Maniakkide Tänav. MEHITAMATA INIMESED

Fantaasia, 2013
234 lk

Ma ütlen kohe alguses välja, et see on üks ägedamaid ulmekaid, mida olen lugenud. Ehk on asi selles, et tegevus toimub Jõgeval. Jõgeva on minu sünnilinn, kus elasin gümnaasiumi lõpetamiseni. Raamatus on Jõgeva tõeline pommiauk, Vene-Hiina sõja ja Sosnovõi Bori tuumakatastroofijärgselt saastunud, vohab mutantidest, hiinlastest ja venelastest, kuid kõik olulisemad paigad - Kaubahall, haigla - on äratuntavalt teosesse põimitud. Või on asi hoopis selles, et lugu on piisavalt realistlik totaalsele vindi ülekeeramisele ja absurdsusele vaatamata.

Pärast Vene-Hiina sõda Eesti piirini jõudnud Hiina Rahvavabariik ehitas Narva jõele tõelise kindlustusliini. Seda kutsuti Uueks Hiina Müüriks. Rahvalaul oli tõeks saanud, Eesti piir käis tõepoolest vastu Hiina müüri. Keegi ei teadnud, millal pilukad NATOt piisavalt mädand õunaks peavad ja Euroopa rahvad samuti oma rüppe võtavad. Sõjaoht rippus kogu aeg õhus, ehkki Eesti tegi kõik, et uuele naabrile meele järele olla. Kui lähebki andmiseks, siis ehk saab siin kuidagi ilma verevalamiseta. Tundus, et küllap saabki, pool elanikkonnast olidki juba hiinlased, teine pool sõja ajal üle piiri pagenud endise SRÜ eri rahvuste esindajad, eestlasi võis tikutulega otsida.

Lk. 18-19

Eesti on teoses jäänud Sosnovõi Bori aatomielektrijaama radioaktiivse pilve alla, muutes elamiskõlbmatuks kogu Ida-Virumaa ning sealt tulnud inimesed asustati ümber peamiselt Jõgeva maakonda. Kogu Virumaa piirati traataiaga ning sinna sai vaid erilubadega, inimestel on ajuri-nimelised siirikud, mis võimaldavad otsesuhtlust võrguga ning bioprintimine on tavaline praktika.

Raamatu peategelane on seadusega pahuksis häkker, kes leinab oma surnud armsamat Sirtsu (teiste nimedega Mai-Tea Midagi ja Jelena). Peategelased häkker ja Sirts lugeja jaoks siiski päris võõrad pole - neid kohtas ka „Euromandi“ jutukogu nimiloos ja „Täheaeg11“-s ilmunud jutus „Kaelani vaakumis“. Suurest murest Sirtsu surma pärast pole ta veel enesetappu sooritanud vaid lootuses leida naisele uus keha. Nimelt on olemas võimalus sureva inimese teadvus üle kanda inimfailiks ja säilitada AS Ühishaud nimelises kohas. Inimfaile ei osatud veel käima panna, kuid võlusõna „veel“ annab peategelasele jõudu edasi elada. Siis aga helistab talle AS Ühishaud peadirektor ja annab teada, et neile murti sisse ning kadunud on kolmkümmend inimfaili, tema preili Mai-Tea Midagi (nimi millega ta naise asutusse registreeris) teiste hulgas. Kogu teos keerlebki missiooni ümber Sirts tagasi saada.

Oma teekonnal kohtub ta põnevaid tegelasi: prükkarist vanakooli häkkerit Täionu, koristusrobotit Rotiaju, Jõgeval asuva kosmoseinstituudi AishKosmOs juhatajat Karedat Keelt, rääkivat kohvimasinat Hubõrtit jne. Loos on küberpungilikku madinat, sünget huumorit ja sarkasmi inimeste rumaluse arvelt. Ning vaatamata sellele, et raamat on ulmekas, pole siin liigseid tehniliste vidinate kirjeldusi. Kõik on tavalugejale arusaadav, kerge on tegelastes tuttavat ära tunda, samastuda.

Olgu öeldud, et Maniakkide Tänava Maavalla-lood mulle kohe üldse ei meeldinud, ehkki igasugused zombid ja vampiirid ja muud rupskid on teatud ajahetkel olnud lugemisvalikute fookuses. Osadest tema õudukatest punnitasin end kuidagimoodi läbi, oli lõigukesi, mis kõnetasid, kuid laias laastus polnud minu tassike teed. Ja siis tuli „Mehitamata inimesed“. Erinevatelt enamusest meie ulmekatest, kus algus on paljulubav ja keskel vajub ära, oli see lõpuni elamus. Ning isegi, kui lugemisest on juba aastaid möödas, meenutan raamatut sooja südamega ning soovitan kõikidele eesti kirjanduse, ulme- või ka lihtsalt seiklusjuttude austajatele.

 
Sellekevadist intervjuud Maniakkide Tänavaga loomingust ja noortekirjandusest saab vaadata SIIT 

Autorist

Eesti kirjanik Maniakkide Tänav, kodanikunimega Agur Karukäpp. Sündis (1975) ja kasvas Jõgeval, on lõpetanud Jõgeva II Keskkooli. Kirjutamisega alustaski ta juba keskkooli ajal, mil andis välja ajakirja „Viva la Muerte", kuhu kirjutas jutte koos klassivendadega.

Pärast keskkooli lõpetamist läks ta õppima Väike-Maarja Päästekooli, mille lõpetas 1996. Just seal sündis jutusari „Kurbi lugusid pritsumeeste elust", sarja 2 esimest lugu avaldati 1996. aastal ööajakirjas Mardus. 2003. aastal avaldati tema esimene romaan "Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi". Pärast raamatu avaldamist jäi kirjutamisse pikem paus. Kirjutamise juurde pöördus ta tagasi 2007. aastal, mil pälvis Eduard Vilde kirjanduskonkursil "Musta mantliga mees" žürii eripreemia. Pärast seda on avaldanud veel mitmeid romaane, lühiromaane ja lühijutte.

  
Raamatut luges: Veronika Raudsepp Linnupuu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/651072