Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

teisipäev, 7. aprill 2020

Jaan Aru. AJUST JA ARUST: UNEST, TEADVUSEST, TEHISINTELLEKTIST JA MUUST


Kirjastus Argo, 2017
160 lk.

„Ajust ja arust“ räägibki nagu pealkirjas lubatud ajust ning sellest, mis on teadvus ja kuidas see tekib. Veel on teemaks, kas tehisintellekt saab olla inimesega võrdväärne ning juttu on ka unest ja unenägudest. Minu jaoks räägib see raamat eelkõige inimeseks olemise tähendusest ja mulle näib, et romantilise meelelaadiga inimesele võib see raamat tunduda isegi veidi kurb. Sest ütleb ju autor keerutamata, et ilma ajuta ei ole teadvust ja ilma teadvuseta inimest. Ei ole mind. Samas, kui ikka tahta uskuda hinge ja vaimu, mis on ajatu ja füüsilisest kehast sõltumatu, siis jätab Jaan Aru siin pisikese võimaluse, öeldes, et teadusel on veel käia väga pikk tee leidmaks kõikidele küsimustele vastuseid ja teadlase ülesanne ongi uurida, küsida, proovida, eksida ning küsida ja proovida ja eksida uuesti.

Raamatu juures istub mulle autori selge ja rahulik jutustamisviis. Kuigi aju on sedavõrd keeruline masin tundub Arut lugedes, et saad päris hästi aru, mida ta ütleb. Tooksin siin välja ka ühe laialt levinud müüdi justkui kasutaksid inimesed vaid 5% oma ajust (või selle potentsiaalist). Millegipärast meeldib paljudele inimestele seda uskuda ja levitada, ehkki minule kõlab Aru argument selle müüdi kummutamiseks palju paremana. Ta kinnitab, et me kasutame oma aju maksimaalselt, sest olgem ausad, oleks ikka narr küll käia ringi ja omada sellist suurepärast instrumenti nagu aju, aga kasutada sellest vaid murdosa. See oleks sama hea kui hoida terve elu üsna väikeses elutoas tiibklaverit ja käia sellelt vaid tolmu pühkimas.

Raamatu huvitavaim ja uudseim osa oli minu jaoks une ja unenägude osa. Kellele ei meeldiks mõelda, et näeme unes ennustusi või siis lahendab aju unes meie eest meie probleeme. Kas see nii aga ka tegelikult on? Aru kirjutab, et ei, pigem mitte. Siiski sain inspiratsiooni oma unenägude meelde jätmiseks ja üleskirjutamiseks. Sisendan endale enne uinumist (nagu autor soovitas), et jätan unenäo meelde ja ma kinnitan, et see toimib. Isegi kui unenägu on ärkamise hetkel justkui minema libisenud, tuleb see iga päevaga mälusoppidest aina kergema vaevaga välja. Milleks seda teha, kui unel puudub ennustav või elu muredele vastuseid pakkuv funktsioon? Mina põhjendan seda nii, et kui me magame kolmandiku oma elust, siis oleks ju lihtsalt huvitav teada, millega meie keha üks olulisim lihas sellel ajal tegeleb.

Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saal (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1430650



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar