17. august – Tõnis Kint 120

17.08.1896 Paasioja talu, Taevere vald – 5.01.1991 Örnsköldsvik, Rootsi

Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesanneteis eksiilis 23.12.1970-01.03.1990

 

1938-1940 Riigivolikogu liige, põllumajanduskomisjoni esimees. 1953-1963 põllutööminister ja sõjaministri kohusetäitja, 1963-1970 peaministri asetäitja.

Tõnis Kint on sündinud Paasioja talus tolleaegses Taevere vallas Viljandimaal 17. augustil 1896. 

Haridus

Alghariduse sai ta Suure-Jaanis Kase koolis ja kihelkonnakoolis.

1916 lõpetas Tartu reaalkooli, 1916 õppis Moskvasse evakueeritud Riia Polütehnikumi ehitusosakonnas, 1918 Saksa okupatsioonivõimude poolt Riia Polütehnikumi baasil Riias avatud Balti Tehnikaülikooli põllumajandusosakonnas ja 1920-1928 vaheaegadega Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas, 1924 täiendas end Kopenhaageni Veterinaaria- ja Põllumajandusülikoolis.

Väeteenistus

1916 mobiliseeriti Vene tsaariarmeesse, lõpetas 1917 Tsaritsõni (nüüd Volgograd) ohvitseride kooli, kus omandas ohvitseri aukraadi 1917.a. Määrati jalaväkke Moskvasse. Sealt siirduti Peterburisse, kust üksus suunati rindele. Esimeses maailmasõjas osavõtnud lahingutest Tjernowitsõi ja Koisman'i linnade juures.

Haigestus paratüüfusesse. Kommendeeriti Odessa'sse. Sai teada rahvuslike eesti üksuste moodustamisest ning siirdus Viljandisse, kus astus 1917a. detsembris moodustatavasse 2. eesti jalaväepolku.

Korrapidaja ohvitserina Viljandis elas ta üle taganevate vene vägede rüüstamisi ja mõrvamisi Võistres, taludes põhja pool Viljandit, ennem sakslaste tulekut. Korrapidaja ohvitserina korraldas ta mõrvatute arstliku läbivaatamise. Ta oli Viljandis pealtnägejaks, kui Eesti Vabariik kuulutati välja 23. veebruari õhtul 1918.a. Advokaat Gustav Talts luges Rahukohtu rõdult ette Eesti iseseisvaks kuulutamise manifesti. Järgmisel päeval, keskpäeval 24. veebruaril, ilmus saksa sõjavägi Viljandisse.

Sakslased korjasid ohvitseridelt relvad ära ja ohvitserid pidid kord nädalas end sakslastele näitamas käima. Ta töötas kodutalus aidates ema. Isa oli tal surnud 1900. a. Ema abiellus isa vennaga, kes aga suri 1918. a. jaanuaris. Sügisel 1918 alustas ta uuesti õpinguid Riia Polytechnikumis. Kui kapten Rotschild hilissügisel tuli Riiga ja kutsus kõiki kooli õpilasi sõjaväkke astuma, siis otsustas korporatsioon Viroonia in corpore sõjaväkke astuda, kaasaarvatud Tõnis Kint.

Ta määrati Tallinnas moodustamisel oleva Soomusrong Nr. 2 peale. Ta tegi kaasa lahingud pealetungiva punaväe vastu, mis tõrjuti Eesti territooriumilt välja. Hiljem oli Soomusrong Nr. 2 see, mis avas sõjategevuse Landeswehr'i vastu, kui nende esindajad ei ilmunud kokkulepitud läbirääkimistele ja püüdsid üllatusrünnakuga asja uurima saadetud soomusrongi vallutada. "Me niitsime noore männimetsa koos sakslastega maha", jutustas ta hiljem.

Vabadussõja lõppedes oli ta tõusnud Laiarööpmelise Soomusrong Nr. 2 ülema kohustetäitjaks, olles varem olnud 1919. aasta 6. märtsist rongi esimese kuulipildujate komando ülemaks.

Peale sõjaväest lahkumist töötas ta kodutalus Paasiojal ja astus 1920. a. sügisel Tartu Ülikooli Põllumajandusteaduskonda, mille lõpetas 1924. aastal. Sama aasta kevadel läks ta Taani edasi õppima. Siirdus Kopenhaageni Põllumajanduslikku Ülikooli.

Karjäär

1925-1929 Põllumajandusliku Raamatupidamise Talituse abijuhataja, 1928-1932 juhataja, 1932-1938 Põllutöökoja abi- ja tegevdirektor, 1938-1940 direktor.

Valitud 1938. aastal Riigivolikogusse. Põllumajanduskomisjoni esimees Riigivolikogus. 

1940 kandideeris "Eesti Töötava Rahva Liidu" ühe vastaskandidaadina Riigivolikogu valimistel, tema kandidatuur kustutati koos teiste vastaskandidaatidega. Põllutöökoda suleti. "Edasilükkamatu riikliku vajaduse tõttu annan dekreedina Põllutöökoja likvideerimise seaduse ning kuulutan selle välja" / tsitaat, Vares 27. juulil 1940 /. 

T. Kint töötas isatalus Paasiojal. 13/14 juuni 1941 a. küüditamisest pääses T. Kint õnnekombel ja varjas ennast seejärel metsas.

Saksa okupatsiooni ajal oli lühikest aega Eesti Omavalitsuse turukorraldusvalitsuse juht, vallandati lahkhelide pärast okupatsioonivõimudega, seejärel elas jälle isatalus ja töötas Eesti Tarbijate Keskuses.

1944. aasta septembris õnnestus tal põgeneda väikse mootorpaadiga Põõsaspealt Loode-Eestist Rootsi, Enskär'i saarele Norrtälje saarestikus.   

1945-1949 oli Uppsala Põllumajandusülikooli (Ultunas) arhiiviassistent. Oli samaaegselt väga aktiivne Rootsi pääsenud eestlaskonna organiseerimisel ja organisatsioonide loomisel, nagu Eesti Agronoomide Selts Rootsis, mille auesimeheks ta lõpuks oli. Oli ka "Põllumeeste Kogude" esimeheks. Omal ajal, enne Eesti okupeerimist "idanaabri" poolt, suurim erakond Eestis. 

1949-1951 töötas peamiselt agronoomina Stockholmi maakonnas (Stockholms län). 

1951-1975 Rootsi Põllumajandusliidu (Landbrukarnas Riksförbund) ja selle käitisbüroo ning uurimisinstituudi teaduslik kaastööline Stockholmis, 1957 ajalehe "Teataja" peatoimetaja. 1975 läks pensionile. 

A-st 1950 Vabade Eestlaste Põllumajandusliidu (a-st 1956 Euroopa Põllumajandusliidu täisliige) juhatuse liige, hiljem auliige, 1971-1975 Eesti Rahvusnõukogu esimees, Põllumeeste Kogude esimees, Eesti Agronoomide Seltsi Rootsis auliige ja auesimees, Rootsi Maaregioonide Arendamise Seltsi (Sällskapet för Landsbygdsutveckling) auliige. 

1953. aastal 12. jaanuaril moodustas August Rei Oslos peaministrina presidendi ülesannetes Eesti Vabariigi Valitsuse, kus Tõnis Kint oli põllutööminister ja sõjaministri kohuste täitja. (Johannes Sikkar peaminister). Seda au kandis 1963. aastani, mil nimetati peaministri asetäitjaks ja sõjaministriks (Aleksander Warma peaminister).

Alates 23. 12. 1970 kuni 1. 3. 1990 oli ta Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis. Seega hoidis Tõnis Kint Eesti kõrgeimat ametit ja selle katkestamatut kontinuiteeti kauem, kui keegi teine eestlane on seda ajaloolisel ajal kunagi teinud. 

Tõnis Kint on avaldanud töid põllumajanduse alalt, avaldanud mälestused, koos Edvin Reinvaldt'iga raamatu "Laiarööpmeline Soomusrong Nr. 2 Vabadussõjas". Välja andnud peale ametialaste käskkirjade ja enda ning koos teistega koostatud memorandumite ka: "Mälestuskilde" (Eesti Agronoomide Selts Rootsis, Toimetis nr, 5. Uppsala 1986/64 lhk.)

Tõnis Kint suri 5. jaanuaril 1991 Rootsis Örnsköldsvik'i linna haiglas ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule. 17. augustil 2013 maeti ümber Tallinna Metsakalmistule.

  

Tunnustus ja mälestuse hoidmine

• Aastal 1996, ta 100 a. sünniaasta puhul, paigutati mälestustahvel temale ta kodutalu Paasioja seinale Suure-Jaani valla ja Tartu Põllumajandusülikooli poolt. Toimus ka mälestuskonverents Olustvere lossis. Sel puhul tegi Tartu põllumajandusülikooli professor Jaan Lepajõe Tõnis Kinti tutvustava voldiku.
• 24. veebruaril 1938 sai Põllutöökoja direktorina Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi. (Riigikantselei, Tallinn 2001: "Eesti tänab 1919-2001")
• Oli Eesti Agronoomide Selts Rootsis ja "Rootsi Maaregioonide Arendamise Seltsi" (Sällskapet för Landbygdsutveckling) auliige.
• 1983 Poola Taassünni Ordeni (Order Odrozonia Polski) kavaler.

 

Tõnis Kint 120 on 2016. aasta augustis välja antud postmark, mis kuulub Eesti Posti ja riigikantselei asutatud seeriasse „Eesti Vabariigi riigipead 1918-2018“. Mark anti välja Tõnis Kinti 120. sünniaastapäeval ja see on sarja 16. postmark.

 

Allikad:

• Tõnis Kindi elululugu Eesti Vabariigi Presidendi lehekülgedel 
•  Oole Kindi isa auks koostatud kodulehekülg