Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

laupäev, 3. september 2016

3. september – Jaan Rannap 85

3.09.1931 Pornuse vald, Halliste kihelkond
85. sünnipäev
Lastekirjanik

Agu Sihvka, Salu Juhani, Nublu, Klaabu ja paljude teiste värvikate tegelaste autor Jaan Rannap tähistas 3. septembril oma 80. sünnipäeva. Kirjanik sündis Pärnumaal Halliste kihelkonnas Pornuse vallas.

Ise on ta kirjutanud nii: "Sündisin 3. septembril 1931. aastal Halliste kihelkonnas Pornuse vallas pikas punaseks värvitud majas, mille maanteepoolse ukse kohal rippus silt: Pornuse 6-kl. algkool.

Tänu sellele asjaolule võin öelda, et olen rohkem koolis käinud kui enamik inimesi. Alates hetkest, mil ma roomamise selgeks sain, täheldati minu suurt haridusjanu. Tarvitsenud mu hoidjatel vaid silmad kõrvale pöörata, kui ma olevat meie korterist klassi viiva ukse lahti nüginud ja otseteed tahvli poole tõtanud.

Nelja-aastasena istusin juba suurema osa koolipäevast klassiruumides. Teadsin täpselt, et loodusteaduse tunnis vuristatakse tuulemootorit ja hõõrutakse elektrit, et laulmistund ei tähenda sugugi ainult laulmist, vaid ka laulu saatel marssimist ja et matemaatikatundi ei maksa minna.

Millal ma lugema õppisin, ei suuda meenutada. Vist alles esimeses klassis. Küll aga mäletan, et niipea kui veerimisoskus käes, registreerisin end kooli raamatukogu kasutajaks ja võtsin sealt kaenla alla teose, mis jutustas mööbli sünniloost. See on jäänud minu mällu maailma igavaima raamatuna.

Hoolsaks lugejaks muutusin kusagil kolmandas-neljandas klassis. Olin oma koolivendadega võrreldes eelisolukorras. Selle kapi võti, mille riiulitel koolikogu raamatud seisid, rippus kantseleis. Vaiksetel pühapäevatundidel, eriti aga suvel, pääsesin kapi kallale revisjoni tegema.“

Jaan Rannap sündis koolmeistri neljalapselise pere kolmanda lapsena. “Suur pere!” naerab ta. “Aga minu ema oli oma peres kolmeteistkümnes laps! Ning kõik lapsed said vähemalt keskhariduse!”

Ema oli pärit Kõpu kandist. Vanaisa teenis elatist veskeid rentides ja sai seeläbi aina jõukamaks. Isa oli pärit Viljandimaalt Tuhalaanest. “Tema isa oli seal mõisa tõllassepp. Vanaisa elas viie lapsega toast ja köögist koosnenud osmikus.”

“Emagi oli algul õpetaja. Kuni 1930. aastatel anti välja seadus, et mees ja naine ei tohi ühes koolis töötada. Mind on siiani vapustanud, et ema valdas nelja keelt. Aga õppinud oli ta Viljandi kõrgemas tütarlastekoolis. Ning nooruspõlve päevikuid, mis ta sõja ajal ära põletas, oli ta pidanud prantsuse keeles! Saksa keelt õpetas ta koolis ning vene keel oli tal samuti suus.”

Jaan Rannap oli noorpõlves ka tuntud spordimees, teine eestlane Jaan Jürgensteini järel, kes kolmikhüppes 15 meetri piirist jagu sai.

“1936. aastal, ilmselt Palusalu-vaimustuse tõttu, hakkas isa kooli taha spordiväljakut tegema. Kraavitati ääred, siluti ning külvati rohuseemet. Tehti jalgpalli- ja võrkpalliplats, loodi noorsoo spordiselts, külal oli isegi oma jalgpallimeeskond. Ei puudunud kaugus- ja kõrgushüppepaik. Panime õega lati üles ja hakkasime hüppama. Küllap sealt see spordipisik minusse pugeski.”

Kust kirjutustõbi alguse sai?
“Abjas koolis käies avastasime sõbraga, et lehte väikseid uudiseid saates saab kena kopika teenida. Näiteks: “Vana-Kariste külas alustati viljapeksu”. Ning mõned nimed juurde ka. Varsti olime nii kavalad, et saime täpselt aru, mis läheb ja mis mitte. Neid nupukesi ilmus Noorte Hääles ja Talurahvalehes, nimed all ja puha. Mäletan, et esimese omateenitud raha eest ostsin valge kummeeritud mantli. See oli 40ndate lõpus hullumoodi popp. Kui paar päeva olid käinud, hakkas mantel krobisema.”

Jaan Rannapi ladus jutuvestmine ja raamatute põnevad seikluslikud süžeed on lugejaid alati köitnud. Lastejuttude peategelasteks on enamasti teismelised poisid, keda tegutsemisiha viib mitmesugustesse keerukatesse olukordadesse ja äpardustesse.

Loodust kujutab Rannap kui midagi inimolemisse enesestmõistetavalt kuuluvat kõiges oma ilus, tasakaalustavuses ja rikkuses. Looduskirjaniku kuulsuse on toonud Rannapile tema kotkas Valgesulg, koer Nublu, ahv Topi, karupoeg Jõmm, toonekurg Tooni ja veel hulk muid olendeid kuni kalade ja putukateni.

2011. aastal on lastekirjanikult ilmunud koguni kaks uut raamatut: "Oi-oi, Jaana!" ja "Proua Vaideri hiirekull"
2010. aastal sai Jaan Rannap Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Aprillikuus (2011) tähistasime lasteraamatupäeva ning korraldasime 4-ndatele klassidele Jaan Rannapi elu ja loomingut tutvustava kirjandusmängu.


Viited: Imar Palli artikkel "Vihmaste päevade ootuses" ajalehes Maaleht (22.06.2006) http://www.maakodu.ee/print.php?page=&grupp=artikkel&artikkel=6005

Teosed
  • Neid oli kaheksakümmend kuus (1962)
  • Roheline pall (1962)
  • Salu Juhan ja ta sõbrad (1964)
  • Viimane valgesulg (1967)
  • Musta lamba matused (1968)
  • Topi (1970)
  • Jefreitor Jõmm (1971)
  • Nublu (1972)
  • Agu Sihvka annab aru (1973)
  • Seitseteist tundi plahvatuseni (1975)
  • Maja metsa ääres (1976)
  • Kukepoks (1979)
  • Koolilood (1981), koolilugude kogumik
  • Alfa+Romeo (1981)
  • Maari Suvi (1983)
  • Loomalood (1984)
  • Toonekurg Tooni (1986)
  • Põder, kes käis varvastel (1987)
  • Klaabu (1987)
  • Kasulaps (1989)
  • Tuukerkoer Torru ja teised loomad (1994)
  • Röövel Rinaldo (1995)
  • Spordilood (1996)
  • Tupsik (1998)
  • Jänese mängutoos (1999)
  • Lühikesed lood (2001)
  • Nelja nimega koer (2004)
  • Jänesepoeg Juss ja karupoeg Kusti (2005)
  • Roheline kindlus (2006)
  • Aptsihh! Aptsihh! Aptsihh! (2006)
  • Kõverkäpp (2007)
  • Lips-laps, lehelind (2008)

Juhuse tahtel lastekirjanikuks
3. septembril 2011saab armastatud lastekirjanik, rohkete värvikate poisteraamatute ning loodusest ja loomadest pajatavate teoste autor 80-aastaseks. Esimese Eesti Vabariigi ajal sündinud Rannap õppis küll Tallinna Pedagoogilise Instituudi matemaatika- ja füüsikateaduskonnas, kuid sattus tänu juhusele tööle omaaegsesse koolilastele mõeldud ajakirja „Pioneer“, mille toimetajana töötas 20 aastat. 1977. aastal suundus ta lasteajakirja „Täheke“ toimetusse. Just inspireeriv töökeskkond pani aluse Rannapi kujunemisele lastekirjanikuks. Tema esimene raamat „Roheline pall“ ilmus aastal 1962.
Jaan Rannapi rohkearvulise loomingu võib jagada kaheks suureks alagrupiks: looma- ja looduslugudeks ning põhikoolipoistest pajatavateks jutustusteks. Loomatemaatika osas paistavad silma palad loomaiast põgenenud ahvipoiss Topist (1970) ning poisi ja hobuse sõprust käsitlev jutustus „Alfa + Romeo“ (1978). Lood tuletõrjekoer Nublust (1972) on lausa legendaarsed ning kuuluvad õigustatult tänapäevalgi algklasside kohustusliku lugemisvara hulka. Tugeva aimelise taustaga „Maari suvi“ (1983) segab osavalt teadusliku tõe, fantaasia ja seikluslikkuse, selgitades nõnda lastele nii mesilastaru kui ka sipelgapesa toimimispõhimõtteid.
Ennekõike on Rannap aga siiski tuntud autorina, kes mitte ainult ei tunne, vaid ka oskab suurepäraselt edasi anda poiste hingeelu. Tema koolilood „Salu Juhan ja ta sõbrad“ (1964), „Musta lamba matused“ (1968) ning „Agu Sihvka annab aru“(1973) kannavad küll oma ajastu märke, kuid satiiriline suhtumine tollase koolielu valupunktidesse ja soe huumor lubab teoseid ka tänapäeva lastel nautida. Eraldi väärivad mainimist Rannapi sporditeemalised jutud, mis rõhutavad tugevalt tahtekasvatuse vajadust, innustades noori saavutuste nimel tööd tegema.
Rannapi viimaste aastate loomingu silmapaistvaim teos on põhikooliõpilastele adresseeritud “Nelja nimega koer” (2004), mis räägib meile loo kloonitud koerast, keda veri kodumaale sunnib tulema. Nagu üks tõeline seiklusraamat ikka, sisaldab ka vaadeldav jutustus pisut tehnikasaavutusi, naeruväärseid, kuid siiski ohtlikke kurjategijaid, vapraid politseinikke, varatut, kuid südamlikku joodikut ning vahvaid poisse, kes peaaegu kõigega ise hakkama saavad. Teose filmilik ülesehitus, mitmete liinide oskuslik põimimine, Rannapile omane üksikute detailidega meeldejäävate tegelaste loomine, ennekõike aga sorav ja loomulik jutustamisoskus teeb teosest tõeliselt nauditava lugemise. Kirjaniku viimane poisteraamat „Roheline kindlus“ (2006) on realistlik põnevusjutt, mis kirjeldab köitvalt ja värvikalt kahe poisi sündmusterohket suve maal, kahjuks aga pole teos teksti väärilist toimetamist leidnud. Rannapi värskeim teos „Proua Vaideri hiirekull“ (2011) seob seiklusliku aine kirjaniku kirega looduse vastu.
Jaan Rannapi missioonitunne, humoorikus ja elutarkus, rohked teadmised spordist ja loodusest teevad temast ainulaadse kirjaniku kaasaja Eesti lastekirjanduspildis. Ta on küll terava silmaga, kuid siiski südamliku ja lahke sulega kirjanik, kellel on aega märgata nii poiste hingeelu kui ka looduses ja loomadega toimuvat. Tundub, et Rannap on niivõrd ainulaadne, et ükski noorematest kirjanikest pole suutnud senini tema jälgedes käia.
Jaanika Palm, Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija
Allikas: Eesti Lastekirjanduse Keskus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar