330 lk
Amelie on kolledžineiu, kes on pidanud vanemate töökoha muutuse tõttu kolima ära armsast kodupaigast ja alustama õpinguid täiesti võõras kohas. Amelie on andekas laululooja, kuid ta põeb talumatut lavahirmu ja tal tekib juba esimesel päeval kooli minnes ärevuselööve. Tema poiss-sõber Alfie, kes kodukohta maha jäi, elab talle igati kaasa. Nad vahetavad armsaid-tobedaid sõnumeid ja unistavad ühisest tulevikust Manchesteris. Kuni Amelie osaleb kolledži talendivõistlusel ja kohtab seal koolibändi solisti Reese’i. Amelie supleb Reese’i tähelepanus ja arvab et SEE on tõeline armastus, ehkki tema ainus uus sõbranna Hannah nimetab poissi T….peade Kuningaks.
Raamat algab siis, kui kõik on läbi. Segaduses ja üdini kurb Amelie käib läbi ja kaardistab avalikke kohti, kus ta Reese’iga suhtes olles on nutnud. Miks kõik läks nii nagu läks, ehk siis halvasti? Lõpuks jõuab Amelie nõustaja juurde, kes aitab moodustada küsimuse: kas see oli üldse armastus? Armastus ei peaks nii palju haiget tegema.
Amelie paraneb tasapisi, leiab uuesti üles oma väärtuse, palub andeks Alfie’lt ja kirjutab läbielatust laulu. „Mul oli varem lavahirm, kuid nüüd olen saanud teada, et on palju hullemaid asju, mida karta,“ ütleb ta.
Raamatu leiab noorteosakonna riiulist, kuid on nii teistmoodi noorteraamat, et ma soovitan seda igas vanuses (nais)lugejale. Ladusalt kirjutatud ja hästi tõlgitud (Jana Linnart) lugu aitab ära tunda väärkohtlemist ja vaimset vägivalda ning paneb lugeja mõtlema, kas ja millal tema kohtas viimati Reese Davies’i. Kas ta on sellest kohtumisest paranenud või leiab endiselt paiku, kus selle pärast nutta? Aga kui Amaliel läheb paremini, on ka kõigi teistel võimalus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar