VLRK 110 alternatiivajalugu: Kõikuvad riiulid

Pipa langenud riiulite vahele lõksu jäänud Helvit päästmas

Meie Pika tänava majake oli selleks ajaks, kui mina selle kollektiiviga liitusin, järjest kasvavale raamatukogule ammugi kitsaks jäänud. Ühes majas asusid nii kojulaenutus kui lugemissaal. Ruumid olid riiuleid nii paksult täis topitud, et vähegi kogukamad lugejad pidid külg ees nende vahel loovima ja mõne raamatu täpsemaks uurimiseks tuli minna akna alla valguse kätte. 

Kord asendasin lugemissaalis lõunale läinud töötajat, kui kuulsin maja teisest tiivast laenutusosakonna poolt hirmsat mürinat ja Helvi Ilusa hüsteerilist kiljumist. Tormasin hääle suunas ja sain peaaegu jalust maha niidetud ühe noormehe poolt, kes vastassuunas põgenes ja majast välja lipsas. Laenutusosakonnas avanes mulle üllatav vaatepilt: ilukirjanduse toas olid kõik riiulid nagu doominokivid kokku varisenud ja täitsid ühtlase kihina kogu põranda. Kiljuv Helvi osutas näpuga ühele kõrgemale mügarikule raamatulasus, mis äkki liigutama hakkas ja hunnikust pistis näo välja Hilja, prillid viltu ninal. Õnneks olid prilliklaasid terved, sest riiuli äär ei olnud nende pihta sattunud. 

Ronisime ruttu neljakäpuli tuppa ja hakkasime teda ettevaatlikult riiulite ja raamatute alt välja kaapima. Saime ta kätte suhteliselt heas korras, ühes tükis, ilma murdude ja suuremate vigastusteta, välja arvatud mõned muhud ja sinikad. Ta oli küll veidi oimetu, aga kogus ennast ruttu ning kamandas tarmukalt meid tekkinud korralagedust likvideerima. 

Õnnetuse oli põhjustanud mulle ummisjalu vastu tormanud noormees. Ta oli roninud vastu seina seisva riiuli äärele, mis oli kõikuma löönud ja kukkudes kogu toa riiulid ridade kaupa kaasa tõmmanud.

Meenutas Nele Grosthal