Foto allikas: ESTONICA
August Rei
22.03.1886 Kabala vald Kurla küla – 29.03.1963 Stockholm
Ühiskonnategelane, poliitik
August Rei on üks nendest paljudest Eesti poliitikutest, kelle elu ja tegevus vajab veel põhjalikku uurimist. Võrreldes Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri või Jaan Tõnissoniga on tema nimi avalikkusele kindlasti palju vähem tuntud, kuigi tema tegevus nii Eesti iseseisvumisel kui ka demokraatliku riigi ülesehitamisel on samavõrd märkimisväärne: August Rei oli Asutava Kogu ja Riigikogu esimees, riigivanem, diplomaat ja mitmel korral minister. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt oli August Rei ainuke riigivanematest, kes pääses punaste käest eluga Läände, kus tal oli oluline roll Eesti Vabariigi järjepidevuse hoidjana.
August Rei sündis 22. märtsil 1886 Viljandimaal Kurla külas kooliõpetaja pojana. Pidevalt õpilaste hulgas olles sai lugemine-kirjutamine talle justkui iseenesest selgeks ja nii võis August juba viieaastaselt istuda koolipinki koos esimese klassi õpilastega. Vallakoolile järgnesid õpingud Pilistvere kihelkonnakoolis, siis Tartus gümnaasiumis. Tartus õppides hakkas August Rei osa võtma rahvuslik-radikaalsete ühenduste tegevusest ja asutas kaasõpilastega põrandaaluse salaühingu „Külvaja”. Üheks aktsiooniks oli allkirjade kogumine gümnaasiumis eesti keele õpetuse sisseseadmiseks, mis aga läbi ei läinud. 1902. aastal korraldati kinnine koosviibimine, kuid kooli juhtkond sai sellest rahvuslikust tsaarivõimu vastasest üritusest teada ja eestvedajaid, kelle hulgas oli ka August Rei, ootas koolist väljaheitmine. Selle ennetamiseks siirdus Rei Novgorodi gümnaasiumisse. Siingi osales ta põrandaaluse salaorganisatsiooni tegevuses. Lõpetanud Novgorodi gümnaasiumi hõbeaurahaga, astus Rei Peterburi ülikooli õigusteaduskonda. Õpingutele sai ta siin pühenduda vaid mõne kuu, sest 1905. aasta kevadsemestril suleti ülikool võimude poolt seoses revolutsiooniliste sündmustega. Muidugi oli August Rei ka Peterburis osa võtnud üliõpilaste meeleavaldustest ja koosolekutest ning otsustas nüüd Eestisse tagasi minnes siingi tsarismivastast kihutustööd teha. Esialgu tegutses ta Tartus, siis Tallinnas: tutvustas sotsiaaldemokraatlikke vaateid, asutas töölisühinguid, andis välja põrandaalust ajalehe Sotsialdemokrat, tegi kaastööd vasakpoolsele ajalehele Hommik, koostas revolutsioonilauliku, tõlkis Karl Kautsky raamatu „Suur Prantsuse revolutsioon” jne. Kuni ta 1906. aasta veebruaris arreteeriti ja oli sunnitud veetma viis kuud trellide taga. Rei vabastati süütõendite puudumisel ja ta võis jätkata katkenud õpinguid taas tegevust alustanud Peterburi ülikoolis, kus temast sai Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi üks eestvedajaid. Stuudiumi lõppedes 1913. aastal tuli läbi teha sõjaväeteenistus. Seejärel jõudis A. Rei olla mõnda aega Viljandis advokaat, kuid maailmasõja puhkedes kutsuti ta suurtükiväeohvitserina taas teenistusse.
1917. aastal siirdus Rei Tallinna, kus osales Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimehena suure innuga eestlastest sõjaväelaste kodumaale toimetamisel ja rahvusväeosade moodustamisel. August Rei oli küll vasakpoolsete vaadetega, kuid mitte enamlane. Ta oli üks Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei asutajaid ning selle ideoloogia väljatöötajaid, esindades mõõdukat tiiba. Ajutises Valitsuses oli A. Rei töö- ja hoolekandeminister, peaministri asetäitja ja ühtlasi Venemaal vangistuses viibiva haridusministri, kes oli tema naise vend, kohusetäitja. Kui ta oli aga avaldanud hukkamõistva artikli valgest terrorist Soomes, tõusis sellest suur skandaal ja Rei pidi ministri kohalt tagasi astuma. Kuna sotsiaaldemokraadid olid kõige suuremaks erakonnaks 1919. aasta 23. aprillil tööd alustanud Asutavas Kogus, siis valiti August Rei selle esimeheks. Ta pöördus kõnega Asutava Kogu liikmete poole: „Austatud rahvaasemikud! Hiiglatöö seisab meil ees. Meie esimeseks ülesandeks peab olema Eesti riiklist korda kindlaks määrata. Eestist peab saama vabariik, kus õigus ja demokraatia valitseks, ja kõige suuremaks ülesandeks peab olema terava maaküsimuse lahendamine.” Asutav Kogu võttiski Rei eesistumisel vastu terve rea väga olulisi seadusi eesotsas põhiseaduse ja maaseadusega, mis panid Eesti riigile kindlad õiguslikud alused. August Rei oli valitud kõigisse Riigikogu koosseisudesse ja ta oli teise Riigikogu esimees.
Aastatel 1923–1925 oli August Rei Eesti–Läti piiriküsimuste läbirääkimistel Eesti delegatsiooni juht, samuti juhtis ta Eesti delegatsiooni Genfis Rahvasteliidu täiskogu koosolekul 1925. aastal.
1928. aasta detsembrist kuni 1929. aasta juulini oli August Rei sotsialistide, kristliku rahvaerakonna, tööerakonna ja asunike koalitsioonivalitsuse riigivanem. Sel ajal teostati mitmeid sotsiaalhoolekande ja haridusalaseid reforme ning suurendati riigieelarves vastavaid kulutusi, samuti sõlmiti Nõukogude Venega kaubandusleping.
Aastatel 1932–1933 oli Rei Konstantin Pätsi moodustatud kabinetis välisminister. 1934. aastal kandideeris ta koos K. Pätsi, J. Laidoneri ja A. Larkaga riigivanema (resp. presidendi) ametikohale, valimised jäid aga K. Pätsi võimuhaaramise tõttu lõpuni viimata. Kuna Rei oli Pätsi toetanud, sai temast 1936. aastal välisministri abi, seejärel oli ta aastatel 1938–1940 saadik Nõukogude Liidus. Tema Moskvasse asumise ajal toimus Peipsi järvel intsident, kus NSV Liidu piirivalvurid röövisid ja tapsid Eesti piirivalvuri ning küüdimehe. See tegi juba algusest peale saadiku tegevuse keeruliseks. 1939. aastal pidi Rei minema saadikuks Pariisi, milleks oli ka juba Prantsuse võimude nõusolek saadud. Ent siis algas II maailmasõda ja nii jäi Rei edasi Moskvasse, kus jätkus töö äärmiselt pingelises olukorras. Peagi väljusid Eesti suhted Moskvaga tavadiplomaatia raamest, järgnes Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt.
August Rei sai Rootsi Moskva saadikult endale ja abikaasale Rootsi viisad ning 1940. aasta 13. juulil Moskvast Tallinnasse tagasi pöördudes istusid Reid Riias Tallinna lennuki asemel Stockholmi lennukile ja pääsesid nii imekombel punasest haardest vabasse maailma. Rootsis asudes oli August Rei Uluotsa-Tiefi valitsuse välisminister ja pärast Jüri Uluotsa surma 9. jaanuaril 1945 sai temast kui vabariigi valitsuse vanimast liikmest eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes. Selle kõrval oli ta Eesti Rahvusfondi ja Rahvusnõukogu asutajaid ja esimees ning juhtivalt tegev veel paljudes pagulasorganisatsioonides.
Kokkuvõtvalt võib August Rei tegevuses paguluses esile tõsta kahte olulisemat tahku. Esiteks oli tema püüdeks kõigi paguluses olevate eestlaste ühendamine ühise eesmärgi – vaba Eesti – nimel. Ta kutsus üles unustama varasemaid erimeelsusi ja hoiduma uute tekitamisest küsimustes, mis kodumaa saatuse kõrval on kõik teisejärgulised. Teiseks tegi ta kõik, et avada Lääne demokraatide sinisilmad Nõukogude Liidu ja kommunistliku korra inimvaenuliku olemuse nägemiseks. Selleks kasutas ta edukalt oma silmapaistvaid verbaalseid ja ajakirjanduslikke võimeid.
August Rei suri südamerabandusse valitsuse istungilt allmaaraudteega koju sõites 29. märtsil 1963.
2006. aasta 23. juulil jõudsid August Rei ja tema abikaasa Therese Rei tuhastatud põrmud perekonna soovil kodumaale ja 27. augustil viidi Tallinna Metsakalmistul läbi ümbermatmise tseremoonia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar