Karl August Hindrey. Suremise eod

Teine trükk
Sari Eesti romaanivara
Eesti Raamat, 2010

Karl August Hindrey (1875-1947) romaan novellides pakub rea psühholoogiliselt süvendatud pilte peategelase, vananeva filosoofiadotsendi, peenetundelise ja hästikasvatatud härrasmehe Hans Joalti elust, peamiselt tema puhkehetkedel: Joalt kuulab muusikat, käib kalal, mängib malet, astub sisse restoraani, olles kõige selle juures teda ümbritsevate olude ja inimeste tundlik ja tähelepanelik vaatleja, ajuti vaimukas hindaja ning arvustaja.

Lõik Kirjandusarhiivi artiklist "Eesti romaan 1935. aastal"
Viide: Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

K. A. Hindrey teine romaan „S u r e m i s e eod” (239 lk., 3 kr. 50 s.) on täiesti intiimse alaga: siin pole enam tegu ühis­kondlikkude ja rahvuslikkude küsimustega, vaid ainult üksiku närvierksa haritlasega ja osalt ka seltskonnaga.

Dotsent Hans Joalt (ja tema sarnane peaks nähtavasti olema autorgi) on kõrgesti kultuurne isik. Tal on arenenud vaatemaailm, maitsemaailm, haritud harjumused. Ta on haritlase ja aadliku väärikust hindav segu, mis on kehastunud üsna jõukas kodanlases, kes ei saa küll kõike enesele lubada, kuid kel ei tar­vitse alati raha lugeda, kui teda valdab mingi jõudumööda meeleolu, soov või tuju.

Ta näib uskuvat, et see, mis tema õigeks peab, on see tõeli­selt õige; kui ta möönabki, et ka teisiti võib olla, siis selline otsus on ikka koordineeritud tema seisukohtadega. Omast mee­lest on ta kõrge- ja laiahaardeline, tegelikult aga oma vaimse krundi omanik, kes arvab, et teistel kruntidel valitsevad samad seadused, nii et ta õigupoolest teab kõik. Äparduseks pole aga teistel vaimseil kruntidel kõik nii. Need kokkupõrked, mis nüüd tekivad, on Joaltile (ja oletan, et Hindrey’legi) seedimatud, need on lihtsalt irriteerivad segamised, rumalused jne. Ning lõpuks osutub, et nood segavad asjaolud, mida ei tahetud mõista ega arvestada, on tugevad ja - Joalt murdub.

Teiste vastu suudab kaitsta viha ja väline normeerija - kombeõpetus. Kuid need on ikkagi nõrgad kaitsjad, kui enesel puudub võõrapärasest ülesaamise jõud, kui eluvõitlejalikkus las­takse sarnleda madala egoismiga. Enamik teisi tegelasi, eriti eestlaste hulgas, on kõik vaenlased.

Valitseb eluideaal: väliselt härra ja seesmiselt härra (vrd. Lk. 128) ja tunnustavalt võetakse eeskätt härrana laiutavat Konrad Pelterit, aristokraatlikku Haste’t ja von Kennel’it. Eran­dina suhtutakse intiimselt insener Kollisse. Tegevuskoht on muidugi ka härrasmehelik: suvituskohad, kohvikud, kõrtsid, kodused vastuvõtud.

See kõik moodustab tagapõhja Hans Joalti katsumistele. Ning sellest võrsuvad eitavad järeldused teose hindamiselgi.

Kuid teiselt poolt huvitab Joalt esimestest lehekülgedest peale kui närv meie seltskonna organismis. Ta pole ühiskondlik tegur ja selles seoses on ta isegi negatiivne, kuid närvina seltskonnas on ta väga varjundirikas ja diferentseeru­nud, milline asjaolu suudab paeluda ja lugejat rikastada. Hinge­eluliste varjundite tabamises on „Suremise eod” meisterlik raa­mat. Järskude tõmmetega avatakse nii mitmed ootamatud krii­mustused inimhinges.

Elamuste varjundid pole tingitud mingist tugevast ideo­loogilisest keskendajast, vaid neid kujutatakse paljude asjade suhtes, nagu seda iga haritlasega aastate jooksul juhtub. Kadu­mise meeleolud käivad sellega küll kaasas, kuid see ei suuda olla keskenduseks; see on ainult kaasaskäiv vari. Vanadus on ees­kätt väljalülitatud olek.

Kokkuvõttes on teos üsna katkendlik, keskendamata ja ter­vikuna mitte tugev: romaan on saadud ühelaadiliste novellide liitmisest. Isegi peategelase isik muutub: alguses on ta dis­kreetne intelligent, kes nähtavasti suudab väga paljut arvestada ja teotseb asjatundlikult kitsal alal, edaspidi aga on ta närvlik vanahärra, kes arvestab ainult ennast ning oma vaimset pagasit ja kes on kaotanud oma ala.

K. A. Hindrey tundmaõppimiseks on sel teosel vist oluline tähendus.