Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

esmaspäev, 14. september 2020

Demi Moore. PAHUPIDI

Pegasus, 2020
192 lk.

Demi Moore'i fännide suureks rõõmuks on ilmunud üdini aus ja kriipivalt emotsionaalne elulugu "Pahupidi", mis on täis kirkaid tõuse ja masendavaid mõõnu. Imetletud ja armastatud näitlejanna Demi Moore räägib oma loo. 

Tegelikult mind sellise sõnastusega reklaam raamatut lugema ei ahvatlenudki. Võtsin raamatu hoopis ette muul põhjusel – suvel võiks lugeda midagi “naistekat”. Kuna ma ei ole traditsiooniliste naistekate lugeja, siis valisin hoopis tuntud Hollowoodi naisnäitleja mälestusteraamatut. Loen elulooraamatuid huviga, eriti selliseid, mis on kirjutatud siis kui inimene on elus ja eriliselt huvitav on lugeda neid meenutusi, mis on kirja pandud autori enda sõnadega.

Alguses tundus, et tekst on kuidagi konarlik ja ei haara eriti kaasa, mida edasi, seda rohkem ma Demi jutustusse süüvisin ja talle, kui naisele, järjest rohkem kaasa tundma hakkasin.

See raamat on Demi eneseanalüüs, tagasivaade oma läbielatud sündmustele. Demi on pärit suhteliselt vaesest perest, mis omakorda pani piirid tema haridusteele, suhted vanematega olid äärmiselt keerulised. Lapsepõlves saadud traumad on mõjutanud kõiki tema suhteid meestega ja kui siia lisada veel pidev ebakindlustunne oma keha pärast, siis alkoholisõltuvus või stressisöömine oli juba nagu paratamatus, mis aitasid tol ajal kõige rohkem tasustatud naisnäitlejal oma elu ja karjääriga toime tulla.

Olen näinud pea kõiki filme, kus Demi Moor mängib. Mõnede kesiste rollide kõrval on tal ka õnnestunud näitlejatööd -  “Mõned head mõtted”, “Siivutu ettepanek”, “Sõdur Jane”. Kõige tuntum film on vast “Striptiis”, mida peetakse väga kehvaks filmiks. Siinkohal tasub meenutada Demi probleeme oma keha pärast, mis paneb päris mõtlema, kuidas ta selles filmis oma palja keha näitamise ja tantsimisega üldse hakkama sai.

Lühike lõiguke raamatust lk. 184

Ma vajasin seda kõike, et minust saaks see inimene, kes ma praegu olen. Ma olin terve elu kinni hoidnud nii paljudest väärarvamustest enda kohta – et ma ei ole väärtuslik ja et ma ei väärinud kuskil heas kohas olemist. Olgu selleks kohaks siis armastav suhe minu enda tingimustel või suurepärane film näitlejatega, keda ma austasin ja kes teadsid, mida nad teevad. Mina uskusin narratiivi, et ma olen väärtusetu ja saastunud. Ja see polnud tõsi.

Päris hea lugemine.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram:  https://www.lugeja.ee/record/1956249

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar