Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

esmaspäev, 28. detsember 2020

August Kitzberg. ÜHE VANA "TUULETALLAJA" NOORPÕLVE MÄLESTUSED

Perioodika, 1973
232 lk.

Meie kirjandusklassik, eesti kunstiväärtusliku näitekirjanduse rajaja Augus Kitzberg sündis 29. detsembril 1855 astal Pärnumaal Läti piiril asuvas Laatre vallas Puldre külas sauniku pojana.

August Kitzbergi taskussemahtuvasse mälestusteköitesse on pakitud terve Eesti 19. sajandilõpu maailm. Esimese korraga lugedes tundub, et emotsioone - peegeldatud elu-olu kirjeldusi, sündmusi, kajastatud kultuuri- ja tolles ajahetkes olulisi tegelasi, paiku, maastikke - on liiga palju, et pakutavat hoomata.

Autorist endast, kui kirjanikust ja kultuuritegelasest saab aimu vaid vihjamisi: „Siin, Rannamõisas, patustasin oma hinge peale Kotzebue „Virr-varri“ viletsa tõlke ja sain töö tasuks - mõtelge - 25 priieksemplari" (lk. 16). Ta pole isegi oma esimest abielu rohkem maininud, kui vaid läbi lillede peatükis „Die Reine Tor“.

Samas on imetlusväärne, kui palju kätkeb tekst endas ümbritseva kirjeldusi, isikute nimesid ja nendega seotud juhtumisi. Juba tõik, et tema mälestusteraamatu tiitellehel mainimata jäänud kaasautorina domineerib talurahva olme ülestähendustega vend Jaak; ilmestavad hulk tsitaate ja lõike Jaan Jungi teostest; sissepoogitud on isa meenutusehetked teoorjuse päevilt ja sõprade-tuttavate, nagu Abja Palu talu pärisperemehe Peeter Liebuse, ülestähendused; sunnib lugejat end tolle aja inimeste, ajaloo, kultuurisündmuste ja geograafia osas paremini kurssi viima.

Oskus näha end ümbrus kasvas ärkamisaja Viljandimaa suurmeestele naha vahele koos poisikesepõlves karjas käimisega. Kitzbergi eakaaslastest võib välja tuua Tarvastu vallas sündinud Ado Grenzsteini (Piirikivi), kellele A.K. on pühendanud lausa terve peatüki, ning kuigi see pole just positiivses ja helges võtmes kirjutatud pildike ajalehe “Olevik“ loojast, ei saa eitada mehe rolli ärkamisaja sündmustes. Kitzbergile oli autoriteediks C. R. Jakobson ning Suure-Kõpu vallast pärit Villem Reiman.

Justkui möödaminnes pajatab ta lahti levinud kohamüüdid. Kitzbergi teostes on oluline koht lapsepõlves kogetud maastikel - jutustuses „Maimu“ on ta ühe episoodi sidunud Pöögles Maiel elades kuuldud legendiga Annemäest. See oli muistne hiis, kus oli ka ohverdamiskoht. Annepäeval (26. juulil) koguneti sinna, täideti ebausukombetalitusi ja joodi õlut, kaubeldi. Muistend pajatab, et sellel mäel olevat kokku põrganud kaks pulmarongi. Et kumbki ei tahtnud teisele teed anda, tõusnud tüli. Üks pruutidest - Ann saanud surma ja pärast seda hakatudki kohta Annemäeks kutsuma.

A. K. Ranna tuhandeaastase tamme kirjeldust on hiljem väga oluliseks pidanud loodumälestiste uurija Henrik Relve: „Olgu kunagise tüve ja selle õõnsuse täpsete mõõtudega kuidas tahes, kindel on see, et vanasti oli Ranna tamm tõesti praegusest palju jämedam. Seda kinnitavad mitmed ligi 100 aasta vanused dokumentaalsed kirjapanekud. Üks kirjeldus pärineb August Kitzbergi raamatust "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused".“

Kirjanik annab meile etnoloogilisi vihjeid: „Halliste kihelkonnas kandsid naised tanu asemel valgeid rätikuid, mille otsad pikalt selja peale maha ulatusid“ (lk. 18) ning loob pildi omaaegsest Pärnust: „Linn oli alles väike, oli see, mis praegu kesklinna nimetuse alla käib, ehk küll seegi nüüd veel maa poole külge palju juurde on kasvanud; suured alevid olid alles olemata, need tulid juurde Waldorfi vabrikutega“ (lk. 166)

Pikasilla kõrtsikirjelduses häiris Viljandi-poolse kõrtsi idealiseerimine ning Tartu-poolse mahategemine. Ehk oligi asi nii, kuid kirjeldus sellest, kuidas mets ja mäekallak Viljandi-poolse joomakoha nunnumaks muutsid, näis nostalgilis-sentimentaalselt ülepaisutatud.

Ajalugu näib liikuvat spiraalselt, kuna isegi sada ja enam aastat hiljem tundub mõnigi asi tuttav ja võrreldav. Koos orjusest vabanemisega hakati liikuma muutuste poole. Esimene muutus oli koos „ärkamisega“ perioodiliste trükiste levik ning soov olla ise peremees. Talude väljaostmine aga tingis võlgu elamise - seos Nõukogude Liidu lagunemise, uute ideaalide ning kodulaenudega. Ägedamad mulgi peremehed kirjutas Kitzberg oma lugudesse sisse, luues ja kinnistades nägemust uhkest, ülbest ja rikkast mulgist.

Lugedes hakkab silma korduv tendents, et need, kes pole võimelised kodukohas „talu“ välja ostma, liiguvad sinna, kus rohi rohelisem ning võimalused suuremad. Ehkki nüüd ei minda enam Tartu- või Võrumaa „tare läve een“ hulgakesi seisvaid mulke mängima, vaid pisut kaugemale.

Kitzbergi nooruses oli saksa parunite ja härrade mõju seega veel väga suur - neile oldi võlgu. Kuigi A. K. ise kirjeldab sakslaste mõju tagantjärele isegi positiivses võtmes, kohati lausa orjapõlveaega ilustades, võis see tuleneda saksavastase liikumise äraspidise tulemusena saadud venestamise õppetunni kogemusest. Tol hetkel aga polnud tsaaripoolseid sanktsioone veel aimata ning tärganud iseteadvuse valguses tõstis pead Jakobson, lootuses, et Suur Eesti Asi saab sündima. Õnneks jäi rahva mälus tema pärandiks Sakala ja Eesti Põllumeeste Selts, mitte saksavastase liikumisega ligimeelitatud venestamine. Parafraseerides Kitzbergi: „Jakobson märkas lihtsalt õigel hetkel maha surra.“

Raamat pakub koduloo-huvilisele palju, sest kultuuritegelase kirju ja vaheldusrikas elu liikus risti-rästi mööda Mulgimaa talusid, külasid, valdu ning kohtadega kokkusulavad isikuid ning ametikohti.

Raamatut soovitan ka niisama lugudehuvilisele, sest kirjamehe sulg pole raskusest koormas ning peegeldab tema eluaja meeletut energiat ning kultuurihuvi, kentsakaid seiku ja põnevaid juhtumisi.


Raamatut luges: 
Veronika Raudsepp Linnupuu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Laenutatav uus trükk: Eesti Päevaleht, 2010. 288 lk.
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/527015

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar