Mae Lender. Minu Taani : Tuuline teekond keelatud maal

Toimetaja Monika Pais
Kaanekujundus Anna Lauk
Petrone Print, 2010

Katkend sissejuhatusest

Muidugi oleksin eelistanud kohale minna tööloaga taskus, kuid see polnud lihtsalt võimalik. Kui oleksin alustanud paberite korjamisest, siis arvestades Taani bürokraatiat ja minu vanust - olin minnes kolmkümmend kaheksa - oleks kogu üritus kohe alguses luhtunud. Tollal, kui Eesti veel Euroliitu ei kuulunud, said töö- ja elamisloa Euroopa maadesse lihtsamalt kätte need, kes läksid sinna vahetus(üli)-õpilasena, põllumajandus-ettevõtetesse praktikandiks või näiteks mehele. Minul ei olnud neist variantidest abi loota.

Nii et läks nagu läks. Keskeale lähenev illegaalist maailmaavastaja - olge lahked! Aga tulgu mu lugu siis anonüümselt ja muudetud nimedega. Nagunii ei ole see tüüpiline eestlase Taanimaa avastamise lugu.

Raamatu tagakaanelt:

Kaheksa aasta eest poleks mulle pähegi tulnud võimalus valida elukohaks Taani. Masendav kliima, õudne keel, kummalised inimesed…ja ämblikest ma siis veel ei teadnudki.

Ent mõni kuu hiljem ma just siia jõudsingi – praktiliselt üleöö, mitte enam esimeses nooruses, illegaalina, konkreetse töökohata. Lisaks sattusin oma ebakindlas staatuses elama Saksamaa-Taani piirile nii lähedale, et piirivalvurite autod ja vormiriietus vilksatasid silme eest mööda mitu korda päevas.

Minu Taani ei ole Kopenhaagen, ei ole üliõpilaslinnakud koos metsikute pidudega, ei ole ilmatukuulus Roskilde festival, ei ole lustimine Tivolis, Legolandis või BonBonLandis. Minu Taani on üks pisike nurgake Lõuna-Jüütimaal, mille süda tuksub omas rütmis ja kus kõike vana on rohkem kui uut. Siin on metsikud hobused, ekstsentrilised vanaprouad-härrad, lõputu seltsielu, lossid ja prints Joachim ning loomulikult Jakob oma koleerilise õe Helgaga. Siin olen ma leidnud armastuse selle tusase tuulisevõitu maa, tema rahulike pikatoimeliste inimeste… ja võib-olla iseendagi vastu.

Loe veel:
Katkendeid raamatust saab lugeda Petrone Print kodulehelt

Kuidas me "Minu Taanit" tegime...
Ei, ma ei kirjutanud kogemata, et "tegime", kuigi viisakam oleks vist öelda, et "kirjutasime". Tegelikult oligi see rohkem tegemine kui kirjutamine, vähemasti hetkel tundub sedamoodi. Loe edasi Mae blogi