Prosaist ja publitsist
Vello Lattik sündis 15.
septembril 1935. aastal Tartus töölisperes. Lõpetas 1961. aastal Tartu ülikooli
õigusteaduskonna ja 1984. aastal Moskvas Gorki-nimelised kirjanduskursused.
Ta töötas pikka aega
Viiratsis Gagarini nimelises Näidissovhoostehnikumis juristi, ökonomisti ja
töölisena. Ent tema ametite reas oli ka perekonnaseisuaktide büroo juhataja,
insener, katlamasinist, ajakirjanik, piirivalvur – elukogemus, mis on jätnud
jälje ta realistlikesse romaanidesse ja meediamõtisklustesse.
Vello Lattiku loomingu
läbivaks teemaks on eetika, inimese kindlaksjäämine oma põhimõtetele, vastuseis
oludega mugandumisele – olgu need olud kujundanud nõukogudeaegne
stagnatsioonisurutis või varakapitalistlik turuühiskond. “Kuus head inimest”
(1979) ja “Mihklipäeval mihklikuul” (1983) vaagivad maaelu probleeme,
“Orkester” (1989) kujutab tapamaja kaudu nõukogulikku groteski ja
paranoilisust, “Laul märast tumepunasest ja mustast täkust” (1995) ja
“Miljardär Roosi rõõmud” (1997) käsitlevad uusrikaste elu. 1999. aastal ilmus romaan kaasaegsest (maa)elust Eestis "Muhumaa kuumad naised". Portreeraamat Viljandimaal elavatest ja töötavatest inimestest "Kass ja hiired jagavad urgu" ilmus 2000. aastal. Lattik püüdis avada erinevas vanuses naiste hingeelu romaanides "Kohtumiseni unistustes!" (2001) ja "Omakohus (2002). Paroodiline ballaad vabamüürlusest Eestis on tema "Siim, viska padruneid!" (2004). Vello Lattiku viimased avaldatud raamatud olid “Messias Järvamaalt” (2006) ning “Kasakas ja
neitsi” (2007).
Viljandimaa kirjanduselu
aktivistina tegutses Lattik viimastel eluaastatelgi, pelgamata poliitilisi
vastuseise ja jäädes truuks oma tõekspidamisele, et kirjandus peab olema
elutruu ning kirjanik peab isikliku mitmekülgse kogemuse toel mõistma lihtsa
inimese meelt ja keelt. „…romaan olgu aus ajastu dokument ja romanist on seega
kroonik,“ on Vello Lattik öelnud. Ta
trotsis oma artiklites sageli eakate kirjanike unarussejätmist meedia ja
kultuuriinstitutsioonide poolt ning püüdis Viljandimaa juurtega literaatidele
sisendada uhkust oma päritolu üle.
Tunnustused:
- 1981 A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ("Kuus head inimest")
- 1992 Anton Suurkase nimeline kirjandusauhind ("Sirge Säär Sukas Roosas")
Vello Lattik suri 30. augustil 2007.
Allikad:
- Vello Lattik 15. IX 1935 – 30. VIII 2007 // URL: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/varia/vello-lattik-15-ix-1935-30-viii-2007/ (vaadatud 03.09.2020)
- Vello Lattik // Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Vello_Lattik (vaadatud 03.09.2020)
- Lattik, Vello. Vello Lattik: kevadel vaevlen, suvel pean talu, sügisel korjan seeni ja talvel nostalgitsen : intervjuu / intervjueerinud Siim Kärner // Sakala (2003) 28. mai, lk 5 ; URL: https://sakala.postimees.ee/2394771/vello-lattik-kevadel-vaevlen-suvel-pean-talu-sugisel-korjan-seeni-ja-talvel-nostalgitsen (vaadatud 03.09.2020)
Foto
Elmo Riig https://kultuur.postimees.ee/1697783/suri-kirjanik-vello-lattik (vaadatud
03.09.2020)
Biograafia koostas: Marju Roosileht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar