Viivi Luik. Varjuteater

Toimetanud Joel Sang
Kujundanud Mari Kaljuste
Eesti Keele Sihtasutus, 2010

Autor räägib oma jõudmisest Rooma, Igavesse Linna, kuhu igatsus teda juba lapseeas kandis. Kuid samavõrra empaatilist lähivaadet pakub jutustus ka selle teekonna vahejaamadest, Helsingist ja taasühinenud Berliinist. Oma värvikuselt ja sugestiivsuselt ei jää teos alla rahvusvahelist tunnustust võitnud romaanile Seitsmes rahukevad.

Katkendid raamatust „Varjuteater”

Asjaajamisest Itaalias:

Kui härra B saabus Zürichist Rooma oma uuele ametikohale, oli tal tarvis käia mitmetes asutustes, anda ja võtta allkirju, korraldada asju.

Kuid asjad ei edenenud mitte kuidagi. Ikka oli kas liiga vara ja see ametnik, keda härra B hädasti vajas, polnud veel tööle jõudnud või oli juba liiga hilja ja hädavajalik, kuid nähtamatu ametnik oli juba siestale läinud.

Härra B-l soovitati korduvalt helistada kella 15 ja 17 vahel. Ta proovis mitu päeva, ja kui kella 15 ja 17 vahel kunagi keegi ei vastanud, sai härra B päris kurjaks.

Ta läks ise kohale ja sõimas esimesel ametnikul, keda ta nägi, näo täis kõigis kolmes keeles, mida tema kui korraliku Šveitsi kodaniku kohus oli osata. Perfektses itaalia keeles. Perfektses saksa keeles. Perfektses prantsuse keeles. See võttis aega, kuni kõik kolm keelt olid läbi võetud.

Ametnik kuulas kannatlikult. Kui härra B oli lõpetanud, tõusis ametnik püsti, tuli tumepruuni massiivse puubarjääri tagant pidulikult välja, kohendas oma varrukakaitsmeid, jäi otse härra B ette seisma, mõõtis teda pealaest jalatallani hukkamõistva pilguga ja lausus jäiselt: „Teate, signore, meie siin oleme neid asju ajanud juba kaks tuhat seitsesada kuuskümmend neli aastat. Meie teame, kuidas neid asju aetakse.”

Härra B tunnistas hiljem seda lugu jutustades, et teda ajas segadusse kõige rohkem see arv kuuskümmend neli. See mõjus talle masendavalt ja ta tundis selle arvu ees iseäralikku aukartust. Mida oligi tema maharahustamiseks vaja. (lk. 56-57)

Viljandis:

Enne, kui saad Berliinis teatrisse ja Roomas peegli ette, tuleb käia Viljandis matustel. Need, millest ma siin räägin, on isa matused, kuid oli ka teisi.

[...]Kuna isa ise oli surma üle nalja visanud, siis ma arvasin, et ju see siis ongi talle naljaasi ja et saaks need matused juba mööda.

Alles siis, kui ma kohale jõudsin, sain aru, kuhu ma olen jõudnud ja et ega isa enam nalja ei tee. See jahmatas mind.

Kuid veel rohkem jahmatas mind, et surnud isa tegi ikkagi veel nalja ja et nende matuste meeleolu oli iseäralikult võidukas. Sellepärast on mul kahju, et ma JJ-i kaasa ei kutsunud.

Alguses oli kõik asjakohane ja õige kurb. Ilm oli olnud külm ja siis järsku sulale läinud. Viljandi tänavaid kattis kiilasjää nagu klaas. Jää peal oli vesi. Sadas peenikest uduvihma. Tänavatel liikusid eestlased, väga väikese rahva tütred ja pojad. Eriti torkasid silma pojad. Nende näod ei väljendanud suurt midagi. Nende nägudest ei võinud välja lugeda pooltki sellest, mida härra Atspol murega nendest rääkis. Võimalik, et nad olid selelga ammu leppinud, et ei saa voli pärast tappa ja voli pärast meelt lahutada, sest suuremad, nagu näiteks saks ja tibla, hoiavad selle meelelahutuse omale. Siin jäi üle ainult õlut ja viina kaanida ja vanaeidekese pensioniraha ära võtta. Mõnikord tarvitati sel puhul ka kirvest või koguni nuia. Need olid pikaldased mehed ja enamasti ei jõudnud neile õieti päralegi, mis nad olid teinud.

Kui ma leinamajja jõudsin, oli veel varajane hommik. Maja oli kütmata. Kuid ema kogus ennast ja tegi tule ahju.

Soojendasin ahjusuu ees käsi, nagu poleks ma Viljandisse tulnud bussiga Tallinnast, laevaga Helsingist ega lennukiga Berliinist, vaid tilisaaniga läbi Liivimaa. Ema oli kõik juba ära korraldanud, minust polnud abi kõige vähematki. Ahjugi küttis ema, mind ta ahju kallale ei lasknud, sest tal oli oma süsteem ja mina oleksin selel ära rikkunud. Ahju tahtis ta ilmtingimata hommikul vara enne matuseid ära kütta, et pärast oleks rahu.

Võtsime nõuks minna surnuaeda varakult, enne matusetalituse algust, sest ema tahtis tingimata näha, kas on ikka haud valmis kaevatud või on viimati nii, nagu oli selle Viiratsi vanamehega, kellel naine ära suri. Matuselised juba kabelis, aga naise haud alles kaevamata! Oli meelest ära läinud. Sellepärast kavatses ema enne talitust kõik ise oma silmaga üle vaadata.

[...] Surnuaia suured puud ei kohisenud, nad seisid tumedalt ja vaikselt. Nende vahel lainetas udu. Jäised teerajad läikisid tuhmilt.

See oli vana surnuaed. Seal oli raudriste ja graniitsambaid. Isa pidi olema kabelis. Me ei jõudnud veel kabeli uksenigi, kui meie ette ilmus noorepoolne naine, keda kurgualusest kuni pahkluuni kattis krellroosa kahisev ja kobisev kombinesoon, mis oli kehakumeruste kohalt mudane.

Ema tundis seda naist. See oli surnuaiavaht. (lk. 300-304)

Loe veel:

Kaarel Kressa Viivi Luik: kogu mu elu on kulunud iseendaks saamise peale

Vaesest ja piiratud ajast, paber-köites „Seitsmendast rahukevadest” on Viivi Luik jõudnud tsivilisatsiooni hälli ja sametköites „Varjuteatrini”. „Varjuteater” pole ei reisikiri ega mälestusteraamat, kuigi räägib kirjaniku ajast Roomas. Loe edasi Eesti Päevaleht

Doris Kareva Muutlik varjuteater
Ei juhtu just sageli, et aastate jooksul suuresti nelja silma all kogetu peaaegu korraga neljaks raamatuks vormub. Jaak Jõerüüt ja Viivi Luik võivad sellest kõnelda. Loe edasi Sirp