Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

esmaspäev, 6. aprill 2020

Olav Osolin. MINU ESIMENE ELU


Kaasaegsete elulooraamatute kättevõtmiseks ja lugemiseks peab vähemalt minu puhul olema mingi suurem tõukejõud kui lihtsalt uudishimu, kuidas keegi oma elu on elanud. Pigem on huvitav see kuidas tundus elu ja sündmused, mis olid minu ajal või veidi enne, kellegi teise pilgu läbi. Need teemad huvitasid mind ka Osolini elulooraamatu puhul. Ja vähemalt raamatu esimeses poole ei pidanud ma sugugi pettuma. Tõele au andes oligi minu jaoks huvitavam raamatu esimene pool, mis rääkis lapsepõlvest ja koolieast, sest seal oli veidi enam tuttavat. Osalt sain ma läbi Osolini jutustuse kujutleda oma vanemate kaasaegsete elu ja mingist hetkest juba ka seda aega, milles mina ise elusolendina osalesin. Jutustas aga Osolin hästi. Lugeda oli teda hea ja tema lapsepõlv ja perekond (üsnagi värvikas seltskond) tulid ikka väga selgelt silme ette. Nagu ka Tallinn rohkem kui 50 aastat tagasi. Sestap vaatasin siira huviga ka raamatusse pandud perekonnafotosid, olgugi et inimesed olid neil võõrad, olid nad mingil kombel ka tuttavad. Seda hirmu, et Osolin oleks oma raamatus liiga paljastav ja intiimne, kinnitan, ei ole. Nagu ta ise ütleb, oli tal kindel otsus, et enda naissuhetest ta ühe erandiga, selles raamatus ei kirjuta kohe üldse mitte. Ja nii ta tegigi.

Raamatu teine pool, mis rääkis Osolini täiskasvanuks saamisest ja kohtumistest ning tegutsemisest toonases muusika- ja televisioonielus olid minu jaoks kohati liiga detailsed. Sellegi poolest oli huvitav lugeda, kuidas toona asju aeti. Ausalt, praegu küll ei tahaks enam sellises maailmas elada. Aga, eks lugege ise

Raamatut luges
: Agnes Kuus-Korv
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1946808

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar