26. veebruar - Endel Mallene

Eesti kirjandusteadlane ja tõlkija
Endel Mallene
26.02.1933 Viljandi—23.12.2002 Tallinn



Sündis Viljandis teenistuja Tõnise ja tema naise Linda Mallese perre. Endel õppis aastail 1941–1944 Viljandi 3. algkoolis, siis Viljandi 2. keskkoolis, mille lõpetas 1952. aaastal. Edasi oli ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo- ja keeleteaduskonna eesti filoloogia tudeng ning lõpetas ühena esimestest, kes lõpetas Juhan Peegli juures žurnalistika erialal ajakirjanikuna 1957.



Foto. Kirjanduskriitik Endel Mallene esineb ettekandega Debora Vaarandi 60. sünnipäeval Võru 12.novembril 1976.a.
Allikas: www.muis.ee

 

Aastail 1957–1959 oli ta ajakirja „Keel ja Kirjandus“ vastutav sekretär, töötades Olev Jõe nõudliku käe all. Seejärel oli ta viis aastat (1959–1964) toimetaja Eesti Raadios ja järgmised viis aastat (1964–1969) ajalehe „Sirp ja Vasar“ kirjandusosakonna juhataja ning aastaid mittekoosseisuline korrespondent. Oli Ajakirjanike Liidu liige (aastast 1962), Kirjanike Liidu liige (1977) ja PEN-klubi Eesti keskuse liige (1993). Ka valiti ta Soome Kirjanduse Seltsi (1976) ja Soome Kirjandusteadlaste Seltsi kirjavahetajaliikmeks (1981).

 

Endel Mallene alustas kirjanduskriitilist tegevust 1957. aastal ajalehes „Edasi“. Käsitles peamiselt luulet ja lühiproosat, lastekirjandust, huvitus kirjandusalastest sidemeist ja tõlkeprobleemidest. Ajakirjanduses ilmunud artiklite ja retsensioonide koond avaldati raamatuna „Kriitiku päevik“ 1973. aastal.

 

Seda aastat võib pidada Endel Mallese jaoks edaspidist kirjandusalast tegevust silmas pidades oluliseks – ilmus „Эстонская литература в 1971-ом году“, millega ta alustas iga-aastast eesti uudiskirjandust tutvustavat sarja, mis leidis tunnustavat tähelepanu eriti liiduvabariikide kirjandusringkondades. 1975. ja 1976. aasta ülevaateid tunnustati Juhan Smuuli nimelise kirjanduspreemiaga. Nimetatud ülevaade aitas eesti kirjandusest huvitatuil üle saada keelebarjääridest ja pälvis eriti Nõukogude Liidu teiste vabariikide kirjandussõprade tähelepanu.

 

1978. aastal ilmus Endel Malleselt ingliskeelne ülevaade 1970-ndate aastate eesti kirjandusest autoreist, raamatuist ja kirjanduse arengust. Neisse aastaisse jäävad ka mitmes keeles ilmunud eesti uuema lühiproosa kogumike, väliseesti novelliantoloogia ja soome nüüdisluule valimiku koostamine ning saatesõnade kirjutamine välismaal ilmunud eesti kirjanduse tõlkekogumikele.

 

1977. aastast oli Endel Mallene Kirjanike Liidu konsultant ja jäi sinna tervelt kuueteistkümneks aastaks. Neil aastail sai Endel Mallenest eesti kirjandusloo kroonik. Ta pani kokku kolmteist aastaraamatut „Kirjanduse jaosmaa“ (1977–1988), eesti nüüdisproosa kogusid soome, vene, saksa, inglise ja slovaki keeles. Väliseesti novelliantoloogia „Keerdkäigustik“ (1993). Need ja mitmed muud kirjatööd tähendasid tollaste aastate kodumaise kirjanduse elavat ajalugu, mis eeldas jonnakust kaastöö kättesaamiseks, paindlikkust ja leplikkust kaasautorite vahel; ennekõike aga tahtmist muretseda selle eest, et eesti kirjandus oleks tuttav nii meile enestele kui ka meist kaugemal ja võõraste keskel.

 

Ta oli ka soome kirjanduse suur sõber ja viljakas tõlkija, ühtlasi ka kontaktimees üle lahe ning mõlemal pool lahte. Kui senine soome kirjanduse suurim eestindaja Harald Lepik 1976. aastal suri, läks juhtpositsioon Endel Mallese kätte. Endel Mallene oli saanud soome kirjarahva seas oma inimeseks. Soomes viibis ta igal suvel, väisates sageli rohkem kui korra eri paikades toimuvaid kirjandusnädalaid ja -päevi — neid on seal suviti palju — ning olles kõikjal oodatud esineja. Korduvalt viibis ta Oulus, Kajaanis ja Urjalas, kus peetakse Pentikulma päevi, mis on pühendatud Väino Linna loomingule.

 

Tema esimesed soome kirjanduse tõlked ilmusid 1960. aastate esimesel poolel perioodikas. 1965. aastal peeti Helsingis teine rahvusvaheline fennougristide kongress, sinna sõitis „Sirbi ja Vasara“ esindajana ka Endel Mallene. Lisaks paljudele teistele kohtus ta seal kirjanikuna endale nime teinud Aarni Krohniga, kellega ta oli tuttavaks saanud 1962. a. Tallinnas. Vennastunud eesti ja soome noored haritlased läksid õhtut veetma Endel Mallese koju Nõmmele. Sel ööl sündis sõprussild, mis kestis kuni Endli surmani. Pöördeliseks aastaks Endel Mallesele hõimusilla taasavamisel sai aasta 1966. Kõigepealt oli ta Helsingis kirjastuste Otava ja WSOY külaline. Kohtumistel kirjastajate ja kirjarahvaga oli kõne all eesti uuema kirjanduse tõlkimine ning lepiti kokku, et kavandatavas kogumikus hakkavad seda esindama Mati Unt, Arvo Valton ja Enn Vetemaa. Endel Mallese töö tulemusena ilmusid Eestis juba 1968.a. J. Seilenthali koostatud antoloogia „Soome novell“, temal oli selles viielt autorilt kuus tõlget, ning Helsingis Endel Mallese ja Eva Lille koostatud „Soome lahe tagant. Eesti uut proosat“.

 

Alates aastast 1968 tõlkis Endel Mallene suure hulga soome nüüdisprosaistide teoseid, neist mitu „Loomingu Raamatukogule“. Esimene iseseisev tõlkeraamat oli Mika Waltari lühiromaan „Fine van Brooklyn“ (1969). 1969. aastal tuli Helsingis trükist Arvo Turtiaise ja Raili Kilpi „20 nüüdiseesti luuletajat“. Soomlastele oli eesti uuema proosaga tutvumine üllatuseks. Imestati, et Eestis nii moodsalt kirjutatakse. Endel Mallese aktiivsus ja kontaktide loomise oskus suutsid sõjajärgse paarikümneaastase seisaku vankuma panna. Teenekas eesti-soome kirjandussuhete uurija Kai Laitinen ütles 1996. aastal, et need kaks Helsingis avaldatud antoloogiat tähendasid otsustavat uste avamist üle Soome lahe.

 

Kokku tõlkis ta paarkümmend raamatut. Viimasel aastakümnel jõudis ta tõlkida Väino Linna mahukad romaanid „Tundmatu sõdur“ (koos H. Elleriga, 1996) ja „Siin Põhjatähe all“ III (1998) ning Veijo Mere dokumentaalse romaani „Soome marssal C. G. Mannerheim“ (1997). Viimaseks tema poolt eestindatud suurteoseks jäi Jari Leskineni ja Antti Juutaneni koostatud „Talvesõda“ (2002).

 

Selle tõhusa töö eest valiti Endel Mallene 1976. aastal Soome Kirjanduse Seltsi ja 1981. aastal Soome Kirjandusteadlaste Seltsi kirjavahetajaliikmeks. Eriti kõrgelt peab väärtustama soome kirjanduse tõlkimise eest 1989. aastal Väino Linna Seltsilt saadud rahvusvahelist medalit, mis oli esimene tollases Nõukogude Liidus. Medaliga kaasnes stipendium.

 

Vaata ka:

Eesti Raadio saade: Tõlkijad: TÕLKIJAD. Endel Mallene.

URL: https://arhiiv.err.ee/vaata/tolkijad-tolkijad-endel-mallene (vaadatud 21.02.2018)

Endel Mallene alustas ajakirjaniku ja kriitikuna, ta räägib saates, kuidas temast sai soome kirjanduse tõlkija. On tõlkinud Väino Linna, Veijo Meri, Pentti Holappa, Eino Säisä jt teoseid. Tunneb ka isiklikult mitut autorit, keda ta on tõlkinud. Saates on juttu ka nn soome modernismist, soome kirjanike ühiskondlikust seisundist jm. Endel Mallene vestluskaaslane on Vilma Jürisalu. Autorid Endel Mallene ja Vilma Jürisalu, toimetaja Vivian Anni, helirežissöör Vilja Kalme, helioperaator Mall Uba. Eetris 20.11.1992. VAS-2981.

 

Allikad:

• Jõgisalu, Harri. Endel Mallene 26.II 1933 – 23.XII 2002 // Keel ja Kirjandus (2003) nr. 4, lk. 315-317
• Lillepuu, Kalju. Endel Mallene õhutas hõimuleeki // Sakala (2008) 27. veebr.
• EE 14 kd, Tallinn, 2000