Peter Wohlleben. PUUDE SALAPÄRANE ELU

Tänapäev, 2016

Peter Wohlleben jagab oma sügavat armastust metsade ja laante vastu, seletades elu, surma ja taastumise protsesse, mida on jälginud oma hoolealustes metsades. Ta on seda peidus olevat elu tähelepanelikult uurinud üle paarikümne aasta.

Raamat kuulub sarja “Looduse lood”.

Metsnik ja kirjanik Peter Wohlleben tõestab, et iga päev metsas on avastuste retk. Ta on veendunud, et puud mõistavad üksteist lõhnaainete kaudu ja neid puude õhku paisatavaid lõhnu tajuvad ka loomad metsas. Ehk on puudel ka maitsmismeel?

Metsa elukoosluses ei ole ainult puud, vaid ka põõsad ja rohttaimed ning kõiksugu metsa lähedal kasvavad taimeliigid, kes omavahel teavet vahetavad. Meie kultuurtaimedel on omavahel teabe vahetamise oskus aretuse käigus suurel määral kaduma läinud.

Lääne – Austraalia ülikoolis tehtud mõõtmiste põhjal on kindlaks tehtud, et taimede juured naksuvad vaikselt sagedusel 220 hertsi. Nii et kui te oma järgmisel metsaretkel vaikset naksumist kuulete, siis pole see võib-olla ainult tuule tõttu...

Puud ei õitse metsas kunagi ühekorraga. Õitsemise lepivad nad omavahel kokku, teevad nad seda siis igal aatal või üle aasta. Sellega hoitakse ka metsas elavate loomade, lindude ning putukate populatsioonide arvukus mõistlikul tasemel.

Puud elavad seesmises tasakaalus, et vajadused oleksid rahuldatud – energiat peab jaguma okste ja kõrguse kasvatamisele, ka putukate ja seente tõrjumisele ning pähklite ja seemnete moodustamisele.

Metsapuud on kirjeldamatult tarmukad. See määrab, kuidas õigeks põlismetsa liikmeks saada ja mida selleks teha ja mida mitte. Puude täiuslikul välimusel on hea põhjendus: vastupidavus tormituultele, vihmavalingutele ja lumekoormale. Ka kõrgmäestikus, enne puiskasvu piiri on vastupidavust vaja, kui lumi aeglaselt, silmale nähtamatult allapoole libiseb.

Puud on omavahel sotsiaalselt väga kohandunud ja abistavad vastastikku üksteist.

Peter Wohlleben tutvustab oma raamatus, kuidas suhtlevad omavahel seened, nende hiiglaslikud niidistikud - mütseel, kuidas käituvad putukad, nende vastsed ja linnud.

Kuidas jõuab vesi pinnasest üles lehtedesse? See on metsateemaliste teadmiste taseme sümbol. Ka seda veesiiret tutvustab autor oma raamatus.

Mets kui ökosüsteem on peenelt tasakaalustunud. Igal olendil on siin oma nišš ja oma funktsioon, mis on kõigega kooskõlas. Loodust ei saa kahjuks õiglaseks pidada – seal vabas õhus valitseb puude seas tugevama õigus. Iga liik võib üle elada ja võtta teiselt, mis tarvis. Aga igal liigil on välja kujunenud käitumine, mis metsa liigkasutamise eest hoiab.

Enamik loomi, kes on puudest sõltuvad, ei kahjusta neid. Linnud kasutavad suurte jämedate puude tüve või võra ainult omaette elupaigana. Eriti palju elab üleval puuvõrades iga liiki ämblikke ja putukaid.

Hilissuvel vajub metsade kohale omapärane meeleolu, puud oleks nagu suvest väsinud.

Nad tangivad endasse päikeseenergiat ning toodavad selle abil suhkruid ja varuaineid. Nad ladestavad neid oma “naha” alla niisamuti nagu karud.

See on lühikokkuvõte Peter Wohllebeni väga laiade teadmistega raamatust “Puude salapärane elu”. Ta tõestab veenvalt, et mets on elusorganism, kus kõik on omavahel seotud, et puud jagavad omavahel teavet, nad tunnevad lõhnu ja hoiatavad üksteist ohtude eest. Puud on sotsiaalsed olendid ja elavad koos nagu perekonnad, toetades üksteist ja aidates.

Peter Wohlleben ütleb oma raamatus, et ta ei ole kuulnud ühestki juhtumist, mille puhul mõnes vanas ja juba ammu majandamata lehtmetsas oleks tormi ajal ohvreid olnud, ta kutsub üles – mingem julgemalt metsa!

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.

Raamatut luges: Kersti Joonsalu

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1402355

Peter Wohlleben. METSA KASUTUSÕPETUS

Tänapäev, 2017

210 lk.

Metsas ainult puude nägemine muutub varem või hiljem üksluiseks, aga seal jalutamine omandab tõelise võlu alles loomade vaatlemisega. Suurematel loomadel on vaja suuremat eluruumi. Kui suurt jahiala vajab ilves? Või rebane? Aga ämblik? Milliseid loetavaid jälgi nad oma tegevusega maha jätavad?

Seened metsas on muide üsna erilised olendid. Teadus ei ole suutnud neid päriselt liigitada, ta on jaganud eluslooduse taimedeks, loomadeks ja seenteks. Mõned seeneliigid on puude oluliseks partneriks. Puud suhtlevad omavahel juurte kaudu ja hoiatavad üksteist näiteks saabuva põua eest. Kuna nende endi juured ei ulatu igasse nurka, võtab seeneniidistik sõnumite edastamise enda kanda. Seepärast räägivadki teadlased metsatukaveebist, metsa internetist. Kuidas puud tasuvad seentele nende teenuste eest?

Metsas laagrisse jäädes tasub sipelgapesadel ja nende asukatel - arukuklastel ning nende käiguteedel silma peal hoida. Kui suured on nende sipelgate pesakuhilad? Ja kui palju ulatuvad pesakuhilad maa alla? Sipelgad on nagu metsapolitsei, kes  kannavad oma pesakuhilasse toiduks kahjulikke röövikuid ja putukaid.

Metsad on vähemalt Kesk-Euroopas üsna süütud looduskooslused, nad sarnanevad rahuliku eesaiaga. Aga on ühed putukad, mis on muutunud tõeliseks õudusunenäoks – need on puugid. Oht enda külge puuke saada väheneb oluliselt, kui riietus ja matka teekond on sobivad. Tuleb eemale hoida metsa alustaimestikust. Sest puugid ootavad oma ohvrit maas, rohukõrtel. Aga kui te siiski nahalt puugi leiate, kuidas tuleb käituda? Milliseid haigusi levitavad puugid?

Rebaste poolt ei ähvarda meid enam mingi oht – hüva, nad varastavad mõnikord kodukanu. Marutaud metsades on ajalugu. Loodus aga mõtleb tasakaalu hoidmiseks välja midagi uut ja milline uus tõbi on marutõve koha nüüd hõivanud? Kes seda levitavad? Kas tohib metsas süüa maasikaid ja mustikaid?

Inimesed ja loomad saavad omavahel päris hästi hakkama. Metsloomad hoiavad inimesest üldiselt aupaklikku kaugusesse. Kuidas kaitsevad oma karja lambakasvatajad? Ja mida teha siis, kui kohtad metsateel hunti? Omadest kogemustest võin öelda, et hundid on väga uudishimulikud.

Mitmete kodumaiste puuliikide võrsed on söödavad. Milliseid tohib toiduks kasutada? Kuid parkides ja aedades on üks võõrliik – hõlmikpuu, mis tõmbab tähelepanu halva lõhnaga. Teda nimetatakse liigi vanuse tõttu ka elavaks fossiiliks. Mille järele haisevad selle puu viljad?

Kuuske nimetatakse koju igatsevaks liigiks. Looduse poolest eelistab ta niisket ja väga külma ilma.

Miks ei ole kuuseistandikud siiski soovitavad? Teadlased ennustavad, et järgmistel aastakümnetel kaob kuusk enamikest Kesk-Euroopa metsadest. Mis põhjusel? Mis põhjusel tahaks valge nulg olla pigem lehtpuu?

Mida tehakse äikese ajal metsas? Kui tormi-ilm tabab ootamatult, siis tuleb tegutseda, tuleb varju otsida. Välgutabamuse tõenäosus on kõigil puuliikidel ühesugune, oluline on vaid, kui kõrgel puu kasvab. Vältige kõrgendikke ja ärge otsige kaitset puude alt, mis on väga suured ja ulatuvad teistest metsapuudest kõrgemale. Miks? Kui liigute lehtmetsades, kuulete lindude ilmateadet. Metsvindil näiteks asendub lõbus laul solvunud krääksatusega.

Kui sajab tavalist vihma, tuleb teha valik, millise puu all seista. Lehtpuude oksad juhivad vihmavee

otse alla. Aga okaspuud juhivad vihmavee tüvest eemale. Kuidas kasvavad kuuskede oksad ja mis põhjusel on loodus nii seadnud? Ka rahulik udune ilm on petlik Kuivanud vanad oksad imavad niiskust ja murduvad ootamatult.

Mets ei tunne inimeste sisseseatud kellaaegu, vaid sätib oma rütmi endastmõistetavalt päikese asendi järgi. Mets tunneb ära erinevused päeva ja öö vahel, linnukell annab meile aimu, kui peenelt näiteks linnud eristavad kasvavat päevavalgust. Et kõik lauljad oleksid natukenegi kuulda, on igal linnuliigil oma kellaaeg, mil nad on tõeliselt sõiduvees.

Kas teate vana tarkust, mismoodi sambla abil teed leida? Sammal armastab niiskust ja kasvab seepärast nagu kompass kenasti lääne pool. Mispärast?

Kas tunneksite end hästi öösel üksi pimedas metsas? Kõik teie meeled ja instinktid hakkavad lärmi lööma, kui te ei näe ega kuule enam üldse mitte midagi peale paari veidra heli? Peter Wohlleben ütleb et öine mets on erakordselt turvaline ja ilus elamus, kus tsivilisatsiooni helid hääbuvad. Alles siis saab aru, kui kaugele hääled kanduvad. Vaibub akustiline müra, mis päevaga kaasneb. Eriti liigutav tundub teadlaste uus avastus, et puud langevad pimeduse saabudes lausa unne.

See raamat ei ole teatmeteos, vaid isuärataja. Raamatust tähtsam on teie sünnipärane kaasavara: silmad, kõrvad, nina ja kompimismeel. Koduümbruse metsad on teie metsad, mis ainult ootavad avastamist. Ärge muretsege – me kõik kuulume metsa juurde. Vähemalt siis, kui liigume jalgsi.

Soovin teile suurt rõõmu koos suurte ja väikeste imedega!

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.

Raamatut luges: Kersti Joonsalu

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1442616

Karsten Brensing. LOOMADE MÕISTATUS

Tänapäev, 2018

337 lk.

Karsten Brensing (s. 1967) on saksa merebioloog ja käitumisteadlane, kes on tegelenud muu hulgas delfiinide ja vaalade uurimise ning kaitsega. Ta on kirjutanud mitmeid populaarseid raamatuid loomade elust.

Karsten Brensing jutustab selles raamatus loomadest, kaladest ja putukatest, enamasti nende uskumatust seltskonnaelust kolleegide, sõprade, sugulaste ja vaenlastega, ning strateegiliselt kavandatud territoriaalsõdadest. Müsteerium, mis hakkab seda lugedes meie mõtteid täitma, on eranditult loomade närvikoes ja ei ole inimestele tajutav.

Delfiinid kutsuvad üksteist nimepidi ja mõõkvaalad elavad 700 000 aasta vanuses kultuuris. Šimpansid peavad strateegilisi sõdu ning bonobod armastavad nilbusi rääkida. Küürvaalad alluvad moe diktaadile, kalad kasutavad tööriistu ja mängivad termomeetritega. Rotid peavad meelsasti pidu ja rongad lasevad liugu lumistel katustel. Sipelgad tunnevad end peeglist ära ja löövad end enne kojuminekut üles. Ämblikud valivad elukutse olenevalt oma isiksusest ja isikupärastest eelistustest.

Inimesed on imestunud – ega oska seda kuidagi seletada.

Putukad, kes kasutavad tööriistu, kalad, kellel on oma kultuur või elevandid, kes matavad oma surnuid. Loomad, kes käituvad ausalt või valetavad tahtlikult, loomad, kes ravivad end antibiootikumidega. Kuid mida tähendab see, kui üks ronk suudab mõttes teise asemele asetuda, et tema käitumist ette näha või kui harakas end peeglisse vaadates ära tunneb? Kuidas me peaksime seda võimet liigitama? Millal ja mis tingimustel oleme me kõik need võimed omandanud?

Nendele ja paljudele teistele küsimustele püüab autor loendamatu hulga vaatluste põhjal vastata. Lõpuks küsite ilmselt: mis meid siis veel loomadest eristab? Mitte palju. Meil, inimestel on imepisike omapära, millel põhineb meie edu liigina, ning see ei ole meie keel. Mis see on? Inimese troon ei löö sellest kõikuma. Aga maailmas, milles te pärast selle raamatu lugemist elate, ei ole teie ja kõik teised inimesed üksi, te hakkate elama koos teiste eneseteadvuse ja tunnetega olenditega ning tervitate ehk seejärel nii mõndagi oma naabruses elavat ronka.

Praegu ei kahtle ükski tõsiselt võetav teadlane, et loomadel on psüühika ning see võib ka haigeks jääda. Loomad võivad täpselt samuti nagu meie olla õnnelikud või masendunud.

Võib järeldada, kui sügavalt peavad olema juurdunud loomade kultuuritraditsioonid. Isegi eluohtlikus olukorras või kui kogu populatsioon on ohus, kõhklevad loomad tegemast midagi, mis teoreetiliselt ei peaks nende jaoks probleem olema. Mis see täpselt on, mis paneb loomad sedasi käituma?

Lõpetuseks võib öelda, et meie arutul käitumisel on täiesti arukad põhjused. Sellest hoolimata ei vabasta see meid vastutusest lahendada globaalprobleemid, mis on tingitud meie arutust käitumisest. Küsimus on vaid selles, kas anname selle vastutuse igaühe kätesse ja loodame, et nad hüppavad üle oma evolutsioonilise varju? Lapsena kehtis Karsten Bremsingi jaoks loomadega ümberkäimisel lihtne reegel: „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et tehakse sulle.“

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.

Raamatut luges: Kersti Joonsalu

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1881508

Elli H. Radinger. VANADE KOERTE TARKUS

Kuidas jääda rahulikuks ja näha olulist ehk mida me hallkoonudelt õppida võime

Tänapäev, 2019

321 lk.

Kuna tegu on isikliku raamatuga, otsustas autor kirjeldada teile kõiki tundeid ja elamusi, mida toob kaasa elu koos vana koeraga. Koerad on varandus. Mida vanemaks nad saavad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elli Radingeri koer Shira on inimaastates üheksakümne kuue aastane. Elu on oluliselt parem, kui meie kõrval on koer. Meie vanad koerad on saanud palju kogemusi jahilkäiguga, autode, laste ja võõraste inimestega, naabrite, loomaarstide ning teiste koerte ja kassidega. Koer on aastatega targaks saanud. Kui palju aastaid on koertele antud elada? Millised koeratõud elavad kõige kauem?

Koeraomanikud tunnevad omavahel end nagu nähtamatu niidiga ühendatuna. See side on armastus, soojus ja hoolitsus, mida oma loomadele iga päev pakume. See side muudab meid paremateks inimesteks. Pühakuid kujutatakse piltidel pead ümbritseva pühapaistega. Koerad sünnivad sellise nähtamatu oreooliga. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Autor katkestas oma koera pärast iga aastased hundiuuringud Yellowstone`i rahvuspargis. Hundid on tema elu rikastanud nii isiklikus kui ka intellektuaalses plaanis. Nüüd ta loobus sellest kõigest, oma koera nimel. Teadlased on teinud eksperimendi teada saamaks, mis aktiveerib koerte aju tasukeskust kõige enam. Tulemused näitasid, et kõigele muule eelistasid koerad oma peremehe kiitust, et sotsiaalne tasu on neile võibolla samasuguse tähendusega kui inimestele. Millised on koerte harjumused ja milline on koos oma neljajalgsete sõpradega parim ja naljakam koosveedetud aeg?

Kes osalevad Californias iga-aastasel maailma inetuima koera valimistel? 2017.a. võitis tiitli Napoli mastif Martha. Millega tema silma paistis? Kuidas üldse kutsikast kasvatada endale kuulekas ja usaldav sõber? Autor ütleb, et perfektsionism on keelumärk, mis ei luba edasi areneda.

Koerte jaoks on andestamine ja leppimine mõne minuti küsimus. Inimene on tõenäoliselt ainus elusolend, kes peab viha. Elu ja armastus on ettearvamatud. Asjad lihtsalt juhtuvad. Tuleb lahti lasta ja edasi minna. Meie koerad oskavad seda suurepäraselt. Koertel on võime jätta minevik selja taha ning tunda rõõmu igast päevast. Armastus on ainus mis maksab.

Koerad oskavad ka kuulata. Nad jälgivad teie kehakeelt, vaatavad teile otse silma, kallutavad kergelt pead ja ... kuulavad. Millised miimikamuutused võivad olla koerte teadlikud suhtluskatsed? Koeral on teie välimusest, sissetulekust või sotsiaalsest staatusest täiesti ükskõik. Ta tahab lihtsalt olla teiega koos. Selline ainulaadne poolehoid on tohutult tervendav. Meil kõigil on seda vaja.

Koertega on sama lugu nagu inimestega – kes ennast mentaalselt ei arenda, käib varem või hiljem vaimselt alla. Sellest, kuidas hallkoonudele tegevust pakkuda, on kirjutatud palju raamatuid. Eriti hästi sobib koertele lõhnajälje jälitamine. Lõhnade lugemine ja tõlgendamine arendab koeri vaimselt, parandades nii nende keskendumisvõimet. Aga milline põhimõte on Viini teadlaste poolt koerte jaoks arendatud arvutimängu programmil?

Koerte imepärast õpivõimet näitab Ameerika borderkolli Chasre, kes tunneb ära 1022 objekti kirjelduse ning suudab need jaotada isegi erinevatesse kategooriatesse.

Meie vanad koerad armastavad oma elu, olgu see häälekas või vaikne. Nad ei lase end vanaduse ilmingutest heidutada. Ka sellega võivad nad meile eeskujuks olla. See raamat on armastuse- ja tänukiri kõigile autori neljajalgsetele kaaslastele, kes on oma elu meiega jaganud ja kinkinud meile õnnelikke ja imelisi aastaid. Vanad koerad on suur õnnistus. Nende eest hoolitsemine ja nende armastus teevad meile au. Püüdkem olla selle väärilised.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest - usaldusest, kannatlikkusest, armastusest, tänulikkusest, andestamisest ja aastate jooksul kogutud elutarkusest. See raamat on suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale.

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.

Raamatut luges: Kersti Joonsalu

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1891077

Jim Robbins. IMELISED LINNUD

Mida neilt õppida meist endi, maailma ja parema tuleviku kohta

Varrak, 2018

335 lk.

Mida on neilt õppida meil endi, maailma ja parema tuleviku kohta?

Raamat on paeluv pilguheit lindude imetabasesse maailma ning hämmastavatesse viisidesse, kuidas nad kogu meie planeedi elu rikastavad.

Kui vaatad looduse sügavusse, hakkad kõike paremini mõistma. Autor ütleb, et linnud lummavad teda. Peale kohtumisi ja vestlusi pistrikupidajate, kunstnike, moeloojate, põlisameeriklaste ja paljude teistega avastas ta, et need sulgedega olevused etendavad inimeste elus uskumatult erinevaid rolle.

Põhitõed, mis meie arvates universumi toimimist juhivad, räägivad meile lugusid erinevatest tajuviisidest, mille kaudu on inimesed looduse lõimesse põimitud. Linnud on seal kaasteelised, vahel isegi perekonnaliikmed.

Käesolev raamat on autori tagasihoidlik katse kirjeldada lindude elu siin imelisel planeedil, mida me koduks kutsume. Linnud on olevused, kes suudavad lennata vahemaandumiseta teisele poole maakera, sukelduda inimesest kümme korda sügavamale ookeanivette, lennata tagurpidi ja pea alaspidi ning teha veel palju muudki, mida me senini aduda ei suuda.

Linnud on dinosauruste ellujäänud järeltulijad. Kuidas eelajaloolistel loomadel arenes lennuvõime? Millised linnuliigid on geneetiliselt dinosaurustele kõige lähemad? Austraalias ja Uus-Meremaal elavad rihukanad on julged ja ei tunne inimese ees mingit hirmu. Kuidas nad pesitsevad? Ühe (!) päeva vanused linnupojad on täieliku sulerüüga ja suudavad lennata ning vertikaalset kaljuseina mööda üles ronida.

Leonardo da Vinci uuris lindude lendamist, pani tähele lindude iseloomulikku kuju ja nende liikumisviisi läbi õhu ning avastas, et õhk toimib paljuski nagu vesi. See andis talle võtme lindude lennu mõistmiseks. Leonardo valmistas isegi mõned visandatud lennumasinate mudelid.

Pisikesed, peaaegu kaalutud habekoolibrid lendavad igal aastal ligi viis tuhat kilomeetrit USA põhjaosast Mehhikosse ja kevadel tagasi. Andides on nad surnust ülestõusmise sümbol, sest külmadel öödel langevad nad tardseisundisse, linnud on kui elutud. Aga hommikul, kui päike soojendama hakkab, ärkavad nad imepärasel viisil taas ellu. Kui mitu tiivalööki teevad koolibrid ühes sekundis? Millised on need keerukad jõud, mis linnu lendamise ajal toimivad? Lennates muudavad linnud sageli oma kuju. Nad teevad seda niivõrd osavalt ja põhjalikult, et see on lihtsalt hämmastav!

Linnud on looduse võlurid! Nad on korraga siin, seal ja kõikjal! Autor seisis ammuli sui ja jälgis rislade tantsu. Nad liitusid õhus voogavaks pilveks, mis muutis kogu aeg kuju ja ka värvi! Miks linnud niimoodi toimivad? See on metsikute lindudega seotud imeline ja salapärane nähtus.

Linnud on meie varustajad – nad annavad meile vahendid, mida me vajame. Ühed sellised on nende suled. Kõikidel lindudel (ja ainult lindudel!) on suled ning igal linnutüübil on need suled arenenud ainulaadselt erinevate vajaduste tarbeks. Teadlased on alles nüüd hakanud mõistma näiliselt lihtsa linnusule erakordset ehituslikku keerukust ja läbimõeldust. Kuidas linnud oma sulestikku puhastavad niiskusest ja mustusest? Kuidas tekkisid ja kasvasid suled? Raamatu autor on jõudnud järeldusele, et evolutsiooni käigus toimub asju, mida me ei oska eluski ette kujutada.

Peruu vanasõna ütleb et guaano pole küll pühak, kuid teeb palju imesid. Linnusõnnik paneb looduse

tsükli käima. See on planeedi tervise jaoks hädavajalik võimas väetis, mida emake loodus kasutab strateegiliselt, et elu kogu maakeral õitseks ja kasvaks.

Guaano moodustab osa sellest, mida teadlased nimetavad ökosüsteemi teenusteks. Kõik, mida linnud meie heaks teevad – olles näiteks eeskujuks paremate lennukite ehitamisel, toiduks või aknaks kunagisse dinosauruste ajastusse, aitab nende elutegevus looduskeskkonda tasakaalustada.

Kuidas mõjutab loodust merelindude rändetrajektooride muutumine või üldse kadumine? Ja keda nimetatakse looduse koristajateks?

Lindudel on salakeel, mida meie nimetame lindude lauluks. Mille järgi on nime saanud elund, mille abil linnud laulavad? On selge, et linnud suudavad meid turgutada, meie enesetunnet parandada, anda meie elule tähendus ja eesmärk. Emily Dickinson on öelnud: „Loodan, et ka sina armastad linde. See säästab taevasse mineku vaeva“.

Loomulikult oleks suureks abiks, kui linnud oskaksid meile ise kõnelda, kuidas nemad asju näevad. Ning kuigi see võib tunduda üksnes pöörase soovunelmana, üritavad mõned teadlased just selleni jõuda.

Jim Robbins on vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik, ta on kirjutanud rohkem kui kolmekümne viie aasta jooksul artikleid ajalehele The New York Times, tema lemmikteemadeks on teadus- ja keskkonnaprobleemid. Raamatute jaoks on ta kogunud lugusid kogu maailmast, käesolev on tal juba kuues raamat.

Raamatut luges: Kersti Joonsalu

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1867373

Linda Geddes. PÄIKEST PÜÜDES

Kui teil on vaja ette kujutada päikese üüratut võimsust, on Mojave kõrb hea paik alustamiseks. Suvel, kui temperatuur on sageli 49 C, on toast välja astudes tunne, nagu oleks avatud hiigelsuure ahju uks. Aegade jooksul on  tsivilisatsioonid austanud päikest kui loojat ja hävitajat ning seesugune suhtumine kestab tänapäevani. Meie  suhe loomuliku valgusega on aegade jooksul muutunud väga palju.

Kuidas on elu tekkimine Maal seotud Päikesega? Kuidas ravitakse haigusi päikesevalguse abil? Iidsed meedikud avastasid Päikese tervendava mõju peaaegu 4000 aastat tagasi. Inimesed on näinud päikesevalguse aastases ja ööpäevases tsüklis võtit maailmaruumi mõistmiseks.

Tänu päikesevalgusele on meie kehas välja arenenud „rakukellad“ ja nende tekitatud seesmisi rütme nimetatakse tsirkadiaan-rütmideks. Kuidas need on seotud planeedi pöörlemisega, sellest annab raamat põhjaliku ülevaate.

Juttu tuleb ka amišitest, kelle majapidamised on ilma elektriühenduseta, nad jälgivad nn Ordnungit. Hooajalise meeleoluhäire all kannatavad amišid kõige vähem. Milline on meie side valgusega rakutasandil, seda on teadlased uurinud kaua aega.

Kuidas paistab meie planeet kosmosest vaadatuna ja missugune on valgusreostuse ulatus ning mis jääb inimesel nägemata tänu rohkele kunstlikule valgusele? Kuidas eksitab valgusreostus linde ja putukaid? Tutvustatakse ka seda, kuidas uuritakse une tegelikku eesmärki.

Et ajavahestressist rohkem teada saada, sellest räägib allveelaeva kapten. Kuidas meeskond sellega toime tuleb ja milline on elu allveelaevas kunstliku valgusega. Väidetakse, et peamiselt öösiti ründavad piraadid kannavad silmasidet, et silmad harjuksid pimedusega.

Päikesevalgusel on ka raviomadused. Mitme klaasläätse filtreeritud ning veega täidetud torus jahutatud ultraviolettkiirgus suunatakse haigele kohale inimese kehal. Valgus tapab baktereid. Kõrgmäestiku päikesevalgusega ravitakse ka kopsutuberkuloosi. Looduslikku valgust peetakse lausa elueliksiiriks.

Aga valguskambrite ja raviruumide kõrval on skandinaavlased leidnud teise viisi, kuidas saavutada morfiinisõltuvusega sarnane meeleolutõus ja võimas kaitse talvemasenduse vastu – need on vabaõhu ujulad, ka talvel. Saunakuumusest külma vette sukeldumisel kasvab endorfiinitase hüppeliselt.

Skandinaavlased on saunatanud vähemalt tuhat aastat. Nagu päikesepaiste, edendab ka saun lämmaastikoksiidi tootmist organismis, see võimaldab selgitada, miks kuumas saunas viibimine on nii meeldiv.

Kuidas tullakse toime polaarööga? Põhjas hindavad inimesed sellele aastaajale iseloomulikku väga erilist valgust, mis tekitab soojuse ja hubasuse tunde. Millest tuleb seesugune positiivne meelestatus külma ja pimeduse suhtes? Seda kirjeldab autor oma elamustele tuginedes.

Linda Geddes seletab lahti, miks on Stonehenge ehitatud just selliseks, nagu ta on säilinud iidsete päikesekummardajate päevilt ja kuidas päikesevalgus liigub muinasjutulises hauakambris aasta kõige lühemal ja pimedamal päeval. Aga pikaajalise valguse käes viibimine on samuti kahjulik, eriti kaugel põhjas ja kaugel lõunas, Antarktikas viibivatel töötajate on uneprobleemid nii tavalised, et kergel deliiriumitaolisel olekul on oma nimi: „suur silm“.

Raamatus on juttu sellest, kuidas näevad meie planeeti ja päikesetõusu astronaudid. Rahvusvahelise kosmosejaama astronautidele avaneb see vaatemäng kuusteis korda ööpäeva jooksul sest nad tiirlevad ümber Maa kiirusega 27 743 kilomeetrit tunnis, et mitte taevast alla kukkuda.

Alates 1884. aastast on maailm jagatud kahekümne neljaks ajavööndiks, kõik suhestumas Londonis asuvat Greenwichi observatooriumi läbiva meridiaaniga, millest tuleneb ka nimetus „Greenwichi kohalik keskmine päikeseaeg“ (GMT). Umbes veerand maailma elanikest – sealhulgas enamik Lääne-Euroopa maid, keeravad kella kaks korda aastas. Mis põhjusel seda tehakse? Ja millised plaanid on teadlastel luua paremaid viise inimeste seesmiste rütmide hoidmiseks neid kooskõlas Päikesega, ka sellest saab raamatus hea ülevaate.

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.

Raamatut luges: Kersti Joonsalu

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1944313

Amy Stewart. KURJAD TAIMED

Taim, mis tappis Sokratese ja teised botaanilised kurikaelad

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“

Tänapäev, 2017

268 lk.

Autor ei kirjutanud seda raamatut selleks, et hirmutada inimesi loodusest eemale hoidma. Tegelikult on eesmärk hoopis vastupidine. Kõigile teeb rohkem looduses viibimine head – ent peaksime alati aru saama, et loodus on võimas. Ja ühel päeval võib taimeriigi tumedam pool end meile ilmutada ja kui see juhtub, peaksime olema selleks valmis.

Taimed väärivad valvsat austust. Nad võivad meid toita ja tervendada, ent ka hävitada. Mõne selles raamatus esineva taimega on seotud üsnagi skandaalsed lood. Üks taim, surmaputk, tappis Sokratese, ning kõige pahelisem taim kõigist – tubakas – on nõudnud 90 miljoni inimese elu. Milline väike stimuleeriva mõjuga põõsas põhjustas sõja?  Upsujuurt kasutasid Vana-Kreeka elanikud ühes kõige varajasemas keemiasõjas.

Võite aastaid oma aeda harida, ilma et kunagi tunnetaksite sellise taime  nagu käoking halba mõju – selle taime rõõmsailmelised sinised õied sisaldavad mürki, mis toob kaasa lämbumissurma. Tuntus nõiajoogina keskajal kindlustas taimele staarirolli Harry Potteri lugudes, kus professor Snape seda pruulib oma abilise jaoks.

Milliseid taimi kasutavad Lõuna-Ameerika ja Aafrika pärismaalaste hõimud noolemürkidena praegugi? Milleks kasutatakse Amasoonase kaapivääti? Millise puu otsas kasvavad beetlipähklid? Beetlipähkli mälumise komme ulatub tuhandete aastate tagusesse aega. Ja mis on riitsinus ning kuidas seda kasutatakse?

Miks on surmavad mais, rabarberi lehed, aeduba e. türgi uba, india pähkel ja kartul? Milliseid tervisehäireid tekitab tungaltera, mida teravailjapõldudelt ikka püütakse eemaldada? Tungalteri on erinevatel rohttaimedel ja teraviljal üle 50 liigi.

Kui mängu tuleb päike, siis fototoksilised taimed rakendavad teda oma laastamistöös – nende mahl kõrvetab nahka siis, kui see on päikese käes. Mõnel puhul teeb taime või selle viljade söömine inimese tundlikuks päikesepõletuse suhtes. Üks kõige fototoksilisemaid taimi on hiid-karuputk.

Üsna laialdaselt kasvatatav inglitrompet tekitab nägemisprobleeme, mistõttu tuleks taimest eemale hoiduda. Alraun ei pruugi olla maavitsaliste sugukonna kõige hullem kõrilõikaja, ent kindlasti on tal kõige hirmsam kuulsus. Milline on alrauni e. mandragora mõju inimesele? Oli levinud uskumus, et alraun kisendab, kui ta maa seest välja tõmmata- mõnikord nii valjusti, et karjed tapsid igaühe, kes neid kuulis.

Taimed, mis on koletislikult halbade kommetega, väärivad samuti, et neid tuntaks – pueraariad on Ameerika lõunaosariikides õginud sõidukeid ja hooneid. Kohutav laibalill haiseb surnukehade järele, lihasööja kanntaim on suuteline nahka pistma hiire. Vilistav okkaline akaatsia pakub peavarju agressiivsete sipelgate armeele, kes ründavad kõiki, kes puu lähedale satuvad.

Kui raamat teid lõbustab, ehmatab ja valgustab, on autor oma ülesandega hakkama saanud. Ta pole botaanik ega teadlane, pigem kirjanik ja aednik, kes on loodusmaailmast võlutud. Siit raamatust leiab kõige põnevamad ja kurjemad taimed tuhandetest, mis maailmas kasvavad. Ja lõpuks – ärge eksperimenteerige tundmatute taimedega ega alahinnake taimede väge.

Kasutage mürgiste, raviotstarbelist ja söödavate taimede määramiseks usaldusväärseid allikaid. (Internetis ringleb suur hulk valeinfot, selle usaldamisel võivad olla traagilised tagajärjed.) Autor ei kohkunud raamatus kirjeldamast ka joobnustavaid taimi, ta tegi seda hoiatamise eesmärgil.

Amy Stewart kinnitab, et on taimeriigi kriminaalsest elemendist lummatud. Talle meeldivad head võllaroad, olgu siis tegemist aianäitusel välja pandud tohutu kütus-piimalillega, söövitava mahlaga pliiats-kaktusega, mis tekitab nahale rante, või kõrbes õitseva hallutsinogeense sortsi-ogaõunaga. Ja need saladused ei hiili ringi kusagil kaugel džunglis, need on peidus meie endi aedades.

Raamatut luges: Kersti Joonsalu

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1415323

Peter Wohlