Tänapäev, 2018
399 lk.
Nagu raamatukaanel kirjas – see on raamat lapsemeelsetele täiskasvanutele. Raamat jutustab kahe tüdruku – Manjunja ja Narka/Narine sõprusest, nende peredest ja koloriitsest vanaemast Nännist. Sündmused toimuvad nõukogudeaegses Armeenia Berdi linnas ja neid sündmuseid on palju! Autor on suutnud kõik juhtumid erilise stiiliga naljakateks, helgeteks ja kohati üle võlli lugudeks kirjutada. Tüdrukute fantaasial ei näi olevat piire ja nendega juhtub kogu aeg midagi, alalõpmata jäävad nad millegagi vahele ja saavad karistada. See viimane võib näida tõeliselt kohutav tänapäeva lapsevanematele, aga 50-60-aastastele on see kõik üsna tuttav ja naljakal kombel isegi armas. Kogu olustik, peresuhted, igapäevased toimetused, see kõik on tore taasmeenutamine ja kuidagi omane. Mingil vildakal moel võib seda raamatut võrrelda A. Lindgreni lasteraamatutega (just nimelt mitmetega, sest Vahtramäe Emily koerustükid, Tjorveni suuvärk, Bullerby laste peresuhted – kõik kompott on selles raamatus olemas. Samas ei ole see kohe kindlasti lasteraamat, kujutan ette, et väga raske oleks seletada oma võsukesele, mida tähendab nt „repratriantide laine“ või „ideelised kagebiidid“ (lk 277).
Manjuna sari on tegelikult triloogia - meil on tõlgitud seni ainult esimene neist, südamest loodan, et ka teised kaks saavad varsti eestikeelse tõlke ja avaldatakse. Mul oli võimalus kuulata neid raamatuid vene keeles, uskuge mind, kui teile meeldib esimene raamat, siis teised on veel paremad!
Raamatus kujutatud lapsepõlv on küll nõukogude-aegne, kuid armeenia perekond oma täies ilus on säherdune kasvukeskkond, mis võib nullida nii kommunismiehitaja moraalikoodeksi kui Benjamin Spocki lastekasvatusjuhendi.(Tiina Tarik, 2018).
Raamatut luges: Valli Tammsalu
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1875697
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar