Meie kirjanikud ja kodulugu

laupäev, 6. november 2021

6. november – Viivi Luik

Viivi Luik 2021. aasta Kirjandustänava festivalil
Allikas: Vikipeedia
Viivi Luik

Sündinud 6. nov. 1946
Luuletaja, prosaist, lastekirjanik ja esseist

Sündinud Viljandimaal Tänassilmas elektrimontööri tütrena. Elamine okupatsiooni ajal on mõjutanud tugevasti Viivi Luige edasist elu ja eriti loomingut. Eesti Päevalehele antud intervjuus kirjeldab Luik oma lapsepõlve:
„See oli Eesti ajaloo üks verisemaid ja porisemaid aegu, sümboolselt (aga ka päris tegelikult) oli sel ajal iga kodu uks verega märgitud, nii või teisti. Ei loe, kummal poolel oldi, kannatus jääb kannatuseks.

Minu onu oli just sel päeval jõudnud koju Vene sõjavangist, kui mina sündisin. Ta oli tulnud kogu tee Valge mere äärest Viljandimaale jalgsi, ja ta jalad olid nii paistetanud, et kotad tuli enne katki lõigata, kui nad jalast ära sai. Seda lugu kuulsin ma vanaema suust kogu oma lapsepõlve. Teine minu onu oli Saksa sõjaväes “teadmata kadunud” ja jäi alatiseks teadmata kadunuks. Mu kolmas onu oli Siberis tapetud.

Isa elas pidevas kinnivõtmise hirmus, sest ta oli ära põgenenud Magdeburgi lennukitehasest, kuhu tööteenistusse võetud mehed viidi. Ta oli elektrimontöör, kes remontis meiereides masinaid ja rändas pidevalt Eestis erinevate meiereide vahel ringi. Nii oli ka tema jälgimine raskem. Natuke meenutavad tema rändamised mulle Jaan Roosi rändamisi nendest päevaraamatutest, mille ühispealkiri on “Läbi punase öö”. Kõigepealt oli mu isa sakslaste poolt tagaotsitav, kuna ta oli põgenik. Hiljem oli Nõukogude võimul põhjust teda Siberisse saata või seina äärde panna, kui “fašisti”.

Isal ei olnud vaenlasi, kõik teadsid, et tal oli olnud Magdeburgi lennukitehases tööl ja sealt põgenenud, aga pealekaebusi ei tehtud ja nii ta pääseski. Külanõukogu esimees ise oli talle tasakesi soovitanud, et kõige parem oleks temasugusele mehele mõni “liikuv” amet. Isa tundus mulle väga salapärane ja ma olin temast vaimustuses.

Hoolimata välistest hädadest hoiti ja armastati mind kodus, hellitati võimaluste piires, nii nagu väikest Jean-Paul Sartre`it tema Pariisi apartemendis!"

Viivi Luik õppis Tänassilma Risti algkoolis 1954-1959, Kalmetu 8-kl. koolis 1959-1963 (vahepeal 1962 mõned kuud ka Viljandi 2. 8-kl. koolis) ning Tallinna kaugõppekeskuses 1965-1967. Samal ajal töötas raamatukoguhoidjana Tallinna Ed. Vilde nim. raamatukogus, masinkirjutajana ENSV riiklikus raamatukogus ja arhivaarina ENSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Keskarhiivis.

Esimene trükis ilmunud luuletus 1962. a. Esimene raamat, luulekogu "Pilvede püha", avaldati 1965. a. Alates 1967. a kutseline kirjanik Tallinnas. Kirjanike Liidu liige alates 1970. a. 1985. a ilmus romaan “Seitsmes rahukevad”, mis on ilmunud paljudes keeltes ja saanud eriti hea vastuvõtu Soomes, Rootsis, Norras, Šveitsis, Austrias ja Saksamaal. Tema teine romaan “Ajaloo ilu” ilmus 1991. a. See on samuti tõlgitud mitmetesse keeltesse ning hästi vastu võetud. Kolmas romaan “Varjuteater” ilmus 2010 ja on samuti tõlgitud mitmetesse keeltesse.

1974. a abiellus eesti kirjaniku ja diplomaadi Jaak Jõerüüdiga. Tutvusid nad mehega Pegasuse kohvikus, neid tutvustas Juhan Viiding. Aastatel 1995-1997 elas Viivi Luik oma abikaasaga Helsingis diplomaadi kohuseid täites. Hiljem, täpsemalt 1998-2003, elas paar juba Roomas ning 2004 New Yorgis.


Tunnustus

  • 1976 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Põliskevad")
  • 1977 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia: lasteraamat ("Leopold aitab linnameest")
  • 1983 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Rängast rõõmust")
  • 1986 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ja A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ("Seitsmes rahukevad")
  • 1987 – Ed. Vilde nim. kolhoosi kirjanduspreemia, ajakirja “Looming” aastapreemia ja Eesti NSV riiklik preemia ("Seitsmes rahukevad")
  • 1988 – Juhan Liivi luuleauhind ("On aastasaja lõpp. On öö")
  • 1989 – Gruppe Olten stipedium (Šveits)
  • 1992 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia ("Ajaloo ilu")
  • 1993 – Bielefeldi linna stipendium (Šveits)
  • 1995 – Soome Vabariigi aumärk
  • 1996 – DAAD stipedium (Berlin)
  • 2000 – Valgetähe III klassi teenetemärk; Spender-Trust-Stipendium (Berliin)
  • 2003 – Albert Koechlin Stiftung-Stipendium (Inglismaa)
  • 2006 – Salme Ekbaumi ja Minni Nurme koduluulepreemia (¨Kogutud luuletused 1962—1997")
  • 2011 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia ja Go Traveli reisiraamatu preemia ("Varjuteater")
  • 2017 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendium
  • 2019 – "Maalehe aastapreemia" ja Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
  • 2020 – Jaan Krossi kirjandusauhind (esseed ja artiklite kogumik "Pildi ilu rikkumise paratamatus")


Allikad:

on
Sildid: , , , , , ,

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)