287 lk.
Autori esikromaani peategelane on 18 aastane koolitüdruk Lena, kes tunneb end üksikuna kõikjal ja kõigiga. Tal pole ühtegi sõpra ning klassikaaslastega läbisaamine on kõike muud, kui hea. Kius ja tõrjuv suhtumine koolis ei ole talle võõras. Tüdruk käitub nii, et keegi teda üleliia tähele ei paneks, sisendades endale pidevalt seda mõtet, et ta tahabki selline olla - teiste jaoks nähtamatu. Juba päris romaani alguses antakse lugejale võimalus kaasa mõelda, mis tunne oleks, kui tavaline nädal näeks välja järgmine:
„Esmaspäeval ei räägi minuga keegi peale vanemate. Teisipäeval üritab kirjandusõpetaja mind kõnetada, ent ma ignoreerin teda. Kolmapäev on täpselt samasugune nagu esmaspäev. Neljapäeval küsib üks mees bussipeatuses minu käest kella. Saan üle pika aja suu lahti teha ja kogeledes midagi öelda. Reedel lähen pärast kooli kohvikusse appi ja räägin Elleniga natuke. “ (Katkend lk. 30)
Õnneks on tüdruku suhted vanematega soojad ja usalduslikud. Kodust on saanud tema tõeline pelgupaik. Igati toetav ja elurõõmus ema püüab kogu hingest oma tütre meeleolu muuta. Üheks võimaluseks on Lenal nädalavahetuseti käia emal ja ema sõbrannal kohvikus abiks.
Pidevad sisemonoloogid küsimustega enda tunnete ja käitumise kohta viivad neiu ootamatu tõdemuseni – salamisi ta ikkagi ootab ja loodab, et tema elus toimuks mingigi muutus. Ta ei taha jääda igavesti üksikuks. Kui siis lõpuks leiab aset kohtumine pruunisilmse noormehega, kes teda märkab ja tema vastu huvi tundma hakkab, viib see esialgu peategelase veelgi suuremasse segadusse. Endalegi üllatuseks hakkab Lena salamisi ootama neid kohtumisi.
Tõeliselt hea ja armas lugu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar