David Mitchell. PILVEATLAS

Varrak, 2006

580 lk.

Sari Moodne aeg

Et tutvustada seda raamatut, pean alustama kaugemalt. Osalen Lugemise väljakutses 2020, kus punkt 24 ütleb, et tuleb lugeda raamatut, mille tegelaseks on kirjanik või tegevus toimub raamatupoes. Valisin Cath Crowley “Sõnad sügavas sinises”. Kuid see on hoopis teine teema.  

Lugemise väljakutse 2020 punkt 18 ütleb, et tuleb lugeda raamatut, mis tuleb mõnest teisest raamatust ja nii ma leidsingi „Pilveatlase” „Sõnad sügavas sinises” kaante vahelt.

„Pilveatlast” ei tasu võtta öökapiraamatuks. See on nii mitmekihiline, et lugemise edenedes tekib aina enam vajadus lehti tagasi lapata ja loetut üle korrata. Raamat koosneb kuuest jutustusest, mis moodustavad  justkui püramiidi, mille üht külge pidi lugeja üles rühib ja siis teiselt pool alla laskub. Lood on erinevatest ajastutest ja täiesti eri stiili: päevikusissekanded, kirjad, ülestunnistused, meenutused. Tegelased on samuti igaüks eri masti. Kuid lisaks kummalisele sünnimärgile seob neid kõiki veel midagi. Ja just see „midagi” ongi see, mida lugeja hakkab eelmistest peatükkidest uuesti taga otsima. Raamatut lugedes tekkib sügavam aim sellest, kuidas kõik siin maailmas on omavahel seotud, nii eri ajastutel elanud inimesed kui sündmused, mille toimumise alge pandi idanema juba sadu või tuhandeid aastaid tagasi. Ja nende tuhandete aastate jooksul on tegelikult kõik sama- armastus, saamahimu, võimumängud, soov talletada olnut.

Sügava mulje jättis suurepärane tõlge (Aet Varik). Osa teksti on „murdeline”, osa tulevikukeeles, kuid see kõik kõlab nii hästi, nagu me iga päev räägiksimegi niimoodi. Lugege „Pilveatlast”, kui teil on aega mõtiskleda, nautida teksti ning luua kujutluspilte minevikust ja tulevikust.

Raamatut luges: Marju Roosileht

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/349604