensuur lehte kinni ei paneks. Hermann sai sellega hakkama.
Hermanni südameasjaks oli eesti rahvast ka muusika alal võimalikult mitmekülgselt harida. Juba "Postimehe" toimetajana avaldas ta aastail 1882-1884 selle juures "Muusiku Lisalehte", milles ilmus ka koorilaule. Hiljem sai ta loa muusikaajakirja väljaandmiseks ja nõnda hakkas igal kuul ilmuma "Laulu ja mängu leht" koos noodilisaga (1885-1897, 1908). Ajakiri oli mõeldud üldharivana laiale lugejaskonnale ning oli kirjutatud lihtsas stiilis.
Lehe number koosnes sõnalisest ja muusikalisest osast. Hermann avaldas hulga lääne muusika heliloojate elulugusid, lisaks järjejutuna lühikese maailma muusika ajaloo. Ta jagas ka praktilisi õpetusi laulmise, viiulimängu, noodi- ja kompositsiooniõpetuse kohta, tutvustas ja soovitas koguda eesti rahvalaule. Igas numbris oli ka üks põnev seiklusjutt, mille peategelaseks oli mõni kuulus muusik. Artiklite materjali võttis Hermann peamiselt saksa, aga ka teiste maade ajakirjandusest. Muusikalises osas avaldati koorilaule, soololaule saatega, viiuli- ja klaveripalu. Repertuaari hulgas oli palju tema oma loomingut, aga ka teiste noorte eesti heliloojate teoseid, samuti teiste maade heliloojate töid.
"Laulu ja mängu leht" oli lugejaile küll meeltmööda, kuid kõrge hinna tõttu jäi tellimusi üha vähemaks. 1897. aastal pidi Hermann ajakirja sulgema. 1908. aastal üritas ta ajakirja veelkord käima panna, kuid siis piirdus see vaid kahe numbriga. Pärast lehe sulgemist oli Eesti kaua ilma muusikaajakirjata, alles aastal 1922 hakkas ilmuma uus muusikakuukiri "Sireen" Juhan Aaviku toimetamisel (siiski vaid 4 numbrit). Ajakirjas avaldatud materjale andis Hermann hiljem eraldi välja pedagoogiliste raamatutena: "Noodi-õpetus" (Tartu, 1892), "Noodi-õpetus ja komponeerimise-õpetus" (Jurjev [Tartu], 1893) ning "Viiuliõpetus" (Jurjev [Tartu], 1893). Keelemehena mõtles ta välja ka muusikatermineid. Hermannilt on eesti keelde püsima jäänud umbes 140 tema heast keelevaistust kõnelevat sõna, nagu tähestik, häälik, algvõrre ja ülivõrre; käändenimed saav, rajav, olev; aga ka muusikaterminid kolmkõla, heliredel jne.
Loomingust
Hermann on olnud väga viljakas helilooja. Parim osa tema loomest on koorilaulud, algupäraste laulude ja rahvaviisiseadete arv ulatub 300-ni. Tema muusikat on tugevalt mõjutanud lihtsakoeline saksa koorimuusika. Laulude rõõmsameelsed ja muretud tekstid on sageli tema enda sulest. Laulud on enamasti lihtsa ülesehitusega salmilaulud, mis hästi tabatud meeleolu tõttu said kiiresti populaarseks. Paljud neist on püsinud repertuaaris tänapäevani. Parimad laulud nagu "Kungla rahvas" (Fr. Kuhlbars), "Mingem üles mägedele" (kuula lingile klikates) (ka pealkirjaga "Ilus oled, isamaa", M. Veske), "Munamäel" (J. Kunder) kõnelevad heast meloodiaandest. Optimistlik "Oh laula ja hõiska" (kuula lingile klikates) autori sõnadele on populaarsemaid laulupeolaule. Sageli lauldavad on veel "Teretus", "Kevade marss" (K. A. Hermann).
Erandlik ja parim saavutus Hermanni kooriloomingus on aga 1880. aastal kirjutatud laul "Isamaa mälestus" (kuula lingile klikates). Kreutzwaldi "Kalevipoja" sissejuhatusest võetud tekst on tulvil muistse vabadusvõitluse romantikat ja isamaa-armastuse paatost, mida Hermann on muusikaliselt suutnud väga sugestiivselt väljendada. Laul on hea dramaturgilise ülesehitusega, selles on meeleolude vaheldust ning muusikaliste kujundite kontrastsust.
Lisaks suurele hulgale koorilauludele kuulub Hermanni heliloomingu hulka ka soololaule, klaveri- ja viiulipalu. Tema loodud on ka üks muusikaline lavateos, esimene eesti ooperikatsetus - lauleldus "Uku ja Vanemuine ehk Eesti jumalad ja rahvad" (Hermanni enda libreto rahvamuistendi ainetel; 1907, esietendus 1908). Selle orkestreeris ja lisas avamängu Adalbert Wirkhaus. Noored professionaalid sarjasid tol korral teose maapõhja, millest vanahärra oli hingepõhjani solvunud. 1997. aastal orkestreeris Raimo Kangro teose uuesti ning kirjutas samas stiilis järje ("Uku ja Ecu") - selle kaksikteosega tähistati humoorikalt Eesti Vabariigi 80. aastapäeva, muiates nii ärkamisaegse kui tänapäevase pseudomütoloogia üle
Karl August Hermanni monument, asukohaga Põltsamaa linnapargis
Monument koosneb risttahukalistest roosakast graniidist sambast ja sellele on paigaldatud pronksist portreebüst. Graniittahuka külgedel on voluuditaolised kontraforsid.Tahkude esiküljel pronksmärkidega tekst Dr.K.A.Hermann (plaadil) 1851-1909. Kuju autor Alfred Zolk-Leius, kes oli lõpetandu Pallase kunstikooli ja õpetas Põltsamaa Gümnaasiumis joonistamist. Monumendi kõrgus 2 meetrit, asetatud muldkehale. Muldkeha nõlvadel kaks betoonist üheksaastmelist treppi. Mälestusmärki piiravad kõrged elupuud.
Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=5852
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar