Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

teisipäev, 12. jaanuar 2021

12. jaanuar - Mark Soosaar 75

Mark Soosaar

12.01.1946 Viljandi
Filmilavastaja ja poliitik


Dokumentaalfilmide režissöör, stsenarist ja operaator Mark Soosaare (ametlikult Mark-Toomas Soosaar) ema Lydia Nirk-Soosaar (1908–1995) oli maalikunstnik ja isa Johan Soosaar hobuste tõuaretaja. Suure osa kooliajast õppis ta Pärnu Lydia Koidula nimelises 2. Keskkoolis, kuid lõpetas 1964 Viljandi C. R. Jakobsoni nimelise Keskkooli. 1965–1970 tudeeris Soosaar Moskvas Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis (ÜRKI), mille ta lõpetas operaatorina. 

Elanud Audrus, Viljandis, Tallinnas, Saleveres, Kihnus, Pärnus, alates 2007. aastast Manija saarel. 

Esimene kaastöö Eesti Raadiole kõlas eetris 1962. aastal, esimene autorisaade Eesti Televisioonis 1965. aastal.1970–1978 töötas Mark Soosaar Eesti Televisioonis ja Eesti Telefilmis. 1978–1991 töötas Soosaar Tallinnfilmis režissööri ja operaatorina. 1987. aastal asutas Mark Soosaar koos Lennart Meriga Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali ning on olnud tänaseni selle peakorraldaja. Soosaar osales Pärnus Chaplini Kunstikeskuse rajamisel 1992 ning juhtis 1995–1998 selle ümberkujundamist sihtasutuseks Pärnu Uue Kunsti Muuseum. 

Filmitegemist on Mark Soosaar õpetanud nii USA ülikoolides (Berkeley, Montana), Mongoolia Rahvuslikus Kultuuri Ülikoolis kui ka Pärnu antropoloogiafestivali huvilistele. UNESCO konsultandina õpetas Soosaar 2000–2002 antropoloogilise filmi tegemist mongolitele, jakuutidele ja tiibetlastele Ulaan-Baataris. 

Soosaar on 1974. aastast Eesti Kinoliidu liige (oli 1987–1989 selle eesotsas) ja 1992. aastast mittetulundusühinguna toimiva Pärnu Rahvusvahelise Visuaalse Antropoloogia Ühingu esimees.
Mark Soosaar on tihedalt seotud Kihnu ja Manijaga. Kihnu kultuurist on valminud kümmekond tõsielufilmi, neist täispikad on "Kihnu naine" (1974) ja "Kihnu mees" (1985).  Elu Manijal kajastavad dokumentaalfilmid "Mängutoos Manilaiul" (1984), "Kosklad" (1986), “Meretagused” (2012). Soosaar algatas kihnu naivistide uurimise ja asutas Kihnu muuseumi naivistide saali (1979). Soosaar on koostanud fotoalbumi "Saarele sündinud" (2001) ja raamatu “Seest suurem kui väljast” (2008), aga ka  korraldanud näituse "Kihnukielsed ljõnnud" (2011) ning koostanud ja/või toimetanud mitmeid kihnu-ainelisi raamatuid. 
Mark Soosaar kuulus 1998–2001 Rahvaerakonda Mõõdukad, 2002–2004 Eesti Keskerakonda ja alates 2005. aastast Sotsiaaldemokraatlikku ErakondaAastatel 1996–2005 oli Pärnu linnavolikogu liige, oli 2002–2003 Kihnu vallavanem, 2004 sai temast sihtasutuse Kihnu Kultuuri Instituudi nõukogu esimees. Toimetab igal nädalal Vikerraadios kõlavaid kihnukeelseid uudiseid.
Oli aastatel 2003–2011 Riigikogu X ja XI koosseisu liige. 2013. aastal valiti ta Pärnu linnavolikogu liikmeks. 
2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Riigikokku, kuid valituks ei osutunud. Ta sai XIII Riigikogu liikmeks Indrek Saare asendusliikmena. 15. novembril 2016 esitas ta lahkumisavalduse, mis rahuldati 16. novembril. Tema asendusliikmeks sai Aet Maatee.

Koostanud ja toimetanud mitmeid raamatuid ja kirjutanud kaastöid meediaväljaannetele. Tema tegevust on tunnustatud paljude auhindade ja preemiatega. 


Tunnustus

  • 1995 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti aastapreemia (Eesti filmikunsti arendamine ja propageerimine)
  • 1996 – Pärnu linna vapimärk
  • 1997 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti aastapreemia (film "Isa, poeg ja püha Toorum")
  • 2000 – Stipendium "Ela ja sära"
  • 2001 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
  • 2002 – Pärnumaa vapimärk
  • 2005 – Prantsusmaa riikliku teenetemärgi rüütlirist
  • 2007 – Kristjan Raua preemia (Pärnu Uue Kunsti Muuseumi asutamine ja vedamine 15 aasta jooksul)
  • 2017 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia (Eesti filmiajaloo omanäolisemaid ja isepäisemaid dokumentaliste, kes on alati kohal, lavastades reaalsust nii kaadri taga kui otse kaadris)
  • 2018 – PÖFFi elutööpreemia

Allikas: 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar