Mihkel Raud. VÕTKU HOMME MIND VÕI SAATAN

KAVA kirjastus, 2020
304 lk.

Seekord võtsin lugemiseks raamatu, mille autor tutvustamist justkui ei vajakski. Tegemist ju eesti tuntud laulja, kitarristi, telesaatejuhi ja kirjaniku Mihkel Raua endaga. Seda, et Mihkli sulg hästi jookseb, teavad vast kõik, kes on tema raamatuid kunagi käes hoidnud. Mäletan selgesti, millist eufooriat tekitas meie raamatukogus tema esikteos „Musta pori näkku“, mis ilmus 2008 aastal. Esimese hooga meenubki kohe just see raamat, millele tekkis ülikiiresti megapikk järjekord. Meie lugejad (arvatavasti ka teistes raamatukogudes) olid valmis ligi pool aastat kannatlikult ootama, et selle raamatu lugemise võimalus lõpuks kätte jõuaks. Pika järjekorra väärilist kirjandust tagastades oli lugejaid, kes kiitsid kirjaniku mälestusteraamatut taevani aga leidus neidki, kes pettunult raamatu tagasi tõid, sest lootsid sealt raamatust leida hoopis midagi muud.

Kes nüüd tema viimase raamatu (hetkel viimase, küllap kribab kirjanikuhärra veel mõned põnevad lood) kätte võtab, peaks selgelt aru saama, millest seekord juttu tehakse. Tegemist on suhteraamatuga aga mitte tavapärase eneseabiõpikuga, sest minu teada ükski psühholoogiaalase raamatu autor ei too lugejale väidete põhjalikumaks selgitamiseks näiteid enda isiklikust elust. Seda usutavamalt mõjub aga Mihkli raamat, et just nii nii keerulised need suhted mehe ja naise vahel siin elus ongi.

„Ükski inimene pole kunagi kinni, me otsime kogu aeg paremat partnerit, ja kui see peaks välja ujuma, lendab eelmine kooselu kolisedes kanalisatsiooni“.

Just nii julmalt ütleb Mihkel Raud oma raamatus ja ega ta tegelikult ei eksigi. Olgu tegemist noore või vanemaealisega, on suhe alles „roosade prillide“ faasis või seal maal, et „leivad ühes kapis“ või juba hõbepulmadki peetud – kahe inimese vaheline suhe ei ole midagi iseenesest mõistetavalt vabalt kulgev nähtus vaid, et suhte alustamise ja selle pikemaajalise püsimise nimel tuleb pidevalt vaeva näha.

Väike tekstilõik raamatust, mis minu arust kogu loo ilusti kokku võtab (lk. 204)

Kõige täpsemini on tõelise armastuse kokku võtnud Anne Velli (laulusõnad): „noormees neidu kohtab, armununa ohkab, kauneid illusioone loob, kui saada naiseks mulle, usu, kallis, sulle, tähed taevast alla toon, aastad mööda läevad, peagi argipäevad, ootamas on neidki ees, armastuse okhed, laubadused rohked, unustanud ongi mees“. Velli teeb naislauljale omaselt süüdlaseks mehe, kuid „tõeline armastus“ on mõlema partneri ühine rist.

Raamatut tutvustatakse eelkõige kui „meestekat“, olles naisterahvas, leidsin, et ka naised võivad leida siit midagi, mida nad enda kohta suheldes meestega veel ehk tähele pannud ei ole. Tõenäoliselt ei saa absoluudselt kogu kirjapanduga leppida mitte keegi ja arvan, et see polegi taotluslik, sest inimesed ning nende kogemused on erinevad. Sellegi poolest võib sellest Mihklile omase huumoriga kirjapandust olla isegi abi, kui lugemise ajal rohkem kaasa mõelda, kõrvutada ennast ja oma partnerit ning tehes mõningaid järeldusi enda suhte puudustes, leida võimalus ehk suhe paremini toimima saada.

Ühes intervjuus teatab Mihkel Raud, et ühe raamatu kirjutamiseks kulub tal umbes kolm või neli kuud ja päevas suudab ta kirjutada 10 000 – 20 000 tähemärki. Jääme siis ootama, millise teema kirjanik järgmisena tükkideks lammutab.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) 
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1968210