19. märts - Jaan Tellisaar 130

Jaan Tellisaar

19.03.1886 Vana-Võidu – 25.06.1955 Tartu
Sordiaretaja

Eestis populaarse taliõunasordi „Tellissaare“ aretanud talunik Jaan Tellisaar sündis 19. märtsil 1886. aastal Viljandimaal Vana-Võidus. Tema isa Hans Tellisaar (1850-1928) pidas Kolga-Jaanis renditalu, mistõttu hariduse sai Jaan Kolga-Jaani kihelkonnakoolis. 

foto, Pilistvere küla, Kulple veski (Navesti jõe lähedal), u 1930
(VM VMF 457:11 F); Viljandi Muuseum;
VMVMF457_11F_1_pisipilt.jpg

Täisealisena aitas ta isal renditalu pidada, kuniks ostis 1912. aastal Pilistveres Navesti jõe äärde Kulple veskitalu, kus kahe kivipaariga vilja jahvatati. J. Tellisaar istutas Kulple tallu õunaaia, kus olla kasvanud 32 puud. Istikuid kasvatas J. Tellisaar ise. Ta külvas mitmel aastal peenrale õunaseemneid ning pookis neist kasvanud taimedele soovitud sorte. Osa parema välimusega taimi jättis ta kasvama. Ühest sellisest sai sort „Tellissaare“. Algpuu olevat hävinud.

Teadmised harrastussordiaretajana töötanud Jaan Tellisaarest on napid. Geni.com abil saame teada, et mees abiellus kolmel korral. Esimene naine Alma Tirmann (1892-1922) suri napilt aasta peale teise tütre sündi kopsupõletikku. Teine abielu 1896. aastal sündinud Salme Pauline Leemetiga sõlmiti 1925. aastal, kuid juba 1927. aastal sai toona 41-aastase Jaani naiseks 22-aastane Linda Kärt (s. 1905). Kolmandat abielu õnnistati kolme poja ja ühe tütre sünniga.

Kalju Kase raamatust "Puuviljandus Eestis" saab lugeda, et prof J. Kuum on üles kirjutanud vestluse Jaani tütrega. Tol ajal Nõo keskkooli õpetaja olnud tütar Aime Mets rääkinud, et isal kasvanud palju „vitsakesi“, mida ta hoolega poputas, pookis ja mille võra ta kujundas. Tütrepoeg Rein Mets koos abikaasa Elliga olid juba agronoomiateaduskonnas õppimise ajal eriala kutsevõistlusi võitnud ja näidanud, et neist on loota tublisid põllumehi.

Jaan Tellisaare surmaajaks on märgitud 25. juuni 1955, maetud on ta Tartu Puiestee kalmistule.

 

Ivar Leidus – Üleslaatja uma tüü, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=17704155

    Sordi aretas Jaan Tellisaar arvatavasti ajavahemikus 1920–1930. „Eesti pomoloogias“ (1970) öeldakse, et sordi algpuu oli kasvatatud Poolast toodud kultuurõunapuu seemnest. Esimesed teated pärinevad ajakirjast „Aed“ (1933, nr 10, lk 314): "P. Praks oli hakanud oma puukoolis paljundama 'Tellisaare' õuna". 

    'Tellissaare' õuna headust tunti sõja järel nii hästi, et ta võeti 1957. aastal soovitussortimendi täiendavate sortide rühma ning edutati 1961. aastal põhisordiks. Ta on siiani jäänud meil oluliseks talisordiks. Soovitussortimenti on ta võetud Lätis (1975), Leedus (1978), Valgevenes Bresti oblastis (1981), Venemaal Kaliningradi, Leningradi ja Pihkva oblastis (1988–1989) ning levib ka Altai krais.     

