Prosaist, ajakirjanik, kooliõpetaja.
Aastail 1885-1889 elas ja töötas Viljandis
Lilli Suburg oli kirjanik, ajakirjanik, koolijuhataja ja pedagoog, Eesti esimesi naisõiguslasi.
Lilli (ristinimega Caroline) Suburg sündis Vändra mõisnike von Ditmarite Rõusa aidamehe Tooma ja Eeva perekonnas 1. augustil 1841. aastal. Tema vanemad olid võetud üsna noorelt mõisa tööle, kus neisse tänu virkusele hästi suhtuti ja harimise eest hoolitseti. Ema oli mõisniku vanima tütre toaneitsi ja isa mõisavalitseja. Mõisapreilid ja -härrad olid Tooma ja Eeva laste vaderiteks. Esiklaps Caroline sai nime mõisapreili järgi. Varsti pärast tütre sündimist asuti elama Vana-Vändra mõisa, kus isa sai opmani ja ema juustumeistri koha.
11-aastaselt saadeti Lilli koos õega Pärnusse Ditmari erakooli. Edasi õppis Lilli suburg Pärnu Kõrgemas Linna tütarlastekoolis, kus pinginaabriks oli Lydia Jannsen. Tüdrukute omavahelised suhted polnud just parimad, sest Lilli süüdistanud Lydiat kord kalduvuses kleptomaaniale. Sellest jäi talle külge maine, justkui oleks ta Koidulat kadestanud ja laimanud.
Suburgi isiklik tragöödia oli seotud tema näoga, mida ta alati rätikuga varjas. Tema näol oli kaasasündinud kasvaja, mille ebaõnnestunud eemaldamine jättis koleda armi. Lilli kandis alati lõuasidet ja eriti meelsasti endast fotosid teha ei lasknud.
Kui Vändra mõisahärra tiisikusse suri, omandas Toomas Suburg Sikanas suure tüki metsamaad, hiljem ka veel kolm naabruses asunud talu ja rajas Waldburgi-nimelise karjamõisa. Lilli asus sinna elama, abistas vanemaid majapidamises ja õpetas nooremaid õdesid-vendi. Kool jäi haiguse tõttu lõpetamata. Tervisehäired (verejooksud) sundisid tihti jääma mitmeks kuuks voodisse. Haigus vaevas teda seitse pikka aastat.
Lilli Suburg sooritas 1869. aastal Tartus elementaarkooliõpetaja ja koduõpetaja eksami. Pääsemaks vanatüdrukuks nimetamisest, lapsendas naine 1867 ühe talu suurperest emata jäänud mõnepäevase tüdruku.
Perekonna tihe läbikäimine C. R. Jakobsoniga kujundas Suburgist rahvusmeelse mõtleja, kes oma esimese romaani kirjutaski Jakobsoni õhutusel. See oli lugu saksastunud tütarlapse teest oma rahva juurde. Autobiograafiline jutustus "Liina" valmis autoril juba 1873, ilmus aga trükist alles 1877. Teos äratas tähelepanu oma ideoloogilise suunitluse tõttu, Suburg leidis selle läbi ka oma kutsumuse. "Liina" soomekeelne tõlge ilmus 1892. Veel on Suburg kirjutanud ajastu maitsele vastavad pikemad jutud "Leeni ehk igavene käsualune" (1887) ja "Linda, rahva tütar" (1900). Ajaproovile on paremini vastu pidanud tema mälestuslikud kirjutised Suburgite suguvõsast ja C. R. Jakobsonist.
Oli 1878–1879 Perno Postimehe toimetaja.
1880. aastal müüs isa karjamõisa ning jättis endale ainult osa põllumaast ja veski. Ema ja tütred olid tehingu vastu. Lilli otsustas kodust lahkuda. Siit sai ilmselt alguse Lilli eitav suhtumine viinasse, sest peamine põhjus eduka mõisa laostumises oli isa liigne alkoholilembus. Koos kasutütar Anna Wiegandtiga siirdus ta Pärnusse ja elatus esialgu tundide andmisest.
Suburgi südamel oli olnud Eesti tütarlaste haridus ja ta viis täide ammuse unistuse rajada erakool tütarlastele. Ta avas selle raskustega võideldes Pärnus 1882, kolis aga 1885 ümber Viljandisse, kus kool elaski üle oma õitseaja. Suburgi Viljandi viieklassilisest tütarlaste pro-gümnaasiumist sai esimene Eesti kõrgem tütarlastekool.
1885. aastal kimbutasid Lillit jälle tervisemured ja sügisel tal eemaldati parem rind.
1887 taotlesid Lilli ja tema kasutütar luba avada 7-klassiline I järgu tütarlastekool. Taotlus lükati tagasi. Venestusreformide käigus tuli 1892 kõigis klassides üle minna venekeelsele õppetööle. Siis andis naine kooli juhtimise üle Anna Wiegandtile, kes sai võimudelt loa pidada 5-klassilist II järgu tütarlastekooli. Sellisena tegutses Suburgi rajatud kool veel kuus aastat.
1887. aastal asutas Suburg Viljandis esimese Eesti naisteajakirja "Linda", mis oli idealistlikult vaimu hariv, mitte praktilisi naiselikke tarkusi jagav. Ajakiri oli mõneski mõttes oma ajast ees: Suburg oli haritud ajakirjanik, kelle naiste õigusi käsitlevad kirjutised on nüüd uuesti avastatud ja vääriliselt hinnatud. Lindale tegid kaastööd A. Kitzberg, J. Kunder, A. Rennit jpt tuntud kirjamehed. 1895 sattus Suburg majandusraskustesse ja loovutas "Linda" juriidilised õigused, misjärel sellest kujundati harilik perekonnaajakiri.
1899. aastast alates elas Lilli põhiliselt Lätimaal Oomulis oma kasutütre ja väimehe Jaan Lammase juures, kes oli õpetatud põllumees ja tegi kaastöid ajalehtedele. Seal Egeri talus õpetas ta ümbruskonnas elavaid eesti lapsi. Aeg-ajalt käis ta külas õdedel Valgas, kus tema elu 8. veebruaril 1923. aastal ka lõpule jõudis. Lilli Suburg on maetud Vändra surnuaiale.
1982. aastal tähistasid viljandlased tema koolimaja ja Linda toimetuse asukoha mälestustahvliga.
Allikad:
- Eesti Entsüklopeedia
- Reinart, Heli. Eesti esimene feminist Lilli Suburg võitles naisteajakirja abil ühiskonna karjuva ebaõiglusega // Postimees (2016) 1. nov.
- Undla-Põldmäe, Aino. Lilli Suburgi elust ja loomingust // Lilli Suburg. Kogutud kirjatööd. 2002.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar