Jaak Sõggel
(28.03.1871 Kaarli vald – 8.12.1963 Abja)Rahvaluulekoguja
Oma aja tuntuim Saarde kihelkonna kirjamees – rahvaluulekoguja, folklorist ja kirjanik – Jaak Sõggel sündis 28. märtsil 1871. aastal Kaarli vallas Viljandimaal. Tema ametlik haridustee piirdus Paistu Araku algkooli kahe koolitalvega, kuid ta täiendas end pidevalt iseõppimise teel.
Iseseisvat töömeheteed alustas 1894. aastal Uue-Kariste metsavahina, jätkas 1906. aastal Voltveti (Tignitz) mõisa kupjana ning alates 1920. aastast Voltveti valla Võidu talu peremehena. Igapäevase leivatöö kõrvalt oli aktiivselt tegev kohalikus seltsi- ja ühistegelikus elus, korjas sõnalist vanavara J. Hurdale, M .J. Eisenile, Eesti Rahva Muuseumile ja Eesti Rahvaluule Arhiivile, andmeid arheoloogiliste leidude ja kalmete kohta J. Jungile ning kohanimesid Fr. Kuhlbarsile.1961. aastal autasustati teda 70-aastase rahvaluule kogumise eest Kirjandusmuuseumi eripreemiaga.
Temalt on ilmunud jutte, luuletusi ja sõnumeid ajalehtedes Sakala, Olevik, Uus Aeg, Eesti Kodu, Virmalised, Eesti Postimees, Pärnu Postimees jm. Eraldi raamatutena on ilmunud proosakogud “Jahiraamat” (1898), “Pühade külaline” (1899), “Mänguaed” (1902) ja “Elu teeimed” (1910) ning lastenäidendid “Vanemuise pidu” (pseudonüüm Alide Moodela, 1906) ja “Juta unenägu” (pseudonüüm Marie Sõggel, 1909). Tal oli oma raamatukogu, kus paljud raamatud olid tema enda poolt köidetud.
1896. aastal ilmus Jaak Sõggeli sulest teadaolevalt esimene eestikeelne soid käsitlev metsamajanduslik kirjutis.
Haavatüvest endaõõnestatud venel käis ta jõgesid mööda kaks korda Pärnus ja avaldas oma teekondadest reisikirjeldusi „Olevikus".
Palju tähelepanu pühendas ta oma kodule, selle heakorrastamisele ja kaunistamisele, istutas puid ja põõsaid ning rajas viljapuuaia. Kindel koht õues oli lillepeenardel ja siit-sealt kokkukorjatud omapärase kujuga kividel.
Jaak Sõggel oli ka oma kodukandi kultuurielu suunaja ja kandja. Uuele ilmakodanikule tilgutas ta jumalasõna saatel otsmikule kolm korda ristimisvett. Väsinud ränduri pani “kuuselaudade vahele, kena kirstu keskele” ja saatis viimasele teekonnale. Aga ka hälli ja haua vahele mahtuvatel külarahva eluverstapostide tähistamistel kutsuti teda sõna sekka ütlema. Karsklase ja äkilise ütlemisega mehena aga oli teda – vana Sõkla – põhjust karta küla viinaninadel.
Kui 1945. aastal poeg vangina Siberisse saadeti ja minia kahe lapsega maha jäi, aitas ta temal neid kasvatada ja talutöödega toime tulla.
(Allikas: Saarde Sõnumid : Tähtpäevakalender)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar