Tänapäev, 2017
210 lk.
Metsas ainult puude nägemine muutub
varem või hiljem üksluiseks, aga seal jalutamine omandab tõelise võlu alles
loomade vaatlemisega. Suurematel loomadel on vaja suuremat eluruumi. Kui suurt
jahiala vajab ilves? Või rebane? Aga ämblik? Milliseid loetavaid jälgi nad oma
tegevusega maha jätavad?
Seened metsas
on muide üsna erilised olendid. Teadus ei ole suutnud neid päriselt liigitada,
ta on jaganud eluslooduse taimedeks, loomadeks ja seenteks. Mõned seeneliigid
on puude oluliseks partneriks. Puud suhtlevad omavahel juurte kaudu ja
hoiatavad üksteist näiteks saabuva põua eest. Kuna nende endi juured ei ulatu
igasse nurka, võtab seeneniidistik sõnumite edastamise enda kanda. Seepärast
räägivadki teadlased metsatukaveebist, metsa internetist. Kuidas puud tasuvad
seentele nende teenuste eest?
Metsas laagrisse jäädes tasub
sipelgapesadel ja nende asukatel - arukuklastel ning nende käiguteedel silma
peal hoida. Kui suured on nende sipelgate pesakuhilad? Ja kui palju ulatuvad
pesakuhilad maa alla? Sipelgad on nagu metsapolitsei, kes kannavad oma pesakuhilasse toiduks kahjulikke
röövikuid ja putukaid.
Metsad on vähemalt Kesk-Euroopas
üsna süütud looduskooslused, nad sarnanevad rahuliku eesaiaga. Aga on ühed
putukad, mis on muutunud tõeliseks õudusunenäoks – need on puugid. Oht enda
külge puuke saada väheneb oluliselt, kui riietus ja matka teekond on sobivad.
Tuleb eemale hoida metsa alustaimestikust. Sest puugid ootavad oma ohvrit maas,
rohukõrtel. Aga kui te siiski nahalt puugi leiate, kuidas tuleb käituda?
Milliseid haigusi levitavad puugid?
Rebaste poolt ei ähvarda meid
enam mingi oht – hüva, nad varastavad mõnikord kodukanu. Marutaud metsades on
ajalugu. Loodus aga mõtleb tasakaalu hoidmiseks välja midagi uut ja milline uus
tõbi on marutõve koha nüüd hõivanud? Kes seda levitavad? Kas tohib metsas süüa
maasikaid ja mustikaid?
Inimesed ja loomad saavad
omavahel päris hästi hakkama. Metsloomad hoiavad inimesest üldiselt aupaklikku
kaugusesse. Kuidas kaitsevad oma karja lambakasvatajad? Ja mida teha siis, kui
kohtad metsateel hunti? Omadest kogemustest võin öelda, et hundid on väga
uudishimulikud.
Mitmete kodumaiste puuliikide
võrsed on söödavad. Milliseid tohib toiduks kasutada? Kuid parkides ja aedades
on üks võõrliik – hõlmikpuu, mis tõmbab tähelepanu halva lõhnaga. Teda
nimetatakse liigi vanuse tõttu ka elavaks fossiiliks. Mille järele haisevad
selle puu viljad?
Kuuske nimetatakse koju
igatsevaks liigiks. Looduse poolest eelistab ta niisket ja väga külma ilma.
Miks ei ole kuuseistandikud
siiski soovitavad? Teadlased ennustavad, et järgmistel aastakümnetel kaob kuusk
enamikest Kesk-Euroopa metsadest. Mis põhjusel? Mis põhjusel tahaks valge nulg
olla pigem lehtpuu?
Mida tehakse äikese ajal metsas?
Kui tormi-ilm tabab ootamatult, siis tuleb tegutseda, tuleb varju otsida.
Välgutabamuse tõenäosus on kõigil puuliikidel ühesugune, oluline on vaid, kui
kõrgel puu kasvab. Vältige kõrgendikke ja ärge otsige kaitset puude alt, mis on
väga suured ja ulatuvad teistest metsapuudest kõrgemale. Miks? Kui liigute
lehtmetsades, kuulete lindude ilmateadet. Metsvindil näiteks asendub lõbus laul
solvunud krääksatusega.
Kui sajab tavalist vihma, tuleb
teha valik, millise puu all seista. Lehtpuude oksad juhivad vihmavee
otse alla. Aga okaspuud juhivad
vihmavee tüvest eemale. Kuidas kasvavad kuuskede oksad ja mis põhjusel on
loodus nii seadnud? Ka rahulik udune ilm on petlik Kuivanud vanad oksad imavad
niiskust ja murduvad ootamatult.
Mets ei tunne inimeste
sisseseatud kellaaegu, vaid sätib oma rütmi endastmõistetavalt päikese asendi
järgi. Mets tunneb ära erinevused päeva ja öö vahel, linnukell annab meile
aimu, kui peenelt näiteks linnud eristavad kasvavat päevavalgust. Et kõik
lauljad oleksid natukenegi kuulda, on igal linnuliigil oma kellaaeg, mil nad on
tõeliselt sõiduvees.
Kas teate vana tarkust, mismoodi
sambla abil teed leida? Sammal armastab niiskust ja kasvab seepärast nagu
kompass kenasti lääne pool. Mispärast?
Kas tunneksite end hästi öösel
üksi pimedas metsas? Kõik teie meeled ja instinktid hakkavad lärmi lööma, kui
te ei näe ega kuule enam üldse mitte midagi peale paari veidra heli? Peter
Wohlleben ütleb et öine mets on erakordselt turvaline ja ilus elamus, kus
tsivilisatsiooni helid hääbuvad. Alles siis saab aru, kui kaugele hääled kanduvad.
Vaibub akustiline müra, mis päevaga kaasneb. Eriti liigutav tundub teadlaste
uus avastus, et puud langevad pimeduse saabudes lausa unne.
See raamat ei ole teatmeteos,
vaid isuärataja. Raamatust tähtsam on teie sünnipärane kaasavara: silmad, kõrvad,
nina ja kompimismeel. Koduümbruse metsad on teie metsad, mis ainult ootavad
avastamist. Ärge muretsege – me kõik kuulume metsa juurde. Vähemalt siis, kui
liigume jalgsi.
Soovin teile suurt rõõmu koos
suurte ja väikeste imedega!
Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.
Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar