laupäev, 15. august 2020

15. august - Karl August Hindrey 145

foto: H. Reidel, Jurjev
KM EKLA B-33:71
Karl August Hermann Hindrey

Pseudonüümid Hoia Ronk, KAH, -i-, -K., -y., E. R. Burroughs, H., H. R., H. Rk., H.-k., K., K. A., K. A. H., K. H.
15.08.1875 Abja – 9.01.1947 Iru
Kirjanik, ajakirjanik, karikaturist ja teatrikriitik

 

Karl August Hindrey oli tuntud kaasaegsete seas kui oma terava keele pärast kardetav, avara silmaringiga ja paljureisinud härrasmees. Alates 19. sajandi lõpust oli töötanud ligi 40 aastat ajakirjanikuna erinevate päevalehtede juures.

Sündis 15. augustil 1875 Abja mõisa õllepruuli pojana. 

Alustas kooliteed paruni koduõpetaja juures, õppis 1883-1886 Viljandi Poeglaste Elementaarkoolis Friedrich Kuhlbarsi käe all, jätkas 1887-1889 Liivimaa Maagümnaasiumis. Õppis seejärel 1889-1891 Pärnu gümnaasiumis ja 1891 Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis. 

Aastatel 1894–1898 õppis joonistamist ja maalimist Peterburis Alexander Stieglitzi kunstööstuskoolis, hiljem täiendas end 1899. aastal Münchenis Anton Ažbè ja aastail 1902-1904 Pariisis Filippo Colarossi eraakadeemias. 

Naasnud 1904 Eestisse, töötas 1904-1918 ja 1924-1925 Tartus „Postimehe“ toimetuses ning 1918-1922 ja 1925-1928 Tallinnas „Päevalehe“ toimetuses. Asutas 1905 Postimehe karikatuuride kaasande „Sädemed“ (toimetaja 1905–1915 ja 1923–1924), kus avaldas umbes 3000 karikatuuri. Toimetas 1925–1927 pilkelehte „Kratt“ (Päevalehe kaasanne), aastast 1928 oli vabakutseline kirjanik.

Aastatel 1917–1918 võttis Hindrey osa Eesti rahvuslike väeosade asutamisest, olles Eesti Sõjaväelaste Tartu komitee esimees.

Oli Eesti Kirjanike Liidu liige (1922), Eesti Ajakirjanike Liidu liige (1921–1925).

Tunnustused:

  • 1934 Riigivanema auhind (novellikogude „Välkvalgus" ja „Armastuskiri" eest)
  • 1937 Riigivanema auhind (romaani „Urmas ja Merike" eest)
  • 1939 Vabariigi Presidendi auhind (novellikogu „Südamed" ja romaani „Loojak" eest).

Suvel 1941 võitles metsavennana Nõukogude armee vastu, võttis osa suvesõjast Tartus. Järgnenud Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944) kirjutas ta ajakirjanduses nõukogude võimu metsikustest.

1944. aasta kevadel üritas Hindrey pealetungiva Punaarmee eest Eestist Rootsi põgeneda. Katse ebaõnnestus. Saksa okupatsiooni aegse tegevuse, eriti ajakirjandusliku tegevuse pärast varjas end Nõukogude okupatsiooni alguses 1944. aasta oktoobrist Iru vanadekodus Hans Kuuse nime all, kus 1947. aasta 9. jaanuaril võrdlemisi armetus olukorras ka suri vähki.

Kirjanik on maetud Tallinna Metsakalmistule.


Karl August Hindrey Gori karikatuuril (1920)
Hindrey karikaturistina

Hindrey oli Eesti esimene kunstikooli haridusega karikaturist. Tema esimesed karikatuurid ilmusid 1901 „Teataja“ Nalja Lisas. 

Karikatuurilooming arvustab tsarismi, baltlust ja tõusiklust ning joonistuslaad kõneleb Simplicissimuse koolkonna juugendlikust mõjust. Algatas eesti lasteraamatute illustreerimise ("Pambu-Peedu", "Lõhkiläinud Kolumats"). 

Tema karikatuure avaldati järgmistes väljaannetes:

  • Teataja Nalja Lisa (1901)
  • Linda (1903, 1905)
  • Piltidega Naljakalender (1904)
  • Noor-Eesti I (1905)
  • Sädemed (1905–1915)
  • Aeg Kalender (1907)
  • Elu (1908)
  • Mulk (1908)
  • Külaline (1910)
  • Perekonnaleht (1910–1911)
  • Postimees (1910–1913)

 

Tegevus kirjanikuna

Kirjutanud lasteraamatuid, mälestustesarja, reisiraamatuid, näidendeid, vesteid, teatri-, kirjandus- ja kunstikriitikat jm. Loomingu väärtuslikum osa on psühholoogilised novellid. Lisaks kirjutas ka ajaloolisi ja kaasajaainelisi romaane.

Karl August Hindrey oli eesti kirjanduse üks omanäolisemaid ja isepäisemaid autoreid. Hindrey sai tuntuks karikaturisti, följetonisti ning vaheda sulega kirjandus- ja teatrikriitikuna pseudonüümi Hoia Ronk all. 

Ilukirjanduses debüteeris 1929. aastal ajakirjas „Looming“ autobiograafilise jutuga „Kunstikool“. Järgnenud väga viljakal loomeperioodil äratas tähelepanu algul memuaristina, Hiljem omapärase novellikirjanikuna. Tema tuntuse tagasid 5-osalised memuaarid “Minu elukroonika” (3 köidet; 1929), “Murrang” (1930) ja “Tõnissoni juures” (1931).

Hindrey loomingu kõige intrigeerivamaks osaks on ta novellistika, mille keskmes on patriarhaalse mehe psüühika ja mehe–naise suhete süvaeritlus. Hindrey on tundlik ka aumõiste suhtes. Tema esimene novellikogu „Välkvalgus“, mis ilmus esmakordselt 1932. aastal, sisaldas lühilugusid ja kirjanduslikke pildikesi töölisklassi elust linna lähiümbruses. Järgnesid novellikogud „Armastuskiri", „Sigtuna häving" ja „Südamed". Esivanemate vere hääl kannab Hindrey ajalooliste romaanide “Urmas ja Merike”, “Loojak” I-II, “Nõid” ja “Lembitu” teemaderingi, milles muistse ühiskonna üllus vastandatakse kaasajale.

Karl August Hindrei armastas reisida. 1927. aastal külastas ta Kongot
KM EKLA A-33:2
Vähem tuntud ei olnud Hindrey ka lastekirjanikuna. Ta avaldas nooremale lugejaskonnale mitmeid humoorikaid lühipalu, millest tuntumad olid: „Pambu-Peedu“ ja “Lõhkiläinud Kolumats,“ mille põhjal valmis hiljem ka samanimeline joonisfilm. Hindrey keskendus lastekirjanduses keskmisele koolieale ja leidis, et lastele peab andma võimaluse nautida lapsepõlve olenemata vanusest. perekondlikust taustast või haridustasemest. Ta kirjutas lühikesi ja löövaid lugemispalu aabitsatele ja lugemikele, ajaloohõngulisi mõistujutte ja lugemiseoskuse arendamiseks mõeldud harjutuslauseid. Tuntumad neist olid: „Kaarnad istuvad kraanal" ning „Vupi vedas vorstirõnga voodi alla."

Kirjutas libreto orduaega käsitlevale operetile „Kooparüütel“ (lav. 1916 „Vanemuises“, J. Simmi muusika).

Lisaks eelnevale oli Karl August Hindrey esimese eesti täispika mängufilmi „Karujaht Pärnumaal" stsenaariumi autoriks. See oli Johannes Pääsukese mängufilm äpardunud karujahist, täpsemalt aga poliitiline pila, mille ajendiks oli Pärnu tuntud linnapea Oskar Brackmanni ja ajakirjaniku Jaan Karu tegelikult asetleidnud omavaheline konflikt. Laiemaks taustaks oli aga eestlaste ja baltisakslaste valimisvõitlus Pärnu linnavolikogus. Päevasündmustega kursis olnud vaatajad said kohe aru. et filmijandis ei peetud jahti mingile müstilisele Vändra metsades hulkuvale karumürakale. Head eesti huumorit pakkus see linateos aga küllaga.

Mälestused ja romaanid: "Minu elukroonika"(1929),  "Murrang" (1930), "Ararauna" (1930), "Tõnissoni juures" (1931), "Rowe rändab" (1933), "Urmas ja Merike" (1935–1936), "Loojak" (1938), "Suremise eod" (1935), "Sündmusteta suvi" (1937), "Ja ilma ja inimesi ma tundsin viimati ka" (1939), "Taaniel Tümmi tähelend" (1942), "Aovalged aknad” (Saksa okup aeg, trükis 1995), "Iru päevik: sügis 1946" (1996), "Minu elukroonika I-III. Murrang. Tõnissoni juures" (2010)

Reisiraamatud: "1914. Reisipildid" (1924), "Kongosõit" (1929), "Rännud, rannad, Riviera, Sõsarsaared ja Savoy" (1937)

Näidendid: Operett "Kooparüütel" (1916), "Raidaru kirikumõis" (1935)

Lasteraamatud: "Pambu-Peedu" (1906), "Seene Mikk" (1906), "Piripilli-Liisu" (1906), "Lõhkiläinud Kolumats" (1918), "Nina-Jass ja Näpp-Mall" (1918), "Loomade mäss" (1920), "Jaunart Jauram, Jaunart Jaurami jõngermannid" (1921), "Summi-Sulpsu sekeldused" (1922)

Noorsooraamatud: "Raks Reem teotseb" (1932), "Kill Martuse lihavõtted" (1933), "Kill Martus koolis" (1935)

Karikatuuriraamat: "Kaasaegsed" (1926)

 

Uuri lisaks:

 

Allikad:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar