26.juuli - Villem (Vilhelm) Aleksander Ormisson

Sündis 26. juulil 1892 Viljandimaal Pärsti vallas.

Õppis Viljandis E. Heine progümnaasiumis ja 1910–1914 Riia kunstikoolis. 1922. aastal täiendas end Berliinis ja Dresdenis. Töötas joonistusõpetajana mitmes Viljandi koolis, sh. A. Kamseni erakaubanduskoolis, 1914–1919 Viljandi kõrgemas algkoolis ja 1916–1926 Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasiumis, seejärel oli Tartu "Pallase" maaliklassi õppejõud ja 1929–1940 abidirektor. Aastatel 1927, 1930 ja 1937 oli V. Ormisson kunstiühingu "Pallas" esimees. 

Loonud peamiselt maastikke ja natüürmorte. Varaseis teostes on märgata impressionismi ja Konrad Mäe loomingu mõju. Pärast Saksamaal käimist sugenes maalidesse ekspressionistlikke jooni, koloriit tumenes ja valdavaks sai rohekassinine toon. 1920. aastate II poolel muutus maastikukäsitlus õhu- ja valguseküllasemaks. 

V. Ormisson suri 5. aprillil 1941. Tema viimne puhkepaik on Viljandi vanal (Riia mnt) kalmistul.

Allikas: Viljandi Muuseumi koduleht http://muuseum.viljandimaa.ee/?op=body&id=130 

Reet Markin 

Villem Ormissoni kaunis elu 

Wilhelm Aleksander Ormisson sündis 1892. Pärsti vallas heal järjel oleva linakaupmehe perre. 1910. aasta paiku kolisid Ormissonid Viljandisse, ostsid tookordse linna uhkeima maja, kus asus Grand Hotell, ning asusid seda pidama. Sellel ajal õppis Ormisson juba Riia Linna Kunstikoolis. Riiga mineku puhul ei tekkinud koduste poolt mingit vastuseisu – raha ei mänginud takistavat rolli ja ka kunstnikuks saamise mõte vanemaid ei heidutanud. Kogu pere olevat olnud väga kultuurilembene, ja eriti ema. Riias läks noormehel päris hästi. Koolikaaslase Vahtra mäletamist mööda olevat maaliõpetaja Vilhelms Purvitis pannud talle suuri lootusi. 

Kui alanud ilmasõda 1914. aastal õppurid koju ajas, kutsus Semper noore kunstniku oma vanematekoju Hallistesse suvitama. Seal tehti mitmeid lõbusaid matku, sest Ormisson olevat olnud hea kaaslane. Loomult aga mugav. Ilmselt oli tal juba siis komme väljas maalimas käies mitte mingeid molberte, pinke vms kaasa võtta. Pildi riputas ta lihtsalt põõsa või puuoksa külge. Tema maalimisest ei jäänud muljetki, et ta töötab, kunagi ei tulnud juttu mingitest probleemidest, rääkimata kunstiprobleemidest. 

1914. aasta sügisest asus Ormisson Viljandis tööle joonistusõpetajana. See amet paistis talle hästi istuvat – ei pidanud ta tuimalt kinni ettenähtud programmidest, ei pidanud paljuks korraldada koolivälisel ajal joonistuskursusi. Tema kujundatud tütarlaste gümnaasiumi koolivorm kuulutati riigis üheks kaunimaks. Viljandist Pallasesse tulnud noorte hea ettevalmistus oli üks põhjusi, miks suvel 1926 Juhan Püttsep ja Ado Vabbe Viljandisse sõitsid pärima, kas Ormisson ei tahaks Pallasesse õpetama tulla. Nad võeti Grand Hotellis lahkesti vastu. Kutsuti üles tornituppa, kus läinud lahti reisimeenutused. Püttsepale jäi mulje, et Vabbe ja Ormisson olid koos käinud ka Pariisis, sest jutt käis Pariisi lõbumajadest. Õieti Vabbe rääkis, Ormisson istus kägaras diivanil ja naeris. Nõusolek saadi ja nii algas elu Tartus. 

Villem Ormisson ei olnud abielus. Tema perekonnaks olid õe- ja vennalapsed, eriti õe perega oli ta väga seotud. Mõlemad õelapsed mäletavad teda suure soojusega, väites, et onu hellitas neid rohkem, kui oma vanemad seda tegid. Õepoeg Heldur Ester elas 1938. aastast ülikoolis õppides tema juures Pallase õuemajas, kust veidi enne Ormissoni surma koliti Riia tänavale. Korter, milles nad elasid, oli väga tagasihoidlik, isegi boheemlaslik. Samal ajal oli Ormisson mootorratta omanik, mis 1930. aastatel oli kaunis suur luksus. 

Ormissoni elus oli kolm suurt kirge, millega ta tegeles periooditi, kuid siis põhjalikult. Need olid maalimine, malemäng Verneris ja kalapüük. Nädala ringis oli ta haaratud ühest tegevusest, teistele tähelepanu pööramata. Kõik olid midagi enamat kui hobi, näiteks kalapüük terve teadus, mille pärast võis ta ka õppetöölt puududa. Varustus oli kõige uuem ja korralikum ning püüdis ta valdavalt vääriskala: lõhet, harjuskit ja forelli. Selline pingevaba olek väljendub enamasti ka tema loomingus, mis on valdavalt helge, probleemideta ja head meeleolu loov. Ormissoni õnnetus oli see, et ta harva oma piltidega rahule jäi. Neid ikka ja jälle üle maalis, kuni väsis või keegi takistas. 

Õpetajana oli Ormisson olnud väga diskreetne. Kõige rohkem, mis ta teha võis, oli öelda: “Nu katske siit tetta, uukriga näiteks!” Teine soovitus oli “Võtke valget!”. Vastupidine soovitus valgega ülepingutajatele: “Läheb lubjaseks!” Oma emotsioonidel ei lasknud ta hindamise juures kunagi välja paista. Otseselt halba ei öelnud, kuid ka kiitusega oli kitsi, maksimum piirdus fraasiga “hästi, tehke edasi”. Tegelikult oli Ormisson väga hellahingeline inimene. Seltskondlikkus, lõbusus ja anekdoodid oli väline. Sageli oli ta melanhoolne ja endassetõmbunud, pehme iseloomu tõttu pidevalt hädas rahalaenajatega. Aeg-ajalt tundus talle, et temasse suhtutakse halvasti, jälitatakse või pilgatakse. Pikka aega vaevas Ormisson mingi sisemine haigus – valud paremal pool küljes. Kuna isa oli surnud vähki, kartis ta selle ka endal olevat. 

1939. aastal sai Ormisson tellimuse suurele pannoole Vanemuise teatris. Ta võttis seda tööd väga tõsiselt, maalis ööl kui päeval, unustades söömise – “ainult paberosse läheb mitu pakki päevas” – ning oli lõpuks täiesti kurnatud ja haige. Maal “Pühajärv” tuli aga suurepärane. 

Augustis 1940 vabastati Villem Ormisson Pallase abidirektori kohalt. Ärevust tekitas ta hotelliomaniku maine, kuigi hotell sellel ajal enam nende perele ei kuulunud. Kui aasta lõpul hakati suurejooneliselt valmistuma Eesti kunsti dekaadiks Moskvas, said väga paljud kunstnikud tellimustööd. Tema pärimise peale vastas Juhan Nõmmik orgkomitee nimel, et vaevalt Ormissonile nõukogude võimu ajal selline töö ikka südamelähedane on. Pärast seda jutuajamist varises Ormisson esimest korda kokku. Ta päästeti, kuid hiljem haiglas olles ütles ta Püttsepale, et teda ei taheta enam ja temal pole enam mingit mõtet elada. Nädalapäevad pärast haiglast kojutulekut ta elust lahkuski.

Järelehüüded olid 1941. aastal ülistavad: “V. Ormisson lahkus meie keskelt paremas meheeas, 49. a vanuses, kusjuures ta viimase aasta aktiivsem tegevus loomingulisel alal andis põhjust temalt oodata uusi kunstialaseid saavutusi ja väärtuslikku kaasa-töötamist meie kunstiloomingu uutele radadele suunamisel.” 1948. aastal, kui Tartu Kunstimuuseumis korraldati Ormissoni mälestusnäitus, sai see üleval olla vähe aega, siis keelati kui uude ühiskonda mittesobiv formalistlik nähtus. Enamik Villem Ormissoni perest oli selleks ajaks kas hukatud, Siberis või raja taha põgenenud. Eks omamoodi põgenemisega päästis end ka see hella ja kaasatundva südamega kunstnik. Tema maalide vaikset veetlust ei kustuta aga miski. 

Allikas: Reet Markin. Villem Ormissoni kaunis elu // Eesti Ekspress (2002) 7. Aug. http://ekspress.delfi.ee/areen/villem-ormissoni-kaunis-elu?id=69076351