See raamat on
mind kummalisel kombel kummitanud aastaid :)) ja mul polnud aimugi, kuidas seda
arvustust kirjutama hakata. Raamat ilmus eesti keeles 1996. a. ja sel ajal sai
ju loetud kõike, mis kätte juhtus. Nüüdseks olen seda raamatut paar korda
lugenud ja iga kord uuesti lugedes valin endale lemmikuks uue tegelase, Kit´i,
Lena, isegi õe Madeleine.
Algus. Kit
McMahon on tüdruk, kes elab väikeses Lough Glassi külas Iirimaal, kus kõik
tunnevad üksteist. Arvatakse, et ta elab võluvat elu - tal on ema ja isa, vend,
kellega ta saab hästi läbi, palju sõpru (sealhulgas pinnapealne, kuid elurõõmus
Clio Kelly). Ühel õhtul läheb Kiti ema Helen kõndima ega tule enam kunagi
tagasi - pärast kuudepikkust otsimist leitakse surnukeha, mis arvatakse Heleni
oma olevat, ja Kit leinab kadunud ema. See oli sissejuhatus. Ja edasi jutustab raamat juba ise.
See on lugu
eludest, saladustest ja valedest ning käputäie inimeste tehtud valikutest.
Saame jälgida, kuidas nende tehtud valikute tagajärjed kujundavad nii paljude
inimeste elu ligi kümne aasta jooksul.
See raamat
tundub nagu lugu tegelikust elust – ilmselgelt mõneti üledramatiseerimisega.
See ei ole lugu jubedatest sündmustest, mis on seotud mõne päeva, nädala või
kuuga. Ei, see puudutab aastate mõju, inimeste valikute mõju, romantikat ja
vanema-lapse suhet.
Liigitan selle
raamatu ajaviiteromaaniks, naistekaks, kuidas keegi soovib. Kui aga pea tahab
puhata ja tekib isu kerge lugemise järele, siis julgen soovitada.
Head lugemist!
Raamatut
luges: Valli Tammsalu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja
teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link
raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/310893
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar