reede, 2. veebruar 2018

30. jaanuar - graafik ja raamatuillustraator Silvi Väljal

Silvi Väljal (foto: L. Jõekalda)
Foto Eesti Kunstnike Liidu kodulehelt
Graafik ja raamatuillustraator
Silvi Väljal
Sündinud Masing
30.01.1928 Kuiv-Saapa t, Halliste khk – 3.04.2014 Tallinn

Silvi Väljal sündis Kuiv-Saapa talus. Väljal on igatpidi mulgi päritolu, emapoolne suguvõsa Paistust, isapoolne Hallistest. "Käisin karjas, vanaisa oli metsavaht. Sellepärast on kõik metsa- ja looduselood mulle südamelähedased."
Kuiv-Saapal olla varjatud jälitajate eest põgenevat Rootsi kuningat, kes olevat sohu oma saapad ära kaotanud, aga saanud tollaselt taluperemehelt nii peidupaiga kui kuivad jalavarjud. Talukohale andis see nime ja vabatalu staatuse.
 
Kuiv-Saapa taluga jättis Silvi Väljali pere hüvasti sõja algusaastal, päästes sellega end küüditamisest. Järgnevatel aastatel elati mitmel pool Mulgimaal. Alghariduse sai taluperes sündinud mitmes Mulgimaa piiridesse jäävas külakoolis. Ta lõpetas Viljandi tütarlastegümnaasiumi kuldmedaliga 1946. aastal.
 
Kui Silvi (siis veel perekonnanimega Masing) Viljandis keskkooli kuldmedaliga lõpetas, olid talle kõik teed lahti. Kunstiõpetaja Gustav Mootse soovitas kunsti õppida ning talle endalegi meeldis joonistada. Selleks ajaks oli talle selge, et ta tahab saada kas arhitektiks või kunstnikuks. Esialgu kaldus valik ehituskunsti poole, kuid loomupärane kiindumus ja oskus joonistada suunasid ta peagi kunstiteele. Silvi Väljal lõpetas ERKI edukalt 1952. aastal, pälvides kõrge hinnangu diplomitööna valminud illustratsioonide eest A.H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ I osale. Ju oleksid need koos raamatuga ka ilmunud, ent samal ajal oli „Tõde ja õigust” kutsutud illustreerima Ott Kangilaski ja nii jäi diplomitöö kasutamata. Küll aga on Silvi Väljali illustratsioonidega ilmunud Tammsaare „Kõrboja peremees” ja ka tema „Jutustused”.
 
Seejärel suunati ta tööle ajakirja Pioneer kunstnikuks-kujundajaks, kus kohe avanes Silvi Väljali anne lastekirjanduse illustraatorina, mis saigi tema peamiseks tegevusalaks. Kokku ulatub Silvi Väljali illustreeritud raamatute arv kahesajani, raamatutega otseselt seotud on ka nende omanikumärgid-eksliibrised, mille loojana ta samuti tõusis alates 1950. aastate teisest poolest esile nii teoste hulga kui rahvusvahelise tunnustuse pälvimise poolest. Viimast näitavad esinemised paljudel olulistel rahvusvahelistel näitustel ning rida personaalnäitusi välismaal.
 
Nõmmel elas Silvi Väljal 1955. aastast. Ta oli abielus fotograaf Enno-Kustav Väljaliga (14.02.1928–16.11.2011). Abielus sündis poeg Veiko Väljal.
 

Silvi Väljali kuulsaimad tööd

Kunstiinstituuti õppima minnes kujutas Silvi Väljal oma tulevikku ette just raamatuillustreerijana. Vabakutseliseks hakkas ta siis, kui sai kirjastuselt tellimuse illustreerida aabits, see oli esimene kord, et üht õpikut illustreeris üksainus kunstnik – seni oli seda teinud ikka mitu illustreerijat. Aabits tõi tuntust nii Silvi Väljalile kui ka kirjastusele – nimelt saadeti aabits Brüsseli maailmanäitusele, kust see tuli tagasi hõbemedaliga.
 
Silvi Väljalil on kaks väga kuulsat raamatut. Esimene ongi aabits, mis valmis 1958 ja mis on olnud esimeseks ja kõige tähtsamaks kooliõpikuks kõigile 1958-1973 esimesse klassi astunud eesti lastele ehk siis tervele plejaadile tänase Eesti poliitilistele, äri- ja kultuuriprominentidele. Ühe aabitsaga on Silvi Väljal veel seotud: nimelt koostasid nad koos Lembit Eelmäega mulgikeelse aabitsa-lugemiku „Mulgi keelen ja meelen”. Mulgikeelne lugemik sisaldab kunstniku mälestuspilti lapsepõlvest pealkirjaga „Üits karjalatse lugu…“
 
Teine, "Jussikese seitse sõpra" ilmus 1966, on tänaseks tõlgitud vähemalt 21 keelde ning ilmub ka eesti keeles üha uuesti ja uuesti, sest kuulub kooliprogrammi. Raamatuke sündis täiesti kummalisel kombel. Kaks eesti graafikut, üks neist Silvi, said koha kunstnike puhkekodusse Moskva lähedal. Mitte niisama laisklemiseks, ette oli nähtud ka ühe lasteraamatu kujundamine. Väljal otsis sobivat, kuid ei leidnud, kiire oli ka ning lõpuks pidi ta viimases hädas ise raamatule ka teksti välja mõtlema. „Ühe õhtuga oli see valmis. Hiljem uuriti Moskvas, kas ma ei tahaks „Jussikest" seal vene keeles välja anda. Olin nõus. Kui siis tõlge ära tehti, selgus, et minu jutt on täitsa ära muudetud, ning ma ei olnud oma piltide avaldamisega nõus. „No siis pole vaja," vastati. Vahepeal ilmus raamat Eestis ja jõudis siis ka Moskvasse tagasi. Selgus, et seal peeti seda esialgu eesti rahvajutuks, mitte minu looks."
 
Kõige huvitavamad keeled, kuhu Jussikese rännak seitsme nädalapäeva juurde on tõlgitud, on singaleesi, marathi, telugu ja bengali. Enamik tõlkeid on tehtud Moskva kaudu, kuid näiteks tšehhid, rootslased, soomlased ja sakslased tegid tõlke ise. Ungari keeles on Jussike muuseas Józsik, leedu keeles Jusiukas ning gaeli keeles Donaillin.
 
Näidendina on Jussikest tõlgitud 7 keelde, fääri keeles näiteks on see ilmunud nii raamatuna kui ka näidendina ning tänu Jussikesele asutati seal mitu väikest lasteteatrit. Lugu on lavastanud ka meie Nukuteater.
 
Vabagraafikaga hakkas Silvi Väljal tegelema suhteliselt hilja, esimese suure vabagraafika ja pastellmaalide näituse pani ta kokku oma 60ndaks sünnipäevaks. Näitusi on olnud mitmel pool Eestis, Lätis, Soomes, Kanadas, Šveitsis ja mujalgi, lisaks muidugi paljud grupinäitused. Oma ümmargusi juubeleid on Silvi Väljal tähistanud ikka näitustega, kus põhiteemaks olnud tema peamine inspiratsiooniallikas – loodus.
 
Oluline osa Silvi Väljali loomingust on talletatud Eesti Rahvusraamatukogus, mille varamusse kuulub üle kuuesaja tema illustratsiooni-originaali ja ligi viissada eksliibrist.
 
Kasutatud allikad:
on
Sildid: , , , , , , ,

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)