teisipäev, 2. jaanuar 2018

2. jaanuar - VLRK 110: Õpetaja ja koolijuht, Viljandi Esimese Lugemisringi tegija Theodor Koik

Theodor Rudolph Koik

2.01.1888 Türi – 4.11.1942 Sosva, Sverdlovski oblast
Õpetaja ja koolijuht, Viljandi Esimese Lugemisringi eestseisuse liige ja revident

VEL liikmeks registreerimise kanded protokolliraamatus aastatel 1913-1915. Esineb 1916, 1917 ja 1919 aasta protokollides esimehe kandidaadi, eestseisuse liikme ning revidendi rollides.
  • 13. veebruaril 1914. aastal peetud üldkoosolekul "kõneles hra Th. Koik Raadiumist. Kõneleja näitas, kuidas elektri abil viimati raadiumini jõuti. Kõnet selgitasivad katsed elektriga. Suuremaid vaielusi ei peetud, mõned ainult täiendasivad omalt poolt kõnet."
  • 29. aprillil 1915 tegi hr. Koik ettepaneku "raamatukogu reisikirjeldustega täiendada".

 ***

2. jaanuaril 1888 sündis Türi alevis luteri kiriku köstri ja orelimängija Mihkel Koigi peres neljanda lapsena poeg, kes sai nimeks Theodor-Rudolf. Mihkel Koik oli ka kihelkonnakooli õpetaja — range, aga õiglane. Temal ja abikaasal Maril oli kuus last: neli tütart ja kaks poega.

Pereisa suri varakult, 1893. aastal ning kitsikusse jäänud peret aitasid onud Peeter, Jüri, Tõnis, Taavet ja Ado ning vanatädi Liisa Kodres. Nende toel sai noor Theodor kihelkonnakooli lõpetamise järel 1900. aastal jätkata õpinguid Tallinnas: algul linnakoolis ja hiljem Peetri Reaalgümnaasiumis. Hakkamasaamiseks andis noormees järeleaitamistunde. Tallinnas võttis Theodor Koik osa õpilaste kirjanduslikest referaadi- ja diskussiooniõhtutest ning karskusringi tööst. Sealt pärines tema karskuseaate järgimine, mis oli eeskujuks ka õpilastele.

Sooritanud siis veel ladina keele täienduseksami, astus ta 1909. aastal Jurjevi Keiserlikku Ülikooli matemaatikat õppima. 1910. aastal läks üle Peterburi ülikooli, kus õppimine oli soodsam. Õpingute kõrval võttis ta agaralt osa seltskonnaelust – kuulus Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi juhatusse, osales kirjanduslikel ja lauluüritustel ning abistas koos Artur Wallneri, Aleksander Weidermanni, Ferdinand Petersoni, Gustav Gromeli ning Natalie ja Rudolf Wallneriga eesti üliõpilasi ja noorkunstnikke. Aktiivsele elule vaatamata jõudis ta raudse tahte ja visaduse varal „ülikooli täieliku kursuse läbikuulamise“ tunnistuseni juba 1912. aastal.

Sügisel 1913 valiti Theodor Koik Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Progümnaasiumi matemaatika ja loodusloo õpetajaks. Seda ametit pidas ta 1918. aasta sügiseni ning just sel perioodil tegutses aktiivselt ka Viljandi Esimese Lugemisringi eestseisuse liikmena. 1915. aastal laienes kool gümnaasiumiks ning selle esimene lend lõpetas 1920. aasta juunis. 1916. lõpetas Koik matemaatikuna Tartu ülikooli.

1917. aasta septembris sõlmis Theodor Koik abielu Minna Alide Kuusega (1888-1965), kes pärines Valgast ja oli samuti kooliõpetaja. 1921. aastal sündis tütar Juta-Virgu ja kolm aastat hiljem poeg Nurmi-Eerik.

 

Poliitiline tegevus

Theodor Koik jagas sotsiaaldemokraatlikke ideesid ja kuulus aastatel 1917—1919 sotsiaalrevolutsionääride erakonda. 1917. aasta juulist kuni enamlaste võimuletulekuni oli ta paralleelselt õpetajaametile Viljandi linnavalitsuse sekretär. Poliitiliselt ei suutnud ta aga värskelt Eesti Asutava kogu liikmeks valituna kaasa minna erakondliku väikluse ja korruptsiooniga ning lahkus sellelt kohalt ja poliitikast üldse juba mõne päeva pärast, et pühenduda pedagoogitööle ja perele.

Saksa okupatsiooni ajal (veebruar-november 1918) tagandati mõlemad abikaasad õpetajaametist, kuna saksa võimudele ei meeldinud nende meelsus. 

Sama aasta detsembris valiti Theodor Koik Viljandi maakonna haridusosakonna juhatajaks, kellena töötas 15. juulini 1919. Osakonnajuhatajana tegi suure töö täiel määral eestikeelsele haridusele üleminekul Viljandimaa koolides.  

 

Koolidirektor Koik

Alates 19. septembrist 1919  sai temast aga Viljandi Eesti Haridusseltsi Poeglaste Reaalgümnaasiumi juhataja. 1920. aastal kolis kool 1877. aastal Liivimaa rüütelkonna poolt ehitatud koolimajja ja kooli nimeks sai Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasium. See nimi ja sama direktor püsisid tervelt 20 aastat. Esimene gümnaasiumilend väljus punastest tellistest koolihoone uksest 1921. aasta kevadel.

Eesti Vabariigi algusaastad olid rasked. Avalikuks õppeasutuseks saanud koolil ei olnud õppevahendeid ega inventari. Kool sai tuntuks range distsipliini ja kõrge õppetasemega, mistõttu hakati selle juhti Theodor Koiki tunnustavalt Vana Kõvaks kutsuma. Hüüdnimi Vana Kõva ei olnud pilkenimi, pigem mingisugune kraad või aunimetus.

Koik õpetas matemaatikat ja kosmograafiat. Gümnaasiumi teleskoobiga uuriti koolipargis või Uueveskil taevalaotust. Ta avaldas kolm matemaatikaõpikut: Elementaarne algebra (1920), Matemaatika õpperaamat kesk- ja kutsekoolidele I-II (1935-1936).

Ta oli ühtlasi samas majas paikneva Viljandi Progümnaasiumi ja Viljandi Kaubandus-(kommerts-)keskkooli direktor. Juunis 1940 saatis ta ellu maagümnaasiumi viimase iseseisvusaegse, 19. lennu 24 noormeest. Direktor Koigi allkirja kandis selle kahe aastakümne kestel kokku 730 lõputunnistust.

 

Isiksus Koik

Theodor Koik oli keskmist kasvu, kõhn, kuid autoriteetne. Alati korralikult riietatuna ülikonda, kes kandis tänaval kaabut ning lühinägelikkuse tõttu näpitsprille. Theodor Koigi elu valdas vastutustunne talle usaldatud kooli akadeemilise standardi, väljapaistva distsipliini ja rahvusliku meelsuse eest. Tal oli viis tähtsat põhimõtet: ausus, õiglus, karskus, sõnapidamine ja lubaduste täitmine. 

Suitsetamine oli koolis (ka õpetajate toas) rangelt keelatud. Oma printsipiaalsete vaadete tõttu sattus Theodor Koik sageli konflikti nii tema põhimõtetest mitte hoolivate poiste kui nende vanematega. 

Koigi tütar Juta-Virgu meenutab, et kodus valitses harmooniline õhkkond. Pere armastas jalutada ja puhata looduskaunis kohas. 1932. aasta juulis omandas Theodor Koik Meeme ja Koidula tänaval ehituskrundi, ning pere sai ka suved Viljandis veeta. 

Koik oli bibliofiil ja kasutas enamiku õhtuid lugemiseks. Tervisega Theodor Koik paraku ei hiilanud: ta oli aldis külmetushaigustele ja mandlipõletikule ning viimasel elukümnendil andis ka süda tunda.

Kooliväliselt juhendas Theodor Koik Viljandimaa noorkotkaste malevat. Ta soosis õpilassporti, lasi kooli pargis välja arendada mitmekülgse spordiväljaku ja hoolitses, et talvel töötaks seal avalik liuväli. Kooli õuele rajati tenniseväljak, kus ka direktor mängimas käis. Peale selle tegi ta pikki jalutuskäike ja mängis hästi malet.

1928. aastal juhatas ta koolipoisse Uueveski männiku istutamisel. Sellest võtsid linnapea August Maramaa algatusel osa teistegi koolide õpilased.

 

Nõukogude võim ja küüditamine

Nõukogude võimuga nimetati kool Viljandi 2. Keskkooliks ja direktor Theodor Koik saadeti juhatama Paide keskkooli, kust tema asemele tuli Anton Härma. Koik oli võimude terava tähelepanu all ning 1941. aasta 14. juuni varahommikul koputatigi tema uksele. Imekombel ei pandud autole kogu perekonda, piirduti vaid temaga.

Tütar Juta oli tollal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna III kursuse üliõpilane. Septembris 1944 emigreerus Minna Koik lastega välismaale. Pärast raskeid aastaid siirdusid nad USA-sse. Juta-Virgu lõpetas ülikoolis arstiteaduskonna ja kaitses edukalt doktoriväitekirja, töötas praktikuna. Poeg Nurmi tegutses ärialal.

Tervisega Theodor Koik paraku ei hiilanud: ta oli aldis külmetushaigustele ja mandlipõletikule ning viimasel elukümnendil andis ka süda tunda. Ta suri juba novembris Sverdlovski oblastis Serovi rajoonis Sosva Kaldalaagris kopsupõletikku. Perekond sai tema surmast vaid umbmäärase teate. Tema viimaste päevade kohta on teada pastor August Arumäe mälestuste põhjal, kes 4. novembril Theodor Koigile ja tolle saatusekaaslastele ühise matusetalituse pidas. Maeti puusärgita, ühte hauda pandi mitu meest, igal puulaast registreerimisnumbriga rinnal. Hauale asetati kepi otsa sama number. 

1990. aastal pandi Theodor Koigile ja tema abikaasale Koigi vanemate hauaplatsil Türi kalmistul mälestuskivi.

 

Allikad:

on
Sildid: , , , , , , , , , ,

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)