Tänapäev, 2013
332 lk.
Kujutage ette, et teil on parajasti kehv tuju, sest vorst, mille eelmisel nädalal ostsite, ununes külmkappi ja tuli ära visata, laps rebis mänguhoos uutest pükstest tüki välja ja palgatõusu pole ka niipea oodata. Üleüldse ajab kõik närvi ja võiks palju paremini olla. Ja siis satute lugema raamatut „Kadestada pole midagi“, kus ajakirjanikust autor Barbara Demick jutustab kuue endise põhja-korealase loo. Need lood on sündinud mitu aastat väldanud intervjuude tulemusel ja räägivad elust Põhja-Koreas, keskendudes peamiselt 1990. aastatele, mil riigis valitsenud näljahäda viis surma rohkem kui 2 miljonit inimest.
Olles lugenud „Gulagi arhipelaagi“ ja omades nö rahvuslikku ja pisut ka isiklikku mälu nõukogude ajast, on ses raamatus äratundmist: salaja välismaiste raadiojaamade kuulamine, tohutu õnn veidigi edevamast riidehilbust ja sinna juurde suvalistel põhjustel sunnitööle või surma mõistmine. Raamatus on stseen, kus linnarahvas, sealhulgas lapsed, on sunnitud vaatama pealt avalikku hukkamist. Hukatakse paljudele tuttavat inimest, kes varastas ammu mahajäetud elektriliinidelt traati (elektrit ei olnud juba aastaid), et saaks süüa osta. Ja see ei ole keskaeg, kus inimesi turuplatsil hukati vaid aeg, mil meie siin unistasime juba oma esimestest mobiiltelefonidest ja mängisime tööl arvutis solitaire kaardimängu.
Kokkuvõttes on totalitaarses ja ajupestud ühiskonnas toimuv sedavõrd absurdne, et mõistus hakkab karjuma. Kuid Põhja-Korea puhul tuleb kõik absurdsused, valed, ajuloputused, ebaõiglused ja tohutu riiklik rumalus ja ükskõiksus korrutada, kümne või isegi sajaga. Ja mis veel absurdsem - see kestab seal ju praegugi edasi. Täna, homme, iga hetk.
Peamiselt on see aga raamat inimeseks olemisest ja mõnikord ka oma inimlikkuse minetamisest. Jah, on õudne lugeda, kuidas kooliõpetaja nüristub sedavõrd, et ei tee väljagi, kui iga päev jääb mõni laps kooli tulemata, sest on nälga surnud ja teised, kes veel elus, magavad kahvatute ja nõrkadena koolipingis. Aga ei ole sugugi kindel, et ise samades oludes parem inimene oleksin. Väga palju on raamatus juttu toidust, mis on ka loomulik: näljane mõtlebki toidust. Ja unistamisest. Unistada tuleb suurelt, öeldakse, aga kui raske peab olema, kui suurim unistus on kausitäis valget riisi.
Ning kõige selle taustal lauldakse isakestele - esmalt suurele kindralile Kim Il-sungile ja siis tema pojale Kim Jong-il - nõretavaid ja banaalse sisuga armastuslaule ja isegi siis, kui nälga sureb oma pere liige, on inimestel raske uskuda, et see, mis nendega toimub ei ole õige ega õiglane.
Raamatu kuus tegelast jõuavad kõik ühel või teisel viisil Lõuna-Koreasse, kuid uues ja täiesti erinevas ühiskonnas ei ole neil vastupidi ootustele sugugi lihtne toime tulla.
Raamat annab palju mõtlemisainet ja vaatamata meie jaoks võõrastele korea nimedele, on seda kerge ja ladus lugeda.
Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/642419
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar