20. november - Arnold Luhaäär 115

Arnold Luhaäär

20.11.1905 Mõisaküla - 19.01.1965 Tallinn
Eesti raskejõustiklane, tõstja (180 cm, 80–120 kg)

Mõisakülast oma sportlasteed alustanud tõstja Arnold Luhaääre karjääri mahtus hõbe- ja pronksmedal olümpiamängudelt, pronks maailma- ning hõbe Euroopa tiitlivõistlustelt.

Õppis Pärnu gümnaasiumis. Sportima hakkas 1919. aastal Mõisakülas, jätkas Pärnu Tervises ja Vapruses ning aastast 1926 Tallinna Spordis (1928–1930 kuulus Eesti Töölisspordi Liitu). 

Võitis 1928. aastal Amsterdami olümpiamängudel raskekaalus hõbeda (100 + 110 + 150 = 360) ja 1936. aastal Berliini olümpiamängudel pronksi (115 + 120 + 165 = 400). Maailmameistrivõistlustel 1938. aastal pronks ja Euroopa meistrivõistlustel 1933. aastal hõbe. 

Tuli 1928. aastal külalisvõistlejana NSV Liidu I spartakiaadi võitjaks. Oli 1926., 1928., 1932.-1934. ja 1936.-1938. aastal Eesti meister tõstmises (8 x) ja 1931. aastal Kreeka-Rooma maadluses. 

Arnold Luhaäär Olümpia seinaplaat 1937 signeeritud. Mõisaküla.
 URL: https://rb.gy/ajhbhz

Püstitas 2 maailmarekordit (1927 vasaku käega rebimises 90,0 ja 1937 tõukamises 167,5), 7 olümpiarekordit (2 rebimises ja 5 tõukamises) ning 40 Eesti rekordit. 

Isiklikke rekordeid: 

• surumine 127,5 
• rebimine 122,5
• tõukamine 167,5 
• kolmevõistlus 412,5 
• ühe käega rebimine 90,0
• tõukamine 102,5 
• viievõistlus 610

Oli 1937. aastal tulemusega 412,5 maailma edetabelijuht. 

Kuulus 1928–1938 Eesti koondisse. Oli 1935–1940 Maadlus-, Poksi- ja Tõsteliidu juhatuse liige ja sekretär, 1945–1950 Tõstesektsiooni presiidiumi liige ja 1949–52 kohtunikekogu esimees. Töötas 1946–1948 Spartaki raskejõustikuklubi juhatajana. 

Töötas enne II maailmasõda kaua raudteetelegrafistina ja tegutses Eesti Töölisspordi Liidus, pärast sõda oli põhiliselt lihttööline.

Suri 19. jaanuaril 1965 Tallinnas, maetud Metsakalmistule.

Aastast 1992 korraldatakse Mõisakülas tema mälestusvõistlust. 

Perekond

Arnold Luhaäär abiellus 1942. aasta sügisel, väljavalituks osutus Marta Oravas. 25. aprillil 1943 sündis perre tütar Kersti.

Kui 1944. aastal venelased taas Eestile lähenema hakkasid, liikusid paljud läände. Väike Kersti oli emaga läinud maale, Türi lähedale, juba pärast märtsipommitamist. isa Arnold oli Tallinnas tööl ning ema ei saanud teda kätte. Kauemaks ei julgenud ta aga Eestisse jääda ning ema-tütar liikusid koos sõduritega Riiga, kust saadi laevaga Gottenhafenisse. 

Kersti Linask-Luhaäär luges isa surmast 1965. aastal New Yorgi lehest Vaba Eesti Sõna. Talle jäi isast ainsaks mälestuseks kulduuri kett. Uuri kinkis Arnold Luhaäärele riigivanem pärast 1936. aasta Berliini olümpiat. Kett oli ainus, mis Luhaääre auhindades pärast murdvargust alles jäi. 

Tütar Kersti on alates 1997. aastast töötanud Eesti kõrgkoolides õppejõuna. 

Vaata lisaks
Arnold Luhaääre tulemused OM-il (olympedia.org)

Allikad:

• EE 14, 2000; ESBL, 2011; muudetud 2013. URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/luha%C3%A4%C3%A4r_arnold
• Lääne, Tiit. Arnold Luhaäär – eesti tõstja 13 hooaega maailma tipus // Maaleht (2015) 12. juuli. URL: https://maaleht.delfi.ee/elu/arnold-luhaaar-eesti-tostja-13-hooaega-maailma-tipus?id=71857875&utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed%3A%20maaleht%20%28Maaleht.ee%29
• Lääne, Tiit. Arnold Luhaäär püsis kuraditosin aastat tõstespordi maailma tipus // Sakala (2005) 15. okt. URL: https://sakala.postimees.ee/2166471/arnold-luhaaar-pusis-kuraditosin-aastat-tostespordi-maailma-tipus 
• Tiideberg, Aksel. Halliste kihelkond. 1994. Lk. 39