Meie kirjanikud ja kodulugu

teisipäev, 1. september 2020

1. september - Andres Dido


Andres Dido

Aastani 1870 Tiido
1.09.1855 Toosi talu, Riidaja vald, Helme kihelkond – 29. 08. 1921 Pariis
Rahvusliku liikumise tegelane

 

Andres Dido isikus on ühendatud kolm etappi Eesti rahvuslikus liikumises: ta oli Carl Robert Jakobsoni kaasvõitlejana aktiivne ärkamisajal; tal oli oluline roll 1905. aasta sündmustes; ja aastast 1918 aitas ta tõhusalt kaasa iseseisvale Eesti vabariigile liitlasriikide tunnustuse saavutamisele.

Andres Dido (kirikuraamatu järgi Ti(i)do) sündis 1855. aasta 1. septembril (vkj 20. augustil) Helme kihelkonnas Riidaja vallas Toosi talus rentnik Hendriku ja tema naise Mai esimese pojana. Varsti soetasid vanemad Maarja-Magdaleena kihelkonnas Kudina vallas Ilvese talukoha ja kinnisvara ka Tartu linnas, mis võimaldas kuueteistkümneaastasel Andresel astuda Tartu gümnaasiumi, tol ajal läbi ja lõhki saksa kooli. Hakanud gümnaasiumist alates kasutama perekonnanime Dido, ongi ta ajalukku läinud rohkem selle nimega.

Koolis sai ta õppida vaid kolm aastat kooli juhatajaga tekkinud erimeelsuste pärast. Seejärel elas ta vaheldumisi kodutalus ja Tartus, töötas koduõpetajana Riias, kuni sai 1882. aastal Johann Köleri kaasabil koha Peterburi keiserlikus avalikus raamatukogus ja plaanis selle kõrval oma haridusteed jätkata, kuid jäi tolleaegsele võimule silma ning see sai tema plaanidele saatuslikuks.


Andres Dido tegevus rahvuslikul ärkamisajal

Dido oli tulihingeline Carl Robert Jakobsoni poolehoidja, tegi kaastööd Viljandis väljaantavale „Sakalale“ ja ka teistele ajalehtedele. Lisaks oli ta juba 1877. aastal astunud Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks. Dido tegeles kirjanduse, sealhulgas Puškini ja Gogoli tõlkimisega, alustas võõrsõnade leksikoni koostamist, samuti oli ta Eesti Aleksandrikooli loomise innukas toetaja.

1881. aasta veebruaris käis ta Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esindajana koos Jakobsoni, Miti, Raudsepa ja Tootsiga Riias Liivimaa põllumeeste kongressil. Seal puhkes saksameelse osavõtjaskonna hulgas skandaal, kui Märt Mitt mõisaomanikele vastulausega eesti keeles (!) esinedes tõendas teorendi varjatud kujul säilimist Liivimaal.

Samuti olid tal sidemed Kaave mõisaomaniku poja Moritz Ernst Heinrich Barkiga (1859-1914), kes andis Genfis välja poliitilist kuukirja „Der Baltische Föderalist“ jmt. Šveitsi siirdunud revolutsiooniliste emigrantidega. Kõige tipuks esines Andres Dido 1882. aastal Eesti Kirjameeste Seltsis kõnega „Ajaloo kasust“. Sama aasta 6. augusti ööl ta vahistati ja mõisteti kolmeks aastaks vangi.

Läbiotsimisel leitud keelatud kirjanduse kõrval oli süüdistusmaterjaliks ka luuletuse “Eesti sõalaul” käsikiri:

Nüüd üles, Eesti mehed, kõik,
sest sakslased meid piiravad.
Kes Eesti pinnal elavad,
need andku vahvast vemmalt nüüd!
Sest igal Eesti alamal,
kuis teada igal kaugel maal,
ei ole hirmsam olnud veel,
kui Saksa raske piitsa all.
Priius, au ja Eestimaa
kui kutsuvad meid sõdima,
siis astkem ette rõõmuga:
Hurraa, hurraa, hurraa!
Ehk Jakobson meil surnud küll,
siis Doktor Weske elab veel.
Ei pease keegi meie käest,
sest Kalev ärkand surma väest.
Kõik Eesti riigi vaenlased
on haganate sarnased,
kui põllul tuli põletab
ja meie kõu neid uinutab.
Priius, au ja Eestimaa
kui kutsuvad meid sõdima,
siis astkem ette rõõmuga:
Hurraa, hurraa, hurraa!
Käib Weske eel ja näitab teed. Siis julgest järel’, Eesti väed!
Kõik maksma nende vere süüd,
sest Eestimaa on meie hüüd.
Nüüd orja unest ärkame,
ja ühes sõtta tõttame,
sest priius läigib meie eel
ja Eesti Vabariigi peal.
Priius, au ja Eestimaa
kui kutsuvad meid sõdima,
siis astkem ette rõõmuga:
Hurraa, hurraa, hurraa!

Teadaolevalt on see üldse esmakordne Eesti Vabariigi kirjasõnas mainimine.

 

Elu paguluses

Pärast vabanemist keelati tal elada Balti kubermangudes. Tegutses 1885-1888 aastatel Mihkel Veske eestkostel Kaasanis De-Corneti perekonnas koduõpetajana. 

1888. aastal lahkus Dido koos De-Cornetitega Šveitsi. Alles Genfis õnnestus Didol jätkata oma poolelijäänud haridusteed. 1891. aastal lõpetas ta ülikooli sotsiaalteaduse litsentsiaadina. Sealt siirdus ta Pariisi, kus teenis elatist rahvaülikoolis sekretäri-raamatukoguhoidjana ja keeletundide andmisega. Oli vahepeal ka lühemat aega Londonis.

Andres Dido tegi kaastööd nii prantsuse sotsialistlikele väljaannetele kui ka kodumaal ilmuvale “Olevikule”, eriti aga Konstantin Pätsi poolt toimetatud “Teatajale”.

Tema A. Tulevik varjunime all ilmunud artiklid rahvusvahelistest suhetest, riigipoliitilistel ja –õiguslikel teemadel olid teedrajavad meie ajakirjanduses. Prantsuskeelsele Euroopa lugejale tutvustas Andres Dido 1893. aastal ajakirjas “Revue des Traditions Populaires” ilmunud artiklis “Litérature orale des Estoniens. Bibliographie des principales Publications de L´Estonie, et en particulier celle du Fréderic Reinhold Kreutzwald, 1804 – 1882” Eesti folkloori ja F. R. Kreutzwaldi, aasta hiljem eepost “Kalevipoeg”.

Andis 1906-1908 Pariisis välja 7 numbrit ajakirja „Õigus = La Justice, journal esthonien“, mida üritas salaja Eestisse toimetada. Selle poliitiline programm oli radikaalne: tsaaririigi kukutamine, kõikide demokraatlike õiguste maksmapanemine, maa ümberjagamine haritlastele jne.

Olles Pariisis saanud omainimeseks, aitas Andres Dido kodumaalt saabunud vaimu- ja kunstiinimesi ning poliitilisi emigrante siin nii nõu kui ka jõuga. Andres Dido sõbraks oli prantsuse sotsialistist poliitik ja ajaloolane Albert Thomas (VR III/1), kes lõi Rõhutud Rahvaste Komitee, mille eesmärgiks oli Venemaa poolt ikestatud rahvaste vabastamine. Komitee liikmena kaitses Andres Dido välisminister Pichoni ees Läänemeremaade ja eelkõige muidugi Eesti huve. 1918. aastal Pariisi saabunud Eesti välisdelegatsioonile oli Andres Dido igatpidi abiks: vajalikuks osutusid nii Andres Dido sidemed kui ka keeleoskus. Lühikest aega jõudis ta olla ka Pariisi Eesti saatkonna sekretäriks, siis aga hakkas üha enam tunda andma ammune südamehaigus.

Edenenud südamehaigus viis vana vabadusvõitleja hauda 29. augustil 1921 ja ta maeti Pariisi Pantini kalmistule. Hauakivil seisab tekst: „SIIN PUHKAB WABA EESTI MEES. TA ON OMA ISAMAAD PALJU ARMASTANUD“.

 

Allikad:

on
Sildid: , , , , , , ,

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)