Nirti Petrone Print, 2009
Koduvägivald, alkohoolikust isa, allaheitlik ema, koledad pruunid onud köögilaua taga ja väike tüdruk oma pisut suurema õega sellesama laua all – selline on lapsepõlvepildike peategelase Liliti tavalisest õhtupoolikust.
Suureks saades rebib Lilit end küll lahti maakolka masendavast argipäevast, ent taustsüsteemina jääb see teda saatma ka pealtnäha tõusujoones kulgevas täiskasvanueas – segased suhtevõrgustikud ja eneseotsingutel ämbrisse astumine jätkuvad ka suurlinna tulede valguses.
Noore autori esikromaan „Ja anna meile andeks meie võlad…“ jutustab peategelase Liliti silmade läbi nendest Eesti igapäevaelu tahkudest, mille ees me parema meelega silmad kinni pigistaksime.
Vilunud lausetega noor kirjanik Nirti
Läbi lapse silmade näidatakse elu joodikust vägivaldse isaga. Kirjeldus on valusalt vahetu. Romaan ei jää siiski sellele noodile pidama, minategelane saab täiskasvanuks, peagi kujunevad teose aineks suhted ja nende keerukus. Teine asi, mis lugemisel silma torkab, oli Nirti väljendusrikas ja haarav, isegi vilunud lause, milles nii kujundlikkust kui irooniatki. Arvestades, et autor on kakskümmend üks aastat vana, on selline oskuslikkus tähelepanuväärne.
Nirti (kodanikunimega Triin Põldra) on üsna enesekindel noor daam, õpib Tallinna ülikoolis jaapani keelt ja idamaade kultuuri. Ta tunnistab, et lapsepõlvekirjeldus on üsna autobiograafiline (“paljud asjad seal raamatus olen ma ise läbi teinud”), aga kaheksa-aastaselt kolis ta elama kirjandusõpetajatest vanaisa ja vanaema juurde ja sellega sai alguse normaalne lapsepõlv. Ta on õppinud mitmes Viljandi koolis ja lõpetanud Descartes’i lütseumi Tartus.
Esimesed kooliaastad olid siiski rasked. “Olin niisugune teistmoodi laps, probleemsest perekonnast, prillidega ja õppisin hästi.” Need ajad andsid tõuke ka nime “Nirti” sünniks, millega selle kandja on tänaseks täiesti kokku kasvanud. “Nirti – see on ühtaegu armas ja samas ka nagu terav, Triin riimus liialt sõnaga uriin,” meenutab algklassides jõhkrat koolivägivalda kogenud tütarlaps. “Ma olen tegelikult ehk pisut vanem, kui mu aastad näitavad, olen pidanud kogu aeg olema oma east ees. Ma mäletan oma lapsena kogetud kergendustunnet, kui oli selge, et sõidan elama vanaema-vanaisa juurde, enam pole mu elus viletsust ja elule jalgujäänud “kasuisasid”.”
Kirjutanud on Nirti alates 16. eluaastast – eeskätt blogi, millel on tänaseks parematel päevadel 1500 lugejat päevas. “Ma kirjutan seal oma igapäevaelust – koolist, mõtetest, hirmudest ja soovidest, aga inimestele meeldib,” nendib Nirti hämmeldunult.
Nirti on osalenud koolide kirjandusvõistlustel ja seejärel Värskes Rõhus. Siinset raamatut hakkas ta kirjutama möödunud talvel. Koos kirjastaja Epp Petronega saatis ta 40 lehekülge käsikirja, mis selleks hetkeks valminud, kultuurkapitali ja saigi toetust. See andis motivatsiooni romaan lõpuni kirjutada.
Nirti usub, et teose peategelase Lilitiga juhtuv, igapäevane rahulolematus oma eluga, põgenemine oma probleemide eest ja vägivald, olgu vaimne või füüsiline, on paljude inimeste jaoks igapäevane reaalsus.
“Ma ei oskakski muud moodi kirjutada,” leiab Nirti, “aga eks seal ole ju ilusaid ja armsaid kohti ka.”
Lugema õppis Nirti nelja-aastaselt ja kõva raamatulugeja on Nirti kogu aeg olnud. “Eeskujudeks kirjanduslikult stiililt on inglise kirjanik Lawrence Durrell, keda eesti keelde polegi tõlgitud. Oma elukäsituselt on mind mõjutanud ehk Henry Miller – nihilistlik ja distantseerunud elujälgija. Mulle on meeldinud läinud sajandi 30.–40. aastate kirjandus, viiekümnendaist Jack Kerouac.” Inglise keele sai Nirti ka väga varakult kätte.
Eesti kirjanikud? “Meelsasti loen Tõnu Õnnepalu, aga rohkem enda jaoks olulisi eesti kirjanikke ei tulegi hetkel meelde.”
Eesti olude üle Nirti ei nurise. “Ma arvan, et ega seal välismaal pole parem. Meil pole ühtki inimgruppi, kes väga dikteeriks elu, nagu Ameerikas on kristlased. Tallinna ülikool on väga hea kool, head õppejõud, õppijasõbralik.”
Nirti pole nõus väitega, nagu kujutaks ta raamat elu tumedamat poolt. “Ma näengi elu sellisena. Ühiskond ei saa perevägivalla piiramiseks palju midagi ära teha – kui me just ei liigu orwelliliku totaalkontrolli maailma. Samasugune probleem valitseb kõikjal. Leidub palju ka vaimset vägivalda – näiteks armukadedust. Ninaesine läheb paremaks ja hilbud seljas uhkemaks, aga elu jääbki selliseks.”
Igapäevane kirjutamine on saanud Nirtile vajaduseks, blogi on see virtuaalne suhtlustuba, kus ta iga päev käib. “See on virtuaalne alternatiiv sellele, et istun sõbrannadega maha ja kirun meest, lapsi ja tööd.”
Mõistega “eesti noored naiskirjanikud” ei taha Nirti ennast siduda.
“Kõusaar, Rakke, ka Hiram kirjutavad maailmast, kus inimesed on rikkad, edukad ja elavad unistuste elu. Nemad kirjutavad esimesest Eestist ja mina kirjutan teisest Eestist. Tegelikult mulle Rakke iroonia täitsa meeldib, aga tema tegelased elavad elu, mida keegi eriti ei ela.
Kujutatakse wannabe’likku elu – vaesust pole olemas, kõik on kuulsad, rikkad ja edukad. Seksime ja teeme palju narkotsi, oleme ägedad ilusad tibid. Enamik eesti noori autoreid ei taha tunnistada, et nad on kogenud vaesust ning söövad kartulit ja kastet. Ma ei häbene, et olen pärit suhteliselt vaesest perekonnast. Minu kirjandus on nende kõrval robustne agulirealism.”
Nirti on hingelt aguliromantik, kelle lemmikmeelelahutus Tartus elades oli Supilinnas jalutamine. “Seal lonkimine oli välja astumine argisest ruttavast maailmast. Olen seal suhelnud sõbralike joodikutega ja kuulanud akendest peretülisid. Lugesin August Jakobsoni “Vaeste-patuste alevit” ja nautisin iga sõna – selline rõve ja armas keskkond: naiste karvased jalad, peksmine, abordi tegemine.”
Erinevalt näiteks Kaur Kenderist Nirti seksi ei kujuta. “Pikad seksistseenid ei anna midagi juurde. Oluline on see, mida inimene mõtleb enne või pärast seda. Kuidas rebitakse riideid või kuidas teineteisesse tungitakse – selle kirjeldamine on piinlik.”
Nirti tahab aga lugejale südamele panna, et tema romaani peategelane Lilit ei ole siiski autor. “Ma olen tegelikult palju helgem inimene, kui võiks arvata blogi ja raamatu põhjal. Mulle meeldib nalja visata, naerda ja näha inimestes head. Et ma blogi liiga süngelt pean, on ehk tõesti minu bläkk.”
Nirti lubab kõigest kirjutada, millest me oma avameelses vestluses kõnelesime. “Ma ei taha oma elust midagi varjata, mida Õhtuleht saaks välja kaevata. See on ennetav ausus,” ütleb tõepoolest oma aastatest hoopis vanem tunduv romanist.
Nirti (kodanikunimega Triin Põldra) on üsna enesekindel noor daam, õpib Tallinna ülikoolis jaapani keelt ja idamaade kultuuri. Ta tunnistab, et lapsepõlvekirjeldus on üsna autobiograafiline (“paljud asjad seal raamatus olen ma ise läbi teinud”), aga kaheksa-aastaselt kolis ta elama kirjandusõpetajatest vanaisa ja vanaema juurde ja sellega sai alguse normaalne lapsepõlv. Ta on õppinud mitmes Viljandi koolis ja lõpetanud Descartes’i lütseumi Tartus.
Esimesed kooliaastad olid siiski rasked. “Olin niisugune teistmoodi laps, probleemsest perekonnast, prillidega ja õppisin hästi.” Need ajad andsid tõuke ka nime “Nirti” sünniks, millega selle kandja on tänaseks täiesti kokku kasvanud. “Nirti – see on ühtaegu armas ja samas ka nagu terav, Triin riimus liialt sõnaga uriin,” meenutab algklassides jõhkrat koolivägivalda kogenud tütarlaps. “Ma olen tegelikult ehk pisut vanem, kui mu aastad näitavad, olen pidanud kogu aeg olema oma east ees. Ma mäletan oma lapsena kogetud kergendustunnet, kui oli selge, et sõidan elama vanaema-vanaisa juurde, enam pole mu elus viletsust ja elule jalgujäänud “kasuisasid”.”
Kirjutanud on Nirti alates 16. eluaastast – eeskätt blogi, millel on tänaseks parematel päevadel 1500 lugejat päevas. “Ma kirjutan seal oma igapäevaelust – koolist, mõtetest, hirmudest ja soovidest, aga inimestele meeldib,” nendib Nirti hämmeldunult.
Nirti on osalenud koolide kirjandusvõistlustel ja seejärel Värskes Rõhus. Siinset raamatut hakkas ta kirjutama möödunud talvel. Koos kirjastaja Epp Petronega saatis ta 40 lehekülge käsikirja, mis selleks hetkeks valminud, kultuurkapitali ja saigi toetust. See andis motivatsiooni romaan lõpuni kirjutada.
Nirti usub, et teose peategelase Lilitiga juhtuv, igapäevane rahulolematus oma eluga, põgenemine oma probleemide eest ja vägivald, olgu vaimne või füüsiline, on paljude inimeste jaoks igapäevane reaalsus.
“Ma ei oskakski muud moodi kirjutada,” leiab Nirti, “aga eks seal ole ju ilusaid ja armsaid kohti ka.”
Lugema õppis Nirti nelja-aastaselt ja kõva raamatulugeja on Nirti kogu aeg olnud. “Eeskujudeks kirjanduslikult stiililt on inglise kirjanik Lawrence Durrell, keda eesti keelde polegi tõlgitud. Oma elukäsituselt on mind mõjutanud ehk Henry Miller – nihilistlik ja distantseerunud elujälgija. Mulle on meeldinud läinud sajandi 30.–40. aastate kirjandus, viiekümnendaist Jack Kerouac.” Inglise keele sai Nirti ka väga varakult kätte.
Eesti kirjanikud? “Meelsasti loen Tõnu Õnnepalu, aga rohkem enda jaoks olulisi eesti kirjanikke ei tulegi hetkel meelde.”
Eesti olude üle Nirti ei nurise. “Ma arvan, et ega seal välismaal pole parem. Meil pole ühtki inimgruppi, kes väga dikteeriks elu, nagu Ameerikas on kristlased. Tallinna ülikool on väga hea kool, head õppejõud, õppijasõbralik.”
Nirti pole nõus väitega, nagu kujutaks ta raamat elu tumedamat poolt. “Ma näengi elu sellisena. Ühiskond ei saa perevägivalla piiramiseks palju midagi ära teha – kui me just ei liigu orwelliliku totaalkontrolli maailma. Samasugune probleem valitseb kõikjal. Leidub palju ka vaimset vägivalda – näiteks armukadedust. Ninaesine läheb paremaks ja hilbud seljas uhkemaks, aga elu jääbki selliseks.”
Igapäevane kirjutamine on saanud Nirtile vajaduseks, blogi on see virtuaalne suhtlustuba, kus ta iga päev käib. “See on virtuaalne alternatiiv sellele, et istun sõbrannadega maha ja kirun meest, lapsi ja tööd.”
Mõistega “eesti noored naiskirjanikud” ei taha Nirti ennast siduda.
“Kõusaar, Rakke, ka Hiram kirjutavad maailmast, kus inimesed on rikkad, edukad ja elavad unistuste elu. Nemad kirjutavad esimesest Eestist ja mina kirjutan teisest Eestist. Tegelikult mulle Rakke iroonia täitsa meeldib, aga tema tegelased elavad elu, mida keegi eriti ei ela.
Kujutatakse wannabe’likku elu – vaesust pole olemas, kõik on kuulsad, rikkad ja edukad. Seksime ja teeme palju narkotsi, oleme ägedad ilusad tibid. Enamik eesti noori autoreid ei taha tunnistada, et nad on kogenud vaesust ning söövad kartulit ja kastet. Ma ei häbene, et olen pärit suhteliselt vaesest perekonnast. Minu kirjandus on nende kõrval robustne agulirealism.”
Nirti on hingelt aguliromantik, kelle lemmikmeelelahutus Tartus elades oli Supilinnas jalutamine. “Seal lonkimine oli välja astumine argisest ruttavast maailmast. Olen seal suhelnud sõbralike joodikutega ja kuulanud akendest peretülisid. Lugesin August Jakobsoni “Vaeste-patuste alevit” ja nautisin iga sõna – selline rõve ja armas keskkond: naiste karvased jalad, peksmine, abordi tegemine.”
Erinevalt näiteks Kaur Kenderist Nirti seksi ei kujuta. “Pikad seksistseenid ei anna midagi juurde. Oluline on see, mida inimene mõtleb enne või pärast seda. Kuidas rebitakse riideid või kuidas teineteisesse tungitakse – selle kirjeldamine on piinlik.”
Nirti tahab aga lugejale südamele panna, et tema romaani peategelane Lilit ei ole siiski autor. “Ma olen tegelikult palju helgem inimene, kui võiks arvata blogi ja raamatu põhjal. Mulle meeldib nalja visata, naerda ja näha inimestes head. Et ma blogi liiga süngelt pean, on ehk tõesti minu bläkk.”
Nirti lubab kõigest kirjutada, millest me oma avameelses vestluses kõnelesime. “Ma ei taha oma elust midagi varjata, mida Õhtuleht saaks välja kaevata. See on ennetav ausus,” ütleb tõepoolest oma aastatest hoopis vanem tunduv romanist.
- Blogija John Smith raamatust
- Kadrioru raamatukogu juhataja Janela Tähepõld raamatust
- Kaarel Kressa Eesti Päevalehes noorsookirjandusest ja Nirti romaanist
- Blogija Veraprima raamatust
- Blogija S K raamatust
- Margit Tõnson arvustab Eesti Ekspressis raamatut
- Blogija Rents raamatust
- Toomas Vint raamatust
- Blogija Lonni raamatust
- Maris Meiessaar arvustab Eesti Päevalehes raamatut
- Blogija Kaja Karuema ehk „Minu Soome” autor Kaja Tampere raamatust
- Dagmar Lamp (toimetaja) kirjutab raamatust
- Blogija Tavainimene raamatust
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar