16. oktoober - Velli Verev

16. okt. 1927 Viljandi – 3. veebr. 1987 Tartu
Luuletaja

Sündis Viljandis sõjaväelase tütrena. Õppis Narva 2. Algkoolis 1934-1938, Narva 1. Progümnaasiumis 1938-1940, Valga Keskkoolis 1942-1943, lõpetas Tartu 1. Töölisnoorte Keskkooli 1952. aastal. Kõrghariduse sai Tartu Riiklikus Ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonnas aastail 1952-1958, lõpetas eesti kirjanduse alal.

 

Töötas Tartus kindlustusinspektuuris 1945-1946, arveametnikuna Tartu metallkaupade vabrikus 1946-1947 ja Kavastu piimaühistus Koosal, 1950-1957 laborandina Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedris 1957-1976 ja teadurina Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreuzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas 1976-1986.

 

ENSV Kirjanike Liidu liige 1979. aastast. Luuletusi hakkas kirjutama kooliõpilasena. Trükidebüüt „Noorte Hääles“ 1946. Peamiselt kirjutanud loodus- ja lembelüürikat.

 

Suri 1987. aastal Tartus, maetud Raadi kalmistule.

 

Allikas: Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 657

Fotol: M. Seping, V. Verev, üks soome kirjanik, J. Semper, U. Laht ja A. Smuul Karksis 1958. a. Allikas: KM EKLA, A-179:9

Andrus Kasemaa. EMA TUBA: tulekahjufantaasia

EKSA, 2022
151 lk.

Kohe loo alguses pöördub raamatu peategelane oma lähedaste poole ideaalse plaaniga, leida väljakannatamatuks muutunud olukorrale kiire lahendus. Kiri on mõeldud tema vanematele ja õdedele. Juba loo alguses annab minategelane teada, mis plaan tal teoksil on:

„Ma tean, et see mõte ja plaan on hullumeelne, aga erakordsed ajad nõuavadki hulljulgeid samme. Kuna te isegi näete, et me pole selle 30 aastaga, mil Eesti on olnud vaba, suutnud rikkaks saada, vaid pigem aina vaesemaks jäänud ja häda on aina suuremaks läinud, siis tulin ühele mõttele, mida tahaksin teile siinkohal tutvustada.“ (lk. 5)

Hullumeelse plaani tutvustamise järel algab pikk-pikk selgitustöö, kuidas ta sellise mõtteni jõudis. Kirja kirjutaja on terve elu kannatanud üksilduse ja ilmajäetuse all. Kõik on tema elus halvasti, paremaks ei lähe enam kindlasti mitte midagi. Lapsepõlves saadud traumad on tekitanud temas tõsise alaväärsuskompleksi, mis ei lase tal ka täiskasvanuna uskuda endasse piisavalt. Selle asemel on ta hoopis terve ilma peale vihane, kade ja trotsi täis. Keda või mida selles kõiges süüdistada? Keegi peab ju ometi süüdi olema?

Kasemaa kirjutatud ühiskonnakriitiline lugu tekitab igal juhul tundeid – kord paneb lugeja peategelasele kaasa tundma, kord kulmu kortsutama. Igatahes külmaks ei jäta see lugemine kedagi.

Kogu raamatu lugemise vältel on õhus küsimus – kas ta tegelikult ka tegi seda?

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2029547

9. oktoober - Ants Simm

9. okt. 1877 Kivilõppe k., Vana-Suiselpa v. – 14. märts 1946 Vana-Suislepa v.
Näitleja, lavastaja, diplomaat ja ajakirjanik

Ants Simm sündis Simmi talus Jaan Simmi ja Ann Simmi (sündinud Jaas) peres. Tema noorem vend oli Juhan Simm. Õppis Vana-Suislepa vallakoolis ja Tarvastu kihelkonnakoolis. Jätkas õpinguid Tartus gümnaasiumis 1891–1899. Õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust 1899–1905.

 

Lavategevust alustas 1900. aastal A. Wiera Vaenemuise trupis ja 1901. aastal Taara seltsis. Oli Taara Seltsi juhatuse liige; Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisuse nõukogu liige 1910–1920, Vanemuise Seltsi esimees 1932–1934, Eesti Rahvapanga nõukogu liige aastast 1937.

Töökäik
• 1902–1908 Postimehe toimetuse töötaja
• 1906–1921 Vanemuise näitleja ja lavastaja, 1914–1921 direktor
• 1919–1920 Tartu linnapea
• 1921–1922 Postimehe toimetaja
• 1922–1924 Berliini saatkonna vanemametnik ja konsul
• 1925–1940 Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisuse juhatuse esimees
• Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees 1903–1906

Abiellus 19.02.1905 Linda Kaartiga (16.12.1882 – 8.12.1958 Tallinn). Lapsed: Eha Simm (Kitsapea); Jaan Simm, Anneliis Simm.

Autasud: Kotkaristi V klass 1930

Allikad:
• Eesti Teatri Biograafiline leksikon. Tallinn, 2000. Lk. 622
• Ants Simm. Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Ants_Simm (vaadatud 06.10.2017)

Foto allikas: Simm, Ants. Rindportree. Laua taga istumas, raamatuga 1900 URL: http://dspace.ut.ee/handle/10062/45580

5. oktoober - Helgi Muller

Helgi Muller

Aastani 1952 Orr
5. okt. 1932 Viljandis – 6. dets. 1971
Luuletaja, tõlkija ja lastekirjanik

Sündis Viljandis töölisperekonnas. Läks kooli 1940. aastal ja lõpetas Viljandi 1. Keskkooli 1951. aastal. Astus samal aastal Tartu Riiklikku Ülikooli, kus õppis algul õigusteadust, siis ajaloo-keeleteaduskonnas loogikat ja psühholoogiat, hiljem rahvaluulet. Lõpetas kaugõppes žurnalistika alal 1963. aastal.

 

Töötanud Tallinnas teatri- ja muusikamuuseumis, hoiukassa sekretärina 1960-1961, ajalehe „Kodumaa“ kaastöölisena, trikotaaživabrikus Marat 1962-1963 laohoidjana ja etikettijana.

 

Aastast 1963 kutseline literaat. Värsse hakkas avaldama 1954. aastal. Helgi Mulleri laulutekste on sageli viisistatud, ta oli Ülo Raudmäe opereti "Kiri nõudmiseni" kaasautor. Ta on tõlkinud näidendeid, ooperi- ning laulutekste ja luulet.

 

Oskar Kruus on kirjutanud artiklis „Eesti kirjanikud lähevad pigem hulluks kui tapavad enda“ Helgi Mulleri kohta järgmist:

„Järk-järgult jõudis masendavasse ummikusse kolme luuletuskogu autor Helgi Muller (1932–1971). Raskusi tekkis nii ülikooliõpinguis, abielus kui laste kasvatamisel. Pärast arstist abikaasast lahutamist ei leidnud ta endale püsivat elukaaslast. Kui viimane armastuslugu ühes Moskva lähedases loomingumajas nurjus, kirjutas ta enne tagasisõitu kodumaale 3. detsembril 1971 järgmise nukrameelse luuletuse: Tahaks naerda, tahaks nutta,/ kui su poole jälle ruttan, / minu väike, kallis maa./ Võõrsil nägin mitu und ma,/ igatsust sain palju tunda./ Nüüd võin emmata sind taas./ Ööl ja päeval oled meeles./ Juba homme asun teele,/ ehkki taevas sul on tume,/ käin su puhtas valges lumes./ Tulen, tulen.// Millegipärast ei ole Helgi Mulleri viimane luuletus sattunud tema postuumsesse kogumikku "Valik luulet" (1983) ja ilmub siin esmakordselt. Muller ei informeerinud kedagi oma kojutulekust, rong tõi ta lihtsalt Moskvast Tallinna. Ka siin ei teatanud ta saabumisest kellelegi. Keegi ei juhtunud sel õhtul tema ukse taga helistama või talle telefoneerima. Masendusmõtteis möödunud öö järel poos Helgi Muller ennast vannitoas üles. Kella nelja-viie vahelist aega peetakse enesetaputunniks.“

Luulekogud 

• Laulud ratastel (1966) 
• Linnulina (1970) 
• Saialill ja leivalill (1970) 
• Tähesärk (1963)
• Valik luulet (1983)
• Vigurivänt (1971)

 

Allikad:

• Eesti kirjanike leksikon. Eesti raamat, 2000. Lk. 347

• Kruus, Oskar. Eesti kirjanikud lähevad pigem hulluks kui tapavad enda // Eesti Päevaleht online 13.05.2000. URL: http://epl.delfi.ee/news/melu/eesti-kirjanikud-lahevad-pigem-hulluks-kui-tapavad-enda?id=50787261 (vaadatud 06.10.2017)

• Helgi Muller. – Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Helgi_Muller

Gert Kiiler. ERANUHKE EI ARMASTA KEEGI

Postimees Kirjastus, 2022
271 lk.

Klassikalise krimiromaani reeglite järgi kirjutatud teos on mõnus lugemine. Kõik tegevuspaigad on igale Viljandis käinud inimesele äratuntavad ja väljamõeldud hoonetele leiab igaüks enda mõtetes õige koha, sest nende asukohad on imeliselt kirjeldatud. Imeline Viljandi linn on raamatus väga olulisel kohal ja meelitab raamatus kirjeldatud kohti päriselt uuesti üle vaatama.

Pikka sissejuhatust teemasse ei ole, sest kohe esimeses peatükis toimub mõrv ja algab mõrvari selgekstegemine. Tegevuse toimumine 1961. aastal annab lugejale võimaluse sisse elada nutivahendite-eelsesse aega ja mõelda kuidas siis kurjategijaid taga aeti. Raamatus on argipäevade askeldusi ja glamuuri, ülbeid ärimehi, kes oma tegemisi just kõige ausamalt ei aja ning meie oma armas Sakalagi on leidnud oma koha. Raamatu lugemiseks on mõistlik veidi aega võtta, sest enne mõrvari selgekstegemist ei saa seda kuidagi käest panna.

Head lugemist!

Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2032105

28. september - Mart Saar

28. september 1882 Hüpassaare - 28. oktoober 1963 Tallinn
Helilooja, organist ja pedagoog. Rahvusliku stiili rajaja eesti koorimuusikas

Mart Saar sündis Viljandimaal Hüpassaare metsavahitalus. Tema isa oli hea orelimängija ning juba 5-6-aastaselt olevat Mart Saar proovinud orelit mängida. Pärast Kaansoo vallakooli läks Saar Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus koolmeistriks oli Joosep Kapp. Terve Kappide perekond Suure-Jaanis innustas Saart muusikaga edasi tegelema ning Artur Kapp aitas suviti valmistuda konservatooriumi astumiseks.

 

1901-1908 õppis Mart Saar Peterburi konservatooriumis Louis Homiliuse oreliklassis, mille ta lõpetas hõbeaurahaga. Kuni 1911. aastani täiendas ta end samas Ljadovi juhendamisel kompositsioonis (oli õppinud ka Rimski-Korsakovi juures). Suvevaheaegadel 1904. ja 1907. a. käis Saar Eestis rahvaviise kogumas. St. Peterburg pakkus Saarele häid kontakte kaasaegse muusika erinevate suundadega. Sügavat muljet avaldas talle Debussy ja Skrjabini muusika. Saar hindas heliloojana kõrgelt ka Rimski-Korsakovi, kes ühendas oma loomingus sajandivahetuse muusika uued tendentsid vene rahvamuusika joontega. Viimane soovitas ka oma õpilastel kasutada loomingus rahvaviise ja rõhutada nende omapära.

 

Aastail 1908-1921 elas Saar vabakunstnikuna Tartus. Ta andis muusikatunde, komponeeris, esines organisti ja pianistina ning osales aktiivselt linna muusikaelus. Saare suhet eesti kultuuri mõjutas oluliselt rühmitus "Noor-Eesti". Lühikest aega õpetas ta ka Tartu Kõrgemas Muusikakoolis (1920-1921; 1927-1928).

 

Aastal 1921 hävisid tulekahjus Saare kodu, sealjuures hulk teoste käsikirju ja suurepärane raamatukogu. Samal aastal kolis ta Tallinna. Seal pühendus Saar peamiselt heliloomingule, kuid esines ka pianisti ja organistina, nii saatjana kui ka improvisaatorina.

 

Mart Saar oli heliloojana miniaturist. Pea kogu tema loomingu moodustavad väikevormid: umbes 350 koorilaulu, 180 soololaulu, 120 klaveripala (veel on tal muusika lastenäidendile ja mõned vähetuntud vokaalsümfoonilised ja orkestriteosed). Põhiline osa Saare loomingust tugineb eesti rahvamuusikal - soololaulud, klaveripalad, eriti aga koorilaulud. Saar, kes oli ise rahvalaule ka kogunud, suutis oma loomingus avada nende omapära väga loomulikult. Ta on esimene eesti helilooja, kelle muusika on tihedalt rahvaloominguga läbi põimunud.

 

1932. a. sai Saar Hüpassaare talu pärisomanikuks ja asus sinna elama. Tema teoste enamik on valminud just seal.

 

Aastail 1943-1956 oli Saar kompositsiooniprofessor Tallinna Konservatooriumis (õpilased Ester Mägi, Harri Otsa jt). 1956. a. tabas Saart halvatus, mistõttu ta loobus pedagoogitööst ja pühendus heliloomingule.

 

Mart Saar suri 28.10.1963 Tallinnas.

 

1972. a. avati Hüpassaares Mart Saare majamuuseum, 1982. a. mälestussammas Tallinnas (Aime Kuulbusch).

Allikas: Multimeedialeksikon "Eesti muusika". URL: https://opetaja.edu.ee/eesti_muusika/composers/saar/elu.htm

26. september - Lembit Eelmäe

Aastani 1936 Arved Eifel
26. september 1927 Holdre v – 2. juuli 2009 Tartu
Näitekirjanik, luuletaja ja näitleja

Sündinud Valgamaal Holdre vallas sepa pojana. Õppis 1935-1941 Holdre algkoolis, 1941-1946 Tõrva keskkoolis, 1946-1947 Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonnas, 1947-1951 Eesti riiklikus teatriinstituudis.

 

Oli 1951-1957 „Endla“ teatris ja alates 1957 „Vanemuises“ näitleja. Elva keskkooli kunstilise kasvatuse õpetaja 1964-1968. Juhendanud mitmeid näiteringe. Tema tipprollideks olid osatäitmised Jaan Toominga lavastustes "Veli Joonatan" (1976) "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1976), "Polonees 1945" (1976), "Kauka jumal" (1977), "Tõde ja õigus" (1978) ja "Kihnu Jõnn" (1980).

 

Lembit Eelmäe pidas oma mulgimaa päritolu kogu elu väga oluliseks, see kiindumus väljendus omaloodud mulgimurdelistes luuletustes ja juttudes, kaasalöömises Mulkide Seltsi tegevuses ja muudes kodukoha ettevõtmistes. Ta on avaldanud luulekogud "Mu tõne mailm" (Vanemuise Seltsi Kirjastus, Tartu 1997) ja "Tundelisi pärjavärsse" (Vanemuise Seltsi Kirjastus, Tartu 2003). Luulet autori ettekandes on salvestatud CD-l "Ku Pikässillast üle saa" (2002).

 

Abikaasa näitleja Herta Elviste. Vend kirjandusteadlane August Eelmäe. Poeg näitleja Andrus Eelmäe.

 

Tunnustused

• 1969 Eesti NSV Teatriühingu preemia– Paris lavastuses "Ilus Helena"

• 1976 Eesti NSV Teatriühingu preemia – Põrgupõhja Jürka lavastuses "Põrgupõhja uus Vanapagan"

• 1977 Eesti NSV teeneline kunstnik

• 1977 Eesti NSV Teatriühingu preemia – Mogri Märt lavastuses "Kauka jumal"

• 1978 Eesti NSV Teatriühingu preemia – Andres lavastuses "Tõde ja õigus"
• 1996 Suure Vankri auhind
• 1997 Eesti Näitlejate Liidu auliige
• 2004 Mulkide Seltsi auliige
• 2005 Tartu Kultuurkapitali aastapreemia (koos Herta Elvistega)
• 2005 Valgetähe IV klassi teenetemärk
• 2006 Vanemuise hõbemärk
• 2006 Tartu aukodanik koos Hans Trassi ja Helju Valsiga
• Vanemuise Seltsi auliige
• 2007 Tartumaa Pensionäride Ühenduselt aasta vanaisa tiitel
• 2008 Helme valla aukodanik

Allikad:
• Eesti Kirjanike leksikon (2000). Lk. 69-70
• Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Lembit_Eelm%C3%A4e
Foto: Uus Eesti. URL: http://uuseesti.ee/10258

Jaan Aru. LOOVUSEST JA LOGELEMISEST : [nutineedusest, mõttevälgatustest ja laste arengust]

Ajujutud, 2022
287 lk.

Raamatu pealkirja järgi võiks arvata, et logeledes olemegi kõige loovamad aga… Väga selgelt on mitmel korral selgitatud, et meis kõigis on potentsiaal olla loov ja saavutada rohkem kui oskame arvata, sest „… aju varase arengu käigus on geenid küll suunajad, aga mitte määrajad.“ (lk 24) Loovuse avaldumiseks logelemise ajal on aga vaja eelnevalt teha ohtralt tööd, et aju „jõudeoleku“ ajal (aju ei ole tegelikult mitte kunagi jõude) saaks esile tõusta imelised lahendused.

Raamatus saab selgeks seegi, et nutiseadmed ei ole iseenesest head ega halvad. Oluline on see, milleks me neid kasutame ja kas meie kontrollime, mida seadmetes teeme, või jääme nutiseadmete meelevalda ja need hakkavad meid kontrollima. Kas oleme nii järjekindlad, et soovitud lõpptulemuse nimel pingutada, kuigi see võtab rohkem aega ja energiat kui nutiseadmes toimetamine. Võiksime sellele rohkem tähelepanu pöörata, sest „… anne pingutada on ja vaeva näha on kõige tähtsam omadus, mis trumpab üle ükskõik millise kaasaantud eelsoodumuse muusika, kunsti, matemaatika või mingis muus vallas.“ (lk 80)

Igas lapses on potentsiaal saavutada häid tulemusi huvipakkuvas tegevuses kui selle nimel pingutada ja vaeva näha. Raamatus on mitmel korral kirjutatud, et „… andekus ei ole mõõdetav heade hinnete või hea arvutioskusega teises või kolmandas klassis. Osa neist, keda me hiljem tagantjärele andekaks loeme, on koolis olnud keskmised õpilased“. (lk 221)

Kokkuvõttes on kõik inimesed loovad kui nad enda arendamise nimel vaeva näevad. Kui puudub toetav kodune keskkond, siis on vaja sõpru, õpetajaid ja mentoreid, kes inimesele sellel teel toeks oleks.

Soovin kõigile jäärapäisust ja püsivust tegeleda endale huvitavate tegevustega!

Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2020789

HEA UNI ON MAGUSAM KUI MESI: KOGUMIK HEA UNE VÕTTEID

Koostaja: Angela Jakobson
Õnnevalem, 2021
80 lk

Nagu pealkirigi ütleb, on siia raamatusse kogutud häid nippe, et kergemini magama jääda ning ennast välja puhata. Kindlasti on mitmed soovitatud võtted paljudele juba tuttavad, kuid unetuse ja väsimuse korral tasub need uuesti meelde tuletada. Iga nõuande juures on lahti seletatud, kuidas ja miks see aitab uinumist soodustada. Raamatus on välja toodud uinumist takistavad tegurid ja kuidas neid vältida. Lisaks leiad siit erinevaid harjutusi lõdvestumiseks ning erinevaid magamamineku rituaale.

Teleka vaatamine, arvutis mängimine, telefoni kasutamine ja sotsiaalmeedia tarbimine raskendavad uinumist. Elektroonikaseadmete sinakas valgus võib unehormooni vallandumise lükata kuni 3 tundi hilisemaks. Samuti hoiavad need õhtused ajaviited sind vaimselt erksana ja tegevuses. Seetõttu on üks hea une nipp vähemalt tund enne magama minekut vältida teleka, arvuti jt nutiseadmete kasutamist.

Kui sul on magama jäämisega raskusi, siis soovitan seda raamatut lugeda. Katseta erinevaid meetodeid, et leida just sinu jaoks sobivad une kvaliteeti ja uinumise kiirust toetavad tegevused.

Raamatut luges: Laura Randoja

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saal (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1994026

Lisaks soovitame Euroopa säästva arengu nädala puhul praktiseerida MAHEDAT NUTIDIEETI

Saada meile fotosid oma lemmikkohast Viljandis!

Fotode vahel loosime vingeid auhindasid:

• Klick 100 EUR kinkekaart
• Viljandi Avatud Noortetoa merch
• Rahva Raamat kinkekaardid
• Teater "Ugala" kinkepiletid
• Põnevaid auhindasid lisandub veel ja veel...

FOTOVÕISTLUS "Ma ei ole kohatu“ 14-19-aastastele noortele.

Kus veedad sina oma vaba aega, kus on sinu lemmik paik? Saada meile foto, sinu jaoks olulisest kohast, aadressile: kultuurikonks@gmail.com hiljemalt 30. september 2022 kell 23.59.

Teie piltidest tuleb vägev ülespanek Linnagaleriis ja rändnäituse siit sinnani ja tagasi!

Võistluse täpsem info:

https://raamatukogu.viljandi.ee/et/noorte-fotokonkurss-ma-ei-ole-kohatu-

18. september - Lilian Härm

Aastani 1954 Vahtramäe
18. september 1927 Tallinnas
Eesti kunstnik

Lilian Härma isa oli teatrikunstnik Albert Vahtramäe (1885–1965), kes omandas hariduse Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis. Lilian Härm õppis pärast Tallinna Inglise Kolledžit ja Jakob Westholmi gümnaasiumit Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis, lõpetades kooli 1950. aastal teatridekoratsiooni erialal.

 

Lilian abiellus samal erialal õppinud tarbegraafiku Endel Härmaga, kellega sündis kaks poega.

 

Lilian Härm on töötanud Üleliidulise Kaubanduspalati Eesti osakonnas ja ETKVL-i Kaubandusliku Reklaami Valitsuses tarbegraafikuna ning hiljem vabakutselisena (pakendite kujundaja ja plakatite joonistajana).

 

1974. aastal kolis koos perega Viljandisse.

 

Ta on illustreerinud palju lasteraamatuid, näiteks Eno Raua “Mõru kook” (1959), Julius Oro “Muna” (1975), “Prantsuse muinasjutte” (1976), “Eesti muinasjutte” (1979), “Ungari muinasjutte” (1985), “Rootsi muinasjutte” (1987), Charles Perrault “Muinasjutud” (1979), Wilhelm Hauff “Kääbus Nina. Väike Mukk (1984).

 

Lilian Härma lasteraamatute illustratsioonidega on üles kasvanud mitu põlvkonda lapsi. Maalikunstnikuna on tal valminud ligi 3000 teost, millest suur osa kujutab kasse. Samas on tema ampluaa olnud maastikud ja linnavaated ning vähemal määral natüürmordid.

Allikas: Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Lilian_H%C3%A4rm
Foto: Sakala. URL: http://sakala.postimees.ee/1121364/viljandi-eelmise-aasta-tegu-tehti-keset-jarve

Kunstnik Lilian Härm näituse avamisel oktoobris 2012 Kondase keskuses

 

 

17. september - Agnes Taar

Aastast 1933 kodanikunimega Blaubrük, eestistatult Kajara

17.09.1897 Maru küla, Vana-Kariste vald – 7. 12.1976 Tartu
Laste- ja näitekirjanik, prosaist

Agnes-Elsa Taar sündis Pärnumaal Maru algkooli õpetaja tütrena, õppis 1907–1910 Maru algkoolis, 1911–14 Halliste kihelkonnakoolis, lõpetas 1916 eksternina Pärnu gümnaasiumi, täiendas end 1916 Johannes Voldemar Veski pedagoogilistel kursustel Tartus, omandas 1917 Pärnus õpetajakutse.

 

Töötas 1916–1917 Maru algkooli õpetajana, oli 1921–1922 Otepää kihelkonna Vidrike ja 1922–1923 Mäksa valla Sarakuste algkooli juhataja, 1924–1925 Virumaal Moora algkooli õpetaja, 1927–1928 postkontoriametnik Viljandis.

 

Avaldas aastast 1924 ajakirjanduses lastejutte, -luuletusi ja -näidendeid ning täiskasvanutele mõeldud näidendeid (neid mängiti peamiselt väiketeatrites ja maalavadel) ja kaks romaani. Aastast 1928 kutseline kirjanik Tartus, toimetas 1931–32 ajakirja „Eesti Naine“ lisa „Väikeste Sõber“.

 

Kirjutas 1932 libreto A. Virkhausi operetile „Veskineid”. Võeti Eesti Kirjanike Liidu liikmeks 1940, heideti 1950. aastal liidust välja kodanliku natsionalismi vastase kampaania ajal.

 

Läks Tartus vabasurma üheaegselt koos abikaasaga, maetud Raadi kalmistule.

 

Lasteluulekogud

• Klu-klu (1928)

• Kuldnokk naasis (1970)

 

Lastejutud

• Merepoeg (1929)

• Imeline võõras (1930)

• Musta Notsu seiklused (1930)

• Kolm poissi ja õnnenumber (1931)

• Vallimäe vana vares (1932)

• Mustlase koer (värssjutustus, 1936)

 

Romaanid

• Mari-Ann õpetajatütar (1938, 2011)

• Hulkumas ja põgenemas (1940, 2011)

 

Lastenäidendid

• Mure ja Rõõmu lossis (lavastatud 1929)

• Kuri Killi loomade kohtus (lavastatud Vanemuises 1930)

• Viiukese sõit kevaderiiki (lavastatud 1932)

 

Näidendid

• Emake maamuld (lavastatud Vanemuises 1931)

• Kõrgemäe noored (1932)

• Kes on süüdi? (1934) • Kolm sündi (1935)

• Naine tulikahjumärgiga (1936)

 

Allikas: EE 14, 2000; muudetud 2013 http://entsyklopeedia.ee/artikkel/taar_agnes

9. september - kodu-uurija Erich Mägi

9. september 1932 Vinni k, Küti v, Virumaa – 21. juuni 2010 Karksi-Nuia

Tehnik- tehnoloog, kodu-uurija, amatöörfilmide tegija

 

Sündis 9. septembril 1932 aastal Virumaal Küti vallas taluperes. Õppinud Vinni-Pajusi 6-klassilises koolis (1947), Karitsa 7-klassilises koolis (1948).

 

Olnud 1949-1957 Siberisse küüditatud. Lõpetanud 1954. aastal Ussinski õhtukooli 8. klassi, 1960 Tihemetsa põllumajandustehnikumi ja 1969 Võru tööstustehnikumi. Töötanud traktoristi ja treialina, tehnik-tehnoloogina Nuia EPT-s, katlamaja juhataja ja tööde normeerijana.

 

Ühiskondlik tegevus on olnud mitmekesine. Osavõtt Karksi-Nuia taidlusringide tööst (meeskoor, rahvatants, puhkpill, foto- ja filmiring). Kuulus Eesti Filmiamatööride Liitu.

 

Videosalvestused August Kitzbergi ja Elena Animäg teemadega on osaliselt antud Tartu Kirjandusmuuseumile. Teinud 8-mm ja 16-mm amatöörfilme kohalikest sündmustest aastail 1975-1989. Alates 1989 videofilmid 182 kassetil.

 

Juhendatud õpilasuurimused: fotoring – kohalik kroonika, filmiring – kohalik kroonika. Vanavarakogu: fotoaparaadid, fotolaboratooriumi seadmed.

 

Osalenud muinsus- ja looduskaitses.

 

Erich Mägi tegevust on tunnustatud aukirjade ja diplomitega. 1986. aastal amatöörfilmide ülevaatusel III koht (pronksmedal).

 

Mälestustest Siberis avaldanud artikli „Pikad aastad“ Õilme Nurga artiklikogumikus „Mälestuseks teile kõigile (Rakvere, 2001).

 

Avaldanud artikleid vallalehes Karksi Sõna.

 

Suri 21. juunil 2010 Karksi-Nuias (vähk).

 

Allikad:

• Viljandimaa koduloolasi.—2009.—Lk 45
• Geni. URL: https://www.geni.com/people/Erich-M%C3%A4gi/6000000001875949479

Foto: http://www.kultuurikeskus.karksi.ee/files/image/Erich.jpg

Stardib noorte fotovõistlus “Ma ei ole kohatu”!

Kutsume kõiki 14-19-aastaseid noori jagama fotona kohti Viljandist, kus teile meeldib aega veeta, tunda end mugavalt, leida inspiratsiooni loominguks või lihtsalt sõpradega koos olla. Kaardistame ära need kohad linnas, mis on teile olulised. Loodame näha kohavalikute kirjusust (mitmekülgsust), mis annaks ainest (mõtteid) edasisele arutelule, kui noortesõbralik linn on Viljandi. Lisaks ootame iga foto või fotoseeria juurde teksti, mis selgitab pildi valikut.

Ülelinnalisele fotovõistlusele annab avalöögi Kairo Kiitsaku fotograafia töötuba 10. septembril kell 12-14 Viljandi Avatud Noortetoas. Soovijate osalemiseks registreeruda e-postil kultuurikonks@gmail.com

Võistlusele saatmiseks sobivad nii töötlemata kui töödeldud pildid, olgu nad tehtud fotoaparaadi või käepärase nutitelefoniga. Peamine, et foto pikema külje pikkus oleks vähemalt 3000 px ja faili vorming jpg. Valikust fotodest koostatakse rändnäitus, mida saab edaspidi näha erinevates Viljandimaa noortekeskustes ja raamatukogudes.

Fotosid ja tekste ootame kuni 30. septembri keskööni 2022 aadressil kultuurikonks@gmail.com.

Võistluse lõpetamine koos näituse avamise ja avaliku dialoogvestlusega toimub 27. oktoobril Viljandi Linnaraamatukogus.

Parimale Klicki 100-eurone kinkekaart ja lisaks erinevad elamusauhinnad

Fotovõistlust ja Kairo Kiitsaku töötuba projekti toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing.

Head märkamist, pildistamist ja võistlusel osalemist!

Lisainfo: Viljandi Avatud Noortetuba ja Viljandi Linnaraamatukogu

Fotokonkursi link ja osalemise tingimused: Viljandi Linnaraamatukogu kodulehel ja Facebookis

3. september - Luise Vaher

Aastani 1944 Kapstas
3. september 1912 Tõlliste, Sangaste khk – 14. veebruar 1992 Viljandi
Kirjanik

Sündinud Tartumaal (hiljem Valgamaa koosseisus) Sangaste kihelkonnas Tõlliste mõisa aidamehe tütrena. Õppis 1921-1927 Valga 2. Algkoolis, 1928-1930 Võru Õpetajate Seminaris ja 1930-1932 Valga Tütarlaste Gümnaasiumis. Seejärel töötas vanemate juures Kaagjärve vallas Ratsi talus., 1938-1940 ametnikuna Karula vallamajas.

 

Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal toetas oma tegevusega Eesti ühiskonna sovetiseerijaid. Asus juunis 1940 tööle ajalehes "Lõuna-Eesti" (hiljem "Valga Enamlane") toimetuse sekretärina, 1941 oli ka Valgamaa täitevkomitee sekretär.

 

Saksa-Nõukogude Liidu sõja algul astus 1941. aasta suvel hävituspataljoni, siirdus Nõukogude Liidu tagalasse ja oli seal aastatel 1942-44 rindeõena Eesti Laskurkorpuses. Naasnud 1944 tagasi Eestisse, töötas 1944-45 Valgamaa TK haridusosakonna juhataja. Oli 1944-1946 ja 1947-1950 ajaleht "Valgamaalane" ("Valga Kommunist") vastutav toimetaja. Konflikti tõttu Valga parteijuhtidega vallandati töölt.

 

Luise Vaher siirdus Viljandisse, kus töötas 1951-1958 linavabrikus laojuhatajana.

 

NLKP liige 1948-1950, heideti välja kulaklikus päritolus süüditatuna, taastati liikmeks 1989.

 

Alates aastast 1960 kutseline kirjanik, Kirjanike Liidu liige 1961. Esimesed luuletused avaldas Võru seminari õpilasena, hiljem ka lühiproosat ja vesteid. Esimene jutustus „Veomehed“ ilmus ajakirjas „Looming“ 1951. aastal. Võitnud pingestatud tegevusega novellidega („Öö huntidega“ 1957, „Maiöö“ 1958)võistlustel auhindu. 1959. aasta romaanivõistluse III auhinna sai „Emajõe jutustus“ (1960), mis ladusas rahvapärases esituses arutab sõjajärgse maaelu teravaid probleeme. Vaheri loomingus on keskne Hargula triloogia: romaanid „Rindeõde“ (1965), 2 tr. koos romaaniga „Tormipöörises“ (1982) ja „Põlev pärisosa“ (1987, Tammsaare nim. kolhoosi preemia 1988).

 

Suri 14. veebruaril 1992 Viljandis. Maetud samas Metsakalmistule.

 

Allikas: Eesti Kirjanike leksikon (2000). Lk. 638-639

2. september - Eha Lättemäe

2. september 1922 Tarvastu vald – 14. november 2012
Luuletaja

 

Eha Lättemäe sündis 2. septembril 1922. aastal Mõnnaste algkooli õpetajate tütrena.

 

Ta õppis Mõnnaste algkoolis 1929-1935 ning jätkas haridusteed Viljandi Tütarlaste Gümnaasiumis 1941. aastani. Astus 1942. aastal Tartu Ülikooli õppima ajalugu ja klassikalist filoloogiat. Lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1948. aastal ajaloo alal arhiivitöötaja erialaga. Pärast kooli ülikooli lõpetamist oli 1949. aastal marksismi-leninismi kateedri assistent ja 1950-1951 aspirant, kuid pidi ametist lahkuma poliitiliste süüdistuste tõttu.

 

Vallandamise järel töötas 1959. aastani Viljandi ja Pärnu rajoonis juhutöödel. Erialatööst kõrvale jäetu ning kultuuriliselt isoleerituna õppis Eha Lättemäe iseseisvalt ära soome keele ning jäigi selles kirjutama. Peale tarvastumurdeliste luuletuste on kõik tema eestikeelsed tekstid tegelikult tõlked soome keelest.

 

Eha Lättemäe suhtles teiste kirjanikega vähe - pisut ainult kadunud Mart Mägeri ja Minni Nurmega. Tema vanema ea parim sõber ja aitaja oli Lennart Jürgenson, kelle luulet ta on sisseelamisega soomendanud. Esimese vabavärsis luuletuse kirjutas Eha Lättemäe juba kaheksa aastaselt. Eha Lättemäe on kirjutanud luuletuse Paistu kiriku kukele ja kodusaunale. Esimesed luuletused avaldas ta 1955. aastal Viljandi kohalikus lehes, tema debüütkogu trükiti 1968. aastal. Kaks Lättemäe raamatut ilmus ka Karjalas.

 

Pikk aleviperiood sai otsa viiekümnendate lõpul, mil ta tuttavate abil sai 1959. aastal töökoha Tallinna riiklikus raamatukogus öövalvurina. 1971. aastal sai temast kutseline kirjanik, 1974. aastal võeti ta vastu Eesti Kirjanike Liitu.

 

Eesti Kirjanike Liidu järelehüüdest Eha Lättemäele:

„Tarvastu murrakus kirjutatud värsid on keelelised haruldused. Nii loomulikku seost rahvalauluga pole peale Adamsoni saavutanud enam ykski meie murdeluuletaja. Monotoonsed ja paisutusteta värsid, kus muhedus käib koos mõtlikkusega ja latinistikat armastanud inimese napisõnalisus seltsib taluõuede kõnega. Oma tõlgetes oli Lättemäe täpne ja autoritruu ning soomlased on tema enda värsse mõnigi kord soomelikeks tunnistanud. Ehk sobibki ta eesti naisluulest paremini Soome taustale, eakaaslase Eeva-Liisa Manneri manu. Seda rohkem on meil temas avastada.“

Tunnustused

• 2002 – Valgetähe V klassi teenetemärk

• 2008 – Juhan Liivi luuleauhind (luuletus "***Kui talvekuu on paratamatu..." – Looming 2007, nr 5, lk 694)

Luulekogud 

• Iltakävelyllä = Õhtune jalutuskäik (2003)
• Kahel häälel (koos isa Andres Lättemäega. 1981) 
• Metsamarju. Mõtsamarju (1974) 
• Nõnda ma lähen (1973) 
• Oma sammude varjust (1968) 
• Poimin marjoja sinisestä metsästä (1975, Petroskoi)
• Pääsuke päevalind (1971) 
• Uskon aurinkoon (1969, Petroskoi)

 

Allikad:

• Eesti Kirjanike leksikon (2000). Lk. 315-316

• Eha Lättemäe 2.IX 1922 – 14.XI 2012 // Looming (2012) nr. 12, lk. 1798-1799

• Sommer, Lauri. Eha Lättemäe seisab mitme kultuuri veerel // Sakala (2008) 20. veebr., lk. 6

Foto: URL: https://www.ounaviks.ee/meedia/pildid/kago/eha_lattemae.jpg

Suzanne Redfearn. HADLEY JA GRACE

Inglise keelest tõlkinud Evi Eiche
Ersen, 2021
321 lk

Selle raamatuga võib paralleele tõmmata 1991. aasta populaarse filmiga „Thelma ja Louise“. Ehk siis, nagu ka autor ise tutvustuses ütleb, et mainitud filmist ta suuresti inspiratsiooni kirjutamiseks on saanud ja tema soov oli kirjutada selle loo tänapäevane versioon.

Lugu on kirjutatud väga kaasahaaravalt. Ettearvamatud ja põnevad ootamatud lükked tingivad selle, et seda raamatut juba naljalt käest ära panna ei taha.

Ühel saatuslikul ööl ristuvad kahe väga erineva taustaga naise teekonnad. Mis neid aga ühendab on üks – leida võimalus õnnelikuks eluks kuskil mujal. Vaatamata soovile omapäi tegutseda, mõistavad nad ükshetk, et koos on neil rohkem võimalusi oma soove ellu viia. Südikusest neil kummalgi puudust ei ole, mõlemal on omad tugevused ja nõrkused, mida kasutada. Kuna nad on väga erinevad oma olemuselt siis võtab aega, enne kui tekib teineteise mõistmine. Eesmärk on silme ees ja nüüd tuleb selle nimel kõik jõud ühendada, et see saavutada ja lihtne see olema ei saa sest neil on ju endale lisaks veel kahe peale kolm last kaasas.

Olles nii politsei, meedia kui teiste pahatahtlike tegelaste huviorbiidis peavad naised olema alati sammukese ees, et lõppeesmärgile lähemale ja loodetavasti lõpuks ka kohale jõuda.

Mina igatahes jään põnevusega ootama, et selle raamatu põhjal ükspäev mängufilm, või mis oleks veelgi parem – põnev lühiseriaal, tehakse. Ainest selleks vast on küll ja veel.

Raamatut luges: Rene Vridolin
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) 

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2005448

18. august - Hans Kuusik

18.08.1872 Tuhalaane v - 18.08.1953 Stockholm
Eesti kunstipedagoog ja klaasimaalija

Hans Kuusik on sündinud 18. augustil 1872. a. Tuhalaane mõisas kaupmehe pojana. Tema esivanemad olid põlised Mulgimaa pärisperemehed, pärit Paistu kihelkonnast Aidu kroonuvallast. Hans Kuusiku isa aga jättis jõuka Muru talu oma vanema õe perekonnale ja läks Tuhalaane mõisa möldriks. Hiljem ehitas sinna maja ja avas poe. 

Hans Kuusiku joonistamisanne avaldus varakult ja tal oli mitu kunstiandelist sõpra, kellega ta koos joonistas ja oma kunstiandeid arendas. Need olid Tuhalaane preestri pojad, samuti sealse mõisniku poeg Karl Wolff. Et Tuhalaanes oli vene kool, pandi Hans Paistu kihelkonnakooli. Seal sai tema õpetajaks Jaan Bergmann, kes oli üllatunud poisi heast vene ja saksa keele oskusest. Hansu võlus aga eriti õpetaja Friedrich Saebelmann-Kunileid oma muusikaga. 

Lõpetanud Paistu kihelkonnakooli, astus Hans Kuusik Viljandi kreiskooli. Sel ajal peeti teda juba heaks joonistajaks ning vahel õnnestus tal joonistamisega taskurahagi teenida. Kord saadeti tolleaegsele linnapeale, apteeker Max Shoelerile Rootsist vanad Viljandi lossi plaanid, mille kontrollimiseks varemetes kaevandamisi ette võeti. Hans Kuusik tegutses kaevandamiste juures joonistajana. 

1890. Aastal lõpetas Hans Kuusik Viljandi kreiskooli ja astuski esimese eestlasena parun A. Stieglitzi kunstitööstuskooli Peterburis. Ta lõpetas selle 1902. aastal dekoratsiooni ja klaasmaali alal. Stieglitzi koolis õppides avaldas ta „Postimehes“ artikli sellest õppeasutusest, tutvustades õppimistingimusi ning mitmesuguseid soodustusi, mida see kool pakkus. Arvatakse, et just Hans Kuusiku üleskutset järgides astuski hiljem Stieglitzi kooli õppima terve hulk eesti noormehi (J. Koort, V. Mellik, K. Mägi, R. Nyman, G. Reindorff, A. Tassa, N. Triik jt.). 

Peterburis elades lõi koos baltisakslase karl Wolffiga kaasa Eesti Heategevuse Seltsis, mille esimees oli tol ajal dr. Peeter Hellat. Pärast kooli lõpetamist täiendas H. Kuusik kooli stipendiaadina oma teadmisi Müncheni Kuninglikus Klaasimaali Instituudis. Tööle asus ta Stieglitzi kunstikooli klaasimaali ateljeesse. Tema töökoda kujunes ühtlasi eestlastest õpilaste kokkusaamiskohaks. 

1904. aastal ehitas keisrikoja arhitekt prof L. Benois Nikolai I soovil tema abikaasa sünnilinna Darmstadti Saksamaal vene kiriku, mille sisekujunduse ornamentaalse osa valmistas Hans Kuusik. Varsti telliti talt suured altarivitraažid Peeter-Pauli kindluse mausoleumi kabeli ja Peterburi Püha Vladimiri katedraali jaoks. 

Peale Stieglitzi kooli töötas kunstiõpetajana veel mitmes Peterburi õppeasutuses, nagu Aleksander II nimelises gümnaasiumis Peterburis ja Püha Katariina gümnaasiumis. Tegutses esteetilise kasvatuse õpetajana ka aristokraatide perekonnas, kes võimaldas tal teha pikemaid õppematku Türki, Kreekasse, Egiptusesse ja Palestiinasse. Ajaloohuvist ajendatuna täiendas end Keiserlikus Arheoloogiainstituudis, kust sai 1916. a. arheoloogiadiplomi. 

1920. aastal opteeris Hans Kuusik Eestisse ning asus elama Tallinna. Temast sai kahekümneks aastaks Riigi Kunstitööstuskooli õppejõud. 1937. aastal sai ta kooli direktoriks, 1939. aastal aga professoriks. Tegutses pedagoogina veel mitmes Tallinna õppeasutuses, oli 1925-1928 Eesti Kunstimuuseumi direktor ja Eesti Kunstnike Liidu esimees. Riigi kõrgema kunstikooli direktori kohalt läks ta erru 1940. a. 

Oma erialal klaasimaalis puudus tal võimalus Eestis töötada nii materjali kalliduse kui ka töö iseloomu tõttu. Küll aga esines ta vahetevahel kunstinäitustel oma akvarellidega. Kodumaal lõi kaasa sihtasutuses Fenno-Ugria, kus oli aastail 1921-1936 juhatuse liige. 

Valgetähe III klassi teenetemärk 1938. 

1944. aastal emigreerus Hans Kuusik Rootsi. Suri oma 81. sünnipäeval 18. augustil 1953. aastal.

Allikad: 

• Valgus, Helle. Hans Kuusik 125 // Sakala (1997) 16. aug., lk. 5 

• Eesti Sõna 18.08.1942 http://dea.digar.ee/article/eestisona/1942/08/18/67 

• Sakala 23.12.1937 http://dea.digar.ee/article/sakalaew/1937/12/23/15 

• Mati Laane blogi https://matilaane.files.wordpress.com/2016/06/mulgitegelased.pdf

Stieglitzi Kunsttööstuskooli õpilased ja õpetajad (1980)
Allikas: Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum

Maniakkide Tänav. MEHITAMATA INIMESED

Fantaasia, 2013
234 lk

Ma ütlen kohe alguses välja, et see on üks ägedamaid ulmekaid, mida olen lugenud. Ehk on asi selles, et tegevus toimub Jõgeval. Jõgeva on minu sünnilinn, kus elasin gümnaasiumi lõpetamiseni. Raamatus on Jõgeva tõeline pommiauk, Vene-Hiina sõja ja Sosnovõi Bori tuumakatastroofijärgselt saastunud, vohab mutantidest, hiinlastest ja venelastest, kuid kõik olulisemad paigad - Kaubahall, haigla - on äratuntavalt teosesse põimitud. Või on asi hoopis selles, et lugu on piisavalt realistlik totaalsele vindi ülekeeramisele ja absurdsusele vaatamata.

Pärast Vene-Hiina sõda Eesti piirini jõudnud Hiina Rahvavabariik ehitas Narva jõele tõelise kindlustusliini. Seda kutsuti Uueks Hiina Müüriks. Rahvalaul oli tõeks saanud, Eesti piir käis tõepoolest vastu Hiina müüri. Keegi ei teadnud, millal pilukad NATOt piisavalt mädand õunaks peavad ja Euroopa rahvad samuti oma rüppe võtavad. Sõjaoht rippus kogu aeg õhus, ehkki Eesti tegi kõik, et uuele naabrile meele järele olla. Kui lähebki andmiseks, siis ehk saab siin kuidagi ilma verevalamiseta. Tundus, et küllap saabki, pool elanikkonnast olidki juba hiinlased, teine pool sõja ajal üle piiri pagenud endise SRÜ eri rahvuste esindajad, eestlasi võis tikutulega otsida.

Lk. 18-19

Eesti on teoses jäänud Sosnovõi Bori aatomielektrijaama radioaktiivse pilve alla, muutes elamiskõlbmatuks kogu Ida-Virumaa ning sealt tulnud inimesed asustati ümber peamiselt Jõgeva maakonda. Kogu Virumaa piirati traataiaga ning sinna sai vaid erilubadega, inimestel on ajuri-nimelised siirikud, mis võimaldavad otsesuhtlust võrguga ning bioprintimine on tavaline praktika.

Raamatu peategelane on seadusega pahuksis häkker, kes leinab oma surnud armsamat Sirtsu (teiste nimedega Mai-Tea Midagi ja Jelena). Peategelased häkker ja Sirts lugeja jaoks siiski päris võõrad pole - neid kohtas ka „Euromandi“ jutukogu nimiloos ja „Täheaeg11“-s ilmunud jutus „Kaelani vaakumis“. Suurest murest Sirtsu surma pärast pole ta veel enesetappu sooritanud vaid lootuses leida naisele uus keha. Nimelt on olemas võimalus sureva inimese teadvus üle kanda inimfailiks ja säilitada AS Ühishaud nimelises kohas. Inimfaile ei osatud veel käima panna, kuid võlusõna „veel“ annab peategelasele jõudu edasi elada. Siis aga helistab talle AS Ühishaud peadirektor ja annab teada, et neile murti sisse ning kadunud on kolmkümmend inimfaili, tema preili Mai-Tea Midagi (nimi millega ta naise asutusse registreeris) teiste hulgas. Kogu teos keerlebki missiooni ümber Sirts tagasi saada.

Oma teekonnal kohtub ta põnevaid tegelasi: prükkarist vanakooli häkkerit Täionu, koristusrobotit Rotiaju, Jõgeval asuva kosmoseinstituudi AishKosmOs juhatajat Karedat Keelt, rääkivat kohvimasinat Hubõrtit jne. Loos on küberpungilikku madinat, sünget huumorit ja sarkasmi inimeste rumaluse arvelt. Ning vaatamata sellele, et raamat on ulmekas, pole siin liigseid tehniliste vidinate kirjeldusi. Kõik on tavalugejale arusaadav, kerge on tegelastes tuttavat ära tunda, samastuda.

Olgu öeldud, et Maniakkide Tänava Maavalla-lood mulle kohe üldse ei meeldinud, ehkki igasugused zombid ja vampiirid ja muud rupskid on teatud ajahetkel olnud lugemisvalikute fookuses. Osadest tema õudukatest punnitasin end kuidagimoodi läbi, oli lõigukesi, mis kõnetasid, kuid laias laastus polnud minu tassike teed. Ja siis tuli „Mehitamata inimesed“. Erinevatelt enamusest meie ulmekatest, kus algus on paljulubav ja keskel vajub ära, oli see lõpuni elamus. Ning isegi, kui lugemisest on juba aastaid möödas, meenutan raamatut sooja südamega ning soovitan kõikidele eesti kirjanduse, ulme- või ka lihtsalt seiklusjuttude austajatele.

 
Sellekevadist intervjuud Maniakkide Tänavaga loomingust ja noortekirjandusest saab vaadata SIIT 

Autorist

Eesti kirjanik Maniakkide Tänav, kodanikunimega Agur Karukäpp. Sündis (1975) ja kasvas Jõgeval, on lõpetanud Jõgeva II Keskkooli. Kirjutamisega alustaski ta juba keskkooli ajal, mil andis välja ajakirja „Viva la Muerte", kuhu kirjutas jutte koos klassivendadega.

Pärast keskkooli lõpetamist läks ta õppima Väike-Maarja Päästekooli, mille lõpetas 1996. Just seal sündis jutusari „Kurbi lugusid pritsumeeste elust", sarja 2 esimest lugu avaldati 1996. aastal ööajakirjas Mardus. 2003. aastal avaldati tema esimene romaan "Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi". Pärast raamatu avaldamist jäi kirjutamisse pikem paus. Kirjutamise juurde pöördus ta tagasi 2007. aastal, mil pälvis Eduard Vilde kirjanduskonkursil "Musta mantliga mees" žürii eripreemia. Pärast seda on avaldanud veel mitmeid romaane, lühiromaane ja lühijutte.

  
Raamatut luges: Veronika Raudsepp Linnupuu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/651072
 

15. august - Aino Tõnisson-Sepp

Aastani 1963 Sepp
15.08.1932 Paksu k, Olustvere v - 25.11.1996
Kujur

Sündinud taluniku perekonnas.  Õppis 1940-1047 Reegold algkoolis, 1947-1951 Viljandi 1. Keskkoolis ja aastail 1951-1957 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Töötas 1957-1959 Viljandi Pioneeride Maja kunstilise juhina, hiljem vabakunstnikuna Viljandis ja Tallinnas. 1978-1993 Tallinna kunstiülikooli õppejõud.

Aastast 1959 Kunsntike Liidu liige.

Viljelenud vabaplastikat, dekoratiivskulpturi ja psühholoogilist portreed. Loonud pronksreljeefiga hauasambaid.

Suri 1996, maetud Tallinna Liiva kalmistule.

Viljandi kesklinnast mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvas Lastepargis pakuvad silmailu kolm lastepärast graniitskulptuuri "Noor tehnik", "Hülged" ja "Noor naturalist", mille skulptoriks on Viljandimaalt pärit Aino Tõnisson (Sepp).

Allikas:

• EKABL 1996
• https://visitviljandi.ee/et/vaatamisvaarsused/Lastepark+Viljandis

Liina Kulu. MARTA JA RAHATÄHED

Tammerraamat, 2020
95 lk.

Marta saab 8. aastaseks. Ta ärkab oma sünnipäeva hommikul suure elevusega. Ema ja isa kingivad tüdrukule suure kasti, mille peal on sinine kiri „PS4“. Tüdruk on veidi pettunud, et vanemad arvavad, et tema kingisooviks oli mängukonsool. Siiski ootab Martat üllatus, kuna pakist leiab ta hoopis midagi, millest ta on juba ammu unistanud ning mis on tema jaoks justkui loterii peavõit...

Raamatus on lood Marta ja tema pere igapäevastest tegemistest. Iga peatüki lõpus on arutelu rahatarkusest: raha ajaloost ja tulevikurahast, erinevatest rahatähtedest ja müntidest, raha kogumisest, säästmisest, hoidmisest. Lisaks räägitakse raamatus kaupade hindade kujunemisest ja majanduskriisist. See on lihtne ja arusaadav sissejuhatus rahamaailma.

Raamatut luges: Laura Randoja

Raamatuga saab tutvuda: Laste- ja noortekirjanduse saal (3. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1953925

6. august - Mari Raamot

6.08.1872 Tarvastu v - 12.03.1966 USA
Ühiskonategelane ja kodunduseõpetaja

Mari Raamot (s. Tamm) sündis Mulgimaal Tarvastu vallas Kiltsil taluperemehe tütrena 06.08.1872 suri 12.03.1966 USAs. Mari Raamot oli eesti ühiskonnategelane ja kodundusõpetaja, Eesti naisriigikaitse liikumise alusepanijaid - Mari Raamot oli üks Naiskodukaitse asutajaid ja esinaine 1927–1936, samuti Kodutütarde liikumise asutajaid.

Mari Tamm õppis Viljandis Lilli Suburgi tütarlastekoolis, seejärel Königsbergis, hiljem ka Kielis ja Leipzigis kodumajandust ning tegutses koduõpetajana Peterburis ja Tuula kubermangus. Ta oli lühemat aega Põltsamaal Eesti Aleksandrikooli õpetaja. Koos abikaasa Jaan Raamotiga (Eesti Vabariigi põllumajandusminister) rajasid nad 1911. aastal Tartu lähedale, Raadi valda, Sahkapuu tallu esimese Eesti tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli ning juhatas seda kuni kooli mahapõlemiseni 1919. aastal. Kooli tegutsemisaja jooksul valmistati ette 265 haritud noort perenaist. Eesti Vabariigi ajal oli Mari Raamot Eesti Punase Risti peavalitsuse liige ja korjandusosakonna juhataja, üks Noorte Naiste Kristliku Ühingu asutajaid ja esinaine, Naiskodukaitse asutaja ja esinaine aastatel 1927 - 1937 ning tema pakutud on ka nimi Kodutütarde organisatsioonile.

1944. aasta septembris põgenes ta Saksamaale, sealt edasi USAsse. Mari Raamoti mälestuste I köide «Minu mälestused. Kodutarest okupatsiooni vanglani» (1937) ilmus veel Eestis ja hiljem koos II osaga pealkirja all «Minu mälestused» (1962) New Yorgis. Raamoti mälestused hõlmavad ajajärku kuldse kodukotuse päevist 1960. aastate alguseni, niisiis peaaegu sajandit Eesti elust. See on üks väheseid Eesti kõrgema naistegelase kirjutatud mälestusteraamatuid.

Mari Raamot suri 12. märtsil 1966 New Yorgis

Allikas: http://www.mulgimaa.ee/mulgimaast/vaimne-parand-juured/mari-raamot/

6. august - Ants Jõgi

6.08.1892 Viljandi - 19.02.1983 Tallinn
Näitleja

Näitleja Ants Jõgi sündis 6. augustil 1892. aastal Viljandis. Ta õppis Holstre vallakoolis ja Viljandis K. Wilhelmsoni eraalgkoolis, käis Karl Jungholzi näitemängukursustel. Töötas 1910–15 kingsepana, lavateed alustas 1911 Keilas Karl Vasko teatritrupis ja 1914 Viljandi Koidu seltsis. Teenis 1915–18 Vene armees ja Punaarmees. Jõgi töötas 1920–21 Ugalas (oli ka selle teatri asutajaid), 1921–49 Estonias ja 1949–77 Draamateatris. Ta on mänginud operettides, nukulavastustes, kuuldemängudes, telelavastustes ning filmides, tegelnud graafika ja pisiplastikaga. 1975. aastal sai ta Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse. Ants Jõgi suri 19. veebruaril 1983. aastal Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule. Ants Jõgist on Leida Laius teinud 1978. aastal portreefilmi „Jäljed lumel“, 1972. aastal ilmus Teatriühingu väljaandel raamat „Näitleja Ants Jõgi“.

Kirjandus
• N. Kraus. Näitleja Ants Jõgi. Tallinn, 1972
• H. Lumet. Ei ole väikseid osi. – Eesti NSV Teatrid 1958, 4
• H. Laur. Ants Jõgi 70-aastane. – Sirp ja Vasar, 17. mai 1963
• S. Levin. Pisiosade meister. – Õhtuleht, 18. mai 1963
• L. Tormis. Draamateatri „Kolm õde” mõnede ajalooliste ja praegusaegsete võrdluskoordinaatidega. – Teatrimärkmik 1973/74 • E. Kalda. Näitleja Ants Jõgi 85. – Sirp ja Vasar, 5. august 1977
• A. Lauter. Käidud teedelt. Tallinn, 1979
• A. Jõgi. Mees, kes tahtis kuulsaks saada. Vahendanud J. Orgulas. – Teater. Muusika. Kino 1982, 5
• [Nekroloog]. – Sirp ja Vasar, 25. veebruar 1983
• A. Mering. Elu lugu. Tallinn, 1986
• L. Vellerand. Humorist, naivist, absurdist. – Päevaleht, 6. august 1992
• E. Baskin, J. Orgulas. Väikeste osade suur meister. – Sirp, 7. august 1992
• M. Mikiver. Ainult üks Anset, üks Ruts. – Teater. Muusika. Kino 1992, 9
• A. Jürisson. Draamateatri raamat. Tallinn, 2010. • [Некролог]. – Bечерний Tаллинн, 22 февраля 1983 Arhiivimaterjale
• Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, fond T228 Välislingid
• Pöördlava: Ants Jõgi – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (1977)
• Laupäevaõhtu. Näitleja Ants Jõgi – 85. sünnipäev – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (1977)

Allikas: ETBL, 2000 (I. Taarna); täiendatud 2017

Silvia Moreno-Garcia. MEHHIKO ÕUDUSJUTT

Rahva Raamat, 2022
365 lk

Noemí on kahekümne kahe aastane tütarlaps, keda huvitavad peod ning kuramaaž kenade noormeestega. Toredale elule tuleb aga lõpp, kui isa saadab ta mägedesse üksikusse häärberisse uurima, mis on juhtunud tema onutütre Catalinaga. Catalina on hiljuti ülepeakaela abiellunud nägusa Virgil Doyle’ga, kuid nüüd tundub, et tema tervisega (ja mõistusega) pole kõik korras.

Mäestikus pole midagi sellist, mille üle lõbujanuline Noemí rõõmu võiks tunda. Kliima on jahe, ilm udune, häärber on hiiglasuur, lagunev, lausa kummituslik. Kõrge Koha pererahvas on kõhn, kahvatu ja allub vanaperemehe Howardi käskudele ning keeldudele. Noemíl hoitakse silma peal. Onutütre Catalina juurde pääseb ta haruharva, sest majaelanike sõnul ta kas magab, on kurnatud, puhkab jne.

Noemí proovib luua sõbrasuhteid noorima perepojaga, tuhnib raamatukogus, pääseb paar korda linna arsti ja teadjanaise juurde, jalutab kalmistul. Järjest enam tundub, et asjad selles paigas ei ole nii nagu peaks. Öösiti tabavad teada õudusunenäod ning lapsepõlve jäänud unes kõndimine on tagasi. Maja justkui elaks oma elu ning peagi hakkavad selguma saladused, miks sealt kunagi ei lahkuta. Õudused lähevad veel õudsemaks, kuid kui mingitki lahendust enam ei paista, suudavad perepoeg Francis, Noemí ja Catalina siiski nõiaringist välja pääseda.

Saan lõpetuseks lubada, et kirglikud seenesõbrad võivad peale selle raamatu lugemist oma korilusretkedesse suhtuda pisut vaoshoitumalt.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) 

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2021466