Leonhard Niilus
27.12.1915–17.10.1996
Raamatukoguhoidja ja kodu-uurija
Leonhard Niilus ja Õisu on lahutamatud. Niilus töötas Õisus
raamatukogu juhatajana 45 aastat. Armastus raamatute vastu, soov pidevalt
õppida ning tung inimestega suhelda muutsid raamatukogutöö talle armsaks.
Lisaks sellele pühendus ta Õisu kultuurielu edendamisele. Ühena esimestest anti
Niilusele 1962. aastal Eesti NSV teenelise kultuuritegelase aunimetus.
Leonhard Niiluse lapsepõlv möödus karjas ja muid töid
tehes, nii et kooliteed sai ta alustada alles 1925. aasta sügisel. Alghariduse
omandas ta Lepistu algkoolis, mille lõpetas 1931. aastal. Et juba koolis oli
tal tekkinud huvi kirjanduse ja kirjutamise vastu, hakkas äsja kooli lõpetanud
noormees tegema kaastööd ajalehele Võru Teataja, kus trükiti ära tema esimene
jutt „Vähipüük Mustjõel“.
Pärast kooli oli keeruline tööd leida, Leonhard Niilus
töötas lühikest aega mitmes meiereis. Pärast sõda asus ta elama Mulgimaale.
Raamatukogusse sattus ta tööle pooljuhuslikult: kõigepealt asus tööle Õisu
meiereis ning tänu kirjutamisosavusele sai temast 1. oktoobrist 1944 Õisu
piimandusinstituudi arhivaar-raamatukoguhoidja. Kooliraamatukogus ootas teda
ees suur segadus – raamatud olid paigutatud kõrguse järgi. Samuti oli tema
ülesandeks kooli arhiivi korrastamine.
1. veebruarist 1946 ühendati Õisus kooli- ja külaraamatukogu,
Niilusest sai Õisu rahvaraamatukogu juhataja. Märtsikuus avati raamatukogu taas
lugejaile. Niilus tegi lugejate seas küsitluse, millist raamatukogu inimesed
sooviksid. Ta võttis raamatud kaasa ning läks ise lugejate töökohtadesse
loenguid pidama. Aastate jooksul koostas ta raamatute tutvustamiseks bülletääne
ning kutsus kirjanikke, teadlasi ja teisi tuntud inimesi külarahvaga kohtuma.
Väga populaarsed olid kohtumisõhtud kirjanikega, neid toimus 50 ringis. Niilus
korraldas ka koduloolisi üritusi ning uuris põhjalikult Õisu raamatukogu
ajalugu. Noorematele kolleegidele jättis ta ürituste ettevalmistamise kohta
järgmise juhise: kui midagi teed, siis tee nii hästi kui vähegi suudad.
Raamatukoguhoidjana oli Leonhard Niilus iseõppija, kes
täiendas end sageli kursustel nii Viljandis kui ka Tallinnas. 1962. aastal anti
Õisu raamatukogule eesrindliku raamatukogu nimetus. Sellest ajast julges Niilus
jagada erialaväljaannetes oma kogemusi teistelegi. Näiteks ilmus artikkel
„Kirjutame lugejad raamatute järjekorda“. Ta kasutas töös süstemaatilist
tüüpkataloogi, s.o raamatkataloogi, kust lugeja sai kodus valida raamatuid,
mida soovis edaspidi lugeda. Niilus tuletas meelde, et üks raamatukogu töölõike
on lugeja soovide igakülgne rahuldamine.
Aktiivse loomuse tõttu täitis Leonhard Niilus ka mitmeid
ühiskondlikke ülesandeid. Ta oli ühingu Teadus lektor, Õisu segakoori
koorivanem, Õisu puhkpilliorkestri organiseerija. Õisu elanikuna on Niiluse
sulest ilmunud hulk koduloolisi artikleid. Tema koostatud on brošüürid „Õisu
Toiduainetetööstuse Tehnikum“ (1972) ning „Õisu“ (1982, 2. tr 1991).
Aastakümnete jooksul tegi ta pidevalt kaastööd ajalehtedele ja ajakirjadele
Sakala, Rahva Hääl, Postimees, Kultuur ja Elu jt. Nii on Leonhard Niilus
jäädvustanud oma nime Õisu ja Eesti kultuuriloos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar