365 lk
Mäestikus pole midagi sellist, mille üle lõbujanuline Noemí rõõmu võiks tunda. Kliima on jahe, ilm udune, häärber on hiiglasuur, lagunev, lausa kummituslik. Kõrge Koha pererahvas on kõhn, kahvatu ja allub vanaperemehe Howardi käskudele ning keeldudele. Noemíl hoitakse silma peal. Onutütre Catalina juurde pääseb ta haruharva, sest majaelanike sõnul ta kas magab, on kurnatud, puhkab jne.
Noemí proovib luua sõbrasuhteid noorima perepojaga, tuhnib raamatukogus, pääseb paar korda linna arsti ja teadjanaise juurde, jalutab kalmistul. Järjest enam tundub, et asjad selles paigas ei ole nii nagu peaks. Öösiti tabavad teada õudusunenäod ning lapsepõlve jäänud unes kõndimine on tagasi. Maja justkui elaks oma elu ning peagi hakkavad selguma saladused, miks sealt kunagi ei lahkuta. Õudused lähevad veel õudsemaks, kuid kui mingitki lahendust enam ei paista, suudavad perepoeg Francis, Noemí ja Catalina siiski nõiaringist välja pääseda.
Saan lõpetuseks lubada, et kirglikud seenesõbrad võivad peale selle raamatu lugemist oma korilusretkedesse suhtuda pisut vaoshoitumalt.
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar