344 lk
See on vaade Teisele maailmasõjale läbi nõukogude naise silmade. Eeskätt läbi nende naiste silmade, kes ise rindel sõdisid, haavatuid sidusid või partisanidena metsas võitlesid. Materjali raamatu jaoks kogus autor peaaegu kakskümmend aastat (1978- 1985). Kulus veel mitu aastat ja oli vaja Gorbatšovi glasnosti ajastut, et raamat saaks ilma põhjaliku tsensuurita ilmuda.
Eestikeelne versioon põhineb veelgi uuemast ajast: nimelt aastatel 2002-2004 käis autor kogutud mälestused veelkord värske pilguga üle. Raamatu jaoks materjali kogudes kohtus autor või oli kirjavahetuses kümnete või isegi sadade naistega. Raamat on kirjutatud vormis, kus meenutused vahelduvad autori kommentaaridega, ta kirjeldab, kuidas toimusid kohtumised, kuidas räägitu mõjus temale kui kuulajale, aga eriti oluline oli tema jaoks, kuidas mõjub meenutamine rääkijale. Autor rõhutab, et teda ei huvitanud jutud kangelaslikust sõjast ja võitudest ning taibukatest manöövritest ja lahinguplaanidest. Teda huvitas inimene, naine, isiksus, see kuidas üks väike inimene sellises ebanormaalses olukorras elab, kuidas hakkama saab, mis temaga toimub.
Raamatus on palju detaile rindeolmest, söögitegemisest, pesupesemisest (verest ja lumest raskete puhvaikade pesemine külmas vees võttis noortel tüdrukutel küüned sõrmedelt). On armastust ning selle kaotamist, seda nii naise ja mehe kui ka lapse ja vanema vahel. On vihkamist. Ja mitte ainult vihatud vaenlaste vastu. Naised, kes rindel kogesid oma kaaslaste austust, sest võitlesid meestega võrdselt, osutusid peale sõda põlualusteks, keda vihkasid sõdureid kodus oodanud naised, häbenesid nende endi perekonnad ja unustasid rindekaaslastest kamraadid.
Palju on verd, higi, kehavedelikke. Palju on julmust ja õudust ning tagantjärgi endalt küsimist, kuidas ma sain selliseks muutuda ja vastamist, ma lihtsalt muutusin selliseks, see tundus täiesti normaalne. Kõige hingeminevamad kohad on seotud lastega. Üks aastaid rindel olnud naine jättis väikese poja meheõe kasvatada. Tema samuti rindel olnud mees hukkub ja kui naine tagasi tuleb ei tunne laps teda ära ja meheõde keeldub last tagasi andmast. Kui laps lõpuks mõistab, et see on tema ema, ei suuda ta enam olla ilma, et hoiaks ühe käega emast kinni, kogu aeg, isegi süües on üks käsi ema küljes. Või koht, kus noor neiu suudleb surnut, enne kui ta võõras metsas kase alla maetakse. See on tema elu esimene suudlus ja hukkunud noormees ei pruukinud teadagi, et ta neiule meeldis.
Väga paljud naised, kes raamatus oma lugusid räägivad, olid sõtta minnes (kusjuures vabatahtlikult ja end kasvõi vanemaks valetades) alla kahekümne aasta vanad. Mõned kõigest 14- või 15-aastased. Muidugi on raamatus ka kohti, mis meile tähendavad hoopis midagi muud, kui vene naistele. Neid mainitakse möödaminnes, aga need tuletavad meelde, et elame erinevates maailmades. Näiteks koht, kus mainitakse Läti vabastamist või kus kirjeldatakse käe peal olnud saksa kella kaotamist. Suure tõenäosusega pärines kell mõne tavalise sakslase kodust, kes kindlasti ei kinkinud seda, aga nagu öeldakse – võitjate üle kohut ei mõisteta. Mis veel eriliselt meelde jäi oli see, et kuigi sõda oli õudne, julm ja halastamatu, mõtlesid nii mõnedki naised sellele kui oma elu ilusaimale ajale ja väga lihtsal põhjusel – sõda oli nende noorus. Minule raamatu stiil sobis ja kuigi ma sisu osas kõike täielikult ei saanud aktsepteerida oli raamat ikkagi eelkõige inimlikkusest ja inimestest.
Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1400433
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar