Elulugudega on nii ja naa, mõnikord arvan, et need ei ole üldse minu jaoks (kui satub mõni ennastupitav ja tühi kätte), siis aga satun lugema mõnd tõeliselt haaravat biograafiat ja korrigeerin oma arvamust: kui inimese elul on tähendus ja sõnum, siis on see üks äraütlemata haarav lugemine. „Kultaste Saaga“ oli just selline. Jõudsin lugeda vaid mõned leheküljed ja olingi juba loos sees.
Nikolai Kultase, kes kasvas lihtsa perest edukaks kohvikupidajaks, ja ka tema tütre puhul oli imetlusväärne nende hakkamasaamine ja elujõud ka siis, kui mingit lootust ei paistnud olevat. Nad ei otsinud süüdlasi, ei jäänud enesehaletsusse ja minevikku kinni. Võimalik, et inimeses on rohkem kui ta ise arvab olevat, aga kui ma kujutan ennast sellesse olukorda: kogu mu elutöö on minult võetud (uhked kohvikud, kaunis kodu), mul on kohvris paar kasutut riidehilpu ja mind saadetakse loomavagunis tuhandete kilomeetrite kaugusele vangilaagrisse, maale, mille keelt ma ei oska ja mu pere lahutatakse minust, siis ma ei ole küll kindel, et oleksin olnud pooltki nii vapper kui see perekond.
Kultaste lood on kirja pandud heas eesti keeles, imetleda saab nende inimeste suurepärast mälu, sündmused on ju kirja pandud aastaid hiljem. Lisaks on tegemist võrratu ajaloolise materjaliga, mis viib lugeja läbi vabariigi ajast, seejärel nõukogude absurdsest ja kummalisest süsteemist Venemaal ja Eestis ning lõpetuseks vabast maailmast ja Eesti taasiseseisvumise esimestest aastatest. Hästi sümpaatne on see, et Kultased ei näe maailma mustvalgelt, nad on inimesed, kel on omad rõõmud ka kõige rõõmutumatel ja raskematel aegadel ja ka õndsal Ameerikamaal ei ole ees ootamas vaid õnn ja rõõm, vaid nagu ikka inimestel, ka seal käib rõõm ja mure käsikäes.
Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/535915
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar