VLRK 110 alternatiivajalugu: Proua Smirnova

Fotol Pipa, Nele ja alati särav Linda koos tundmatu peniga

Raamatukoguhoidjaid ja koeri ühedas hirm saada
proua Smirnovalt tutakas raske kõvera kepiga

Raamatukogu vastas üle tänava elas vanapaar, kellel oli väike paks koer. Räägiti, et vanapaar pidi olema väga tordisõbralik ja ega koergi koogitükile sülitanud. 

Koer armastas peesitada ukse ees trepimademel. Trepist üles ja alla tõstis teda vanapapist peremees, sest töntsakas kere ja lühikesed jalad tegid selle kõrgemat pilotaaži nõudva manöövri loomakesele raskeks. Oma loomult oli see koerake leebus ise. Ta võis tundide kaupa trepil tukkuda või möödavoorivaid inimesi sõbraliku pilguga silmitseda. 

Ainsad korrad, kui teda väledalt liikumas nägin, olid need, kui raamatukogu külastas proua Smirnova. Proua Smirnova oli aplaagris prokurör, konksus ja üdini tige vanainimene, kelle kõverat keppi olid saanud maitsta nii mõnedki viljandlased. Ka tema käigud raamatukokku lõppesid tihti sõimu ja skandaaliga.

Lühidalt öeldes, proua Smirnovat ei armastanud keegi, ka mitte meie naabrite priske koerake. Tarvitses vaid proual tänavanurgale ilmuda, kui kohmakast vanast radikuliidihaigest koerast sai noor puuma. Ta vihises graatsilise hüppega trepist alla ja maandus lõrisedes proua jalgade ette. Põigeldes osavalt kepihoopide eest vasakule ja paremale, keerutas ta marulises masurkas ümber vehkleva ja sõimava vanaproua, seni kuni peremees välja jooksis ja oma raevuka murdja süles tuppa kandis. 

Proua Smirnova seotusest raamatukoguga veel niipalju, et kord lõi ta bussipeatuses kepiga vastu kintse Linda Sarapuule, kes kogemata talle teele ette oli koperdanud.

Meenutas: Nele Grosthal