    'Tellissaare' on seega praegu üks Eesti kõige laialdasemalt välismaal kasvatatavaid õunasorte. Õun on keskmise suurusega (90–120 g), Eestist lõunapoolsetes maades suuremgi. Kehvalt hooldatud aias on meil sagedased 50–60 g kaaluvad õunad. Õuna kuju on laiümmargune või ümmargune, ta on kaetud vahakorraga (seetõttu rasvane). Põhivärvus on rohekaskollane, kattepuna on kas nõrk või tugev, sageli aga puudub. Lõunapoolsetes maades on kattepuna silmatorkavalt kaunis. Koristatakse septembris, õunad säilivad aprillikuuni. Kodukeldris jäetakse kevadel välja sorditud terved õunad säilima ning neid on õnnestunud hoida juunikuuni. Viljaliha on tihe, rohekasvalge, magushapu, hea maitsega. Eriti hea hinde saavad õunad teiste sortidega võrreldes talve lõpul. Polli keemialabori 28 analüüsiaasta keskmisena oli õuntes suhkruid 8,6%, õunhapet 0,80% ja C-vitamiini 26 m%. Nii suurt (pikaajaliselt uuritud) Cvitamiinisisaldust teistes õunasortides ei ole Eestis leitud. Õunad sobivad esimese sordi mahla ja teise sordi kompoti valmistamiseks ning on eriti head kuivatamiseks.

Omaaegseid ajalehti sirvides võis Jaan Tellisaarega eluajal juhtunud sekeldustes aga mõndagi lugeda. Ajalehtedest saame teada, et Jaan Tellisaar mõisteti paaril korral ka vangi – kord valetunnistuse ja kord veksli omastamise tõttu.

1929. aasta 26. veebruari „Sakalas“ ilmus võrdlemisi pikk ja kaasahaarav lugu „Tõeline härjavõitlus“, kus Maru talu pidaja Albert Kont jutustab kaasahaaravalt sellest, kuidas Põltsamaal peetud väljanäituselt plehku pannud härg koos teelt kaasa haaratud sõbraga tema maadele sattusid ning härjaomanikud loomad kätte said: 

„Kuigi härja metsajooksust oli möödunud juba kaks nädalat, ilmus Tellisaar ühes kolme inimese ja kahe hobusega härga otsima. Wõtsin siis oma pere ka appi ja läksimegi rinnu kuue inimesega metsa, kus pulli oli wiimati nähtud. Et minu karjakoer hästi loomajälgi ajab, lootsime koera pääle, mis aga ei annud tagajärgi. Wiimaks sattusime ometi pulli asukohale - ta magas parajasti agaraokslise suure kuuse all, minu metsas. Kui aga Tellisaare perenaine pullile meelitades ligineda püüdis, ei lõõga sarvi panna, kargas see vihaselt perenaisele pääle ja jooksis minema. Jaan Tellisaar laskis haavlipüssist põgenewa härja pihta, purustades selle kõrwa ja silma, kuid härg jäi ellu ja jooksis Soosaare mõisa metsade sihis pehmesse sooheinamaasse, kust meil õnnestus teda tagasi ajada. Oleksin saanuid ta sääl maha lasta, kuid Tellisaar hoiatas, lootes, et härg on wäsinud ja kätte annab. Pull jooksis aga uuesti metsa ja ligines jõele. Sääl laisksime härja pihta, see kukkus korraks maha, tõusis aga uuesti, ujus jõest läbi ja kadus Laksu talu alla Wana-Põltsamaa metsa. Ajasime koerad pullile järele ja ise sõitsime ratsa, tehes kõik, ei pulli mitte suurde metsa lasta. Wiimaks läkski meil õnneks pulli jõe äärde tagasi ajada. Ta oli wäsinud ja hakkas jõest jooma. Silmapilkselt tõmbasime köied metsa poole poolringi ja hirmutasime siis pulli ratsahobusel köitesse. Asi õnnestus. Köitesse sattunud werise pääga ja ühe silmaga pull oli meil käes. Mässisime ta jalad ja pää kokku, kuni vanker toodi. Panime suitsud suhu ja seisime looma juures, kes ei olnud põrmugi alandlik, waid turtsus hirmsasti. Kui vanker kohale jõudis, oli pull juba vaiksem ja üsna kerge oli teda vankri järgi siduda, seekord aga kolme lõkaga. Waevalt jõudsime aga tüki maad edasi, kui pull läks jällegi viha täis. Lõi vankri kukerpalli nii, et vaevalt saime hobuse veel tervelt aiste vahelt päästa. Alles siis, kui peremees tugevasti oli oma pullile pähe peksnud, jäi see niiwõrt taltsaks, et uuesti võimaldus hobust rakendada ja koju poole teele asuda. Pull kaitses aga oma vabadust ka teel, püüdes peremehele kallale kippuda, nii et tuli hobusega sõitu lasta. Ja nii nad siis läksid - peremees sõitu pulliga ees, teine mees nuudiga ratsa pulli järele. Kuidas nad koju said, seda ma enam ei tea." (Viide täistekstile: https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1929/02/26/31)

9. juulil 1932. aastal ilmus väljaandes „Külaleht“ nupuke „Kõo mees Viljandi soolaputkas“, milles selgus, et 27. juunil Viljandis peetud Jaani laada järel liike pidanud ning agressiivseks muutunud Tellisaarele pidid restoranis „Põllumeeste Kodu“ viibijad kutsuma politsei: „Politsei oli sunnitud Tellisaare toimetama arestimajja, joobnud olekus awalikku kohta ilmumise ja rahu rikkumise pärast, kust ta järgmisel päewal peasis, peale 20 krooni maksmist, mida rahukohtunik temale mõistis.“ (Viide täistekstile: https://dea.digar.ee/page/kulaleht/1932/07/09/4)

17. mail 1935 kirjutati „Sakalas“, kuidas Jaan Tellisaar mõisteti 1933. aastal alimendivaidluses valetunnistuse andmise eest aastaks vangi. (Viide täistekstile: https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1935/05/17/28)

1935. aasta lõpul sattus Jaan Tellisaar taaskord pressimeediaasse ja kohtu tähelepanu alla, seekord operatsioonide pärast omastatud vekslitega. 1935. aasta oktoobrikuu lõpul saatis Soosaare valla talupidaja Tõnis Ibius posti teel Kõo talupidaja Jaan Tellisaarele ühe 500 kroonise veksliplangu, paludes viimasel sellele allikiri anda ning seejärel Põltsamaa majaomanikkude Ühispanka saata endise veksli pikenduseks. Ibius ise kirjutanud vekslile juba allla. Üllatusega avastas ta aga mõni aeg hiljem, et Tellisaar polnudki vekslit panka saatnud, vaid Ibiuselt hakkas sama veksli alusel võlga nõudma hoopis Ahto Alet. Ibius keeldus maksmast ning esitas Tellisaare vastu süüdistuse veksli omastamises ja Aleti vastu süüdistuse veksli vastuvõtmises ja käikulaskmises. Kohtuprotsessi muutis keeruliseks süüdistaja surm, ent 1938. aastal, mil asi oli Viljandi ringkonnakohtus arutlusel leiti siiski, et süüditatavate süü on piisavalt tõendatud ning kumbagi karistati 1-aastase vangistusega.  (Uus Eesti 19.dets.1935 https://dea.digar.ee/article/uuseesti/1935/12/19/97; Sakala 3. juuni 1938 https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1938/06/03/23)

Juba 19. novemberil 1937 oli „Sakalal“ taaskord põhjust Tellisaare sekeldustest kirjutada. Pikas loos „Ütle, kas sa oled vaps?“ anti avalikkusele teada, et Ahto Alet (endise nimega Leopold Leewit), kes oli väikekoha pidaja Vana-Põltsamaa vallas,  süüdistas talupidaja Jaan Tellisaart ja Jüri Bergmanni 2 liitri viina, 120 krooni ning kinnaste varguses. Põltsamaa kriminaalpolitsei uurimise käigus  selgus, et see kaebus ei vasta tõele.  (Viide täistekstile: https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1937/11/19/22)

Tekstis viidetena märkimata allikad:

• Kask, Kalju. Puuviljandus Eestis. Sordid ja aretajad. Eesti Maaülikool, 2010. Lk. 205-206
• Kurg, Kaja. Koduaia armastatud õunamaitsed. Viis maitsvat taliõuna // https://kodus.ee/artikkel/koduaia-armastatud-ounamaitsed-viis-maitsvat-taliouna