Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

teisipäev, 15. september 2020

15. september - Vello Lattik 85

Vello Lattik 85
15.09.1935 Tartu - 30.08.2007
Prosaist ja publitsist

Vello Lattik sündis 15. septembril 1935. aastal Tartus töölisperes. Lõpetas 1961. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja 1984. aastal Moskvas Gorki-nimelised kirjanduskursused.

Ta töötas pikka aega Viiratsis Gagarini nimelises Näidissovhoostehnikumis juristi, ökonomisti ja töölisena. Ent tema ametite reas oli ka perekonnaseisuaktide büroo juhataja, insener, katlamasinist, ajakirjanik, piirivalvur – elukogemus, mis on jätnud jälje ta realistlikesse romaanidesse ja meediamõtisklustesse.

Vello Lattiku loomingu läbivaks teemaks on eetika, inimese kindlaksjäämine oma põhimõtetele, vastuseis oludega mugandumisele – olgu need olud kujundanud nõukogudeaegne stagnatsioonisurutis või varakapitalistlik turuühiskond. “Kuus head inimest” (1979) ja “Mihklipäeval mihklikuul” (1983) vaagivad maaelu probleeme, “Orkester” (1989) kujutab tapamaja kaudu nõukogulikku groteski ja paranoilisust, “Laul märast tumepunasest ja mustast täkust” (1995) ja “Miljardär Roosi rõõmud” (1997) käsitlevad uusrikaste elu.  1999. aastal ilmus romaan kaasaegsest (maa)elust Eestis "Muhumaa kuumad naised".  Portreeraamat Viljandimaal elavatest ja töötavatest inimestest "Kass ja hiired jagavad urgu" ilmus 2000. aastal.  Lattik püüdis avada erinevas vanuses naiste hingeelu romaanides "Kohtumiseni unistustes!" (2001) ja "Omakohus (2002). Paroodiline ballaad vabamüürlusest Eestis on tema "Siim, viska padruneid!" (2004). Vello Lattiku viimased avaldatud raamatud olid “Messias Järvamaalt” (2006) ning “Kasakas ja neitsi” (2007).

Viljandimaa kirjanduselu aktivistina tegutses Lattik viimastel eluaastatelgi, pelgamata poliitilisi vastuseise ja jäädes truuks oma tõekspidamisele, et kirjandus peab olema elutruu ning kirjanik peab isikliku mitmekülgse kogemuse toel mõistma lihtsa inimese meelt ja keelt. „…romaan olgu aus ajastu dokument ja romanist on seega kroonik,“ on Vello Lattik öelnud. Ta trotsis oma artiklites sageli eakate kirjanike unarussejätmist meedia ja kultuuriinstitutsioonide poolt ning püüdis Viljandimaa juurtega literaatidele sisendada uhkust oma päritolu üle.

Tunnustused:


Vello Lattik suri 30. augustil 2007.


Allikad:

Foto Elmo Riig https://kultuur.postimees.ee/1697783/suri-kirjanik-vello-lattik (vaadatud 03.09.2020)


Biograafia koostas:  Marju Roosileht

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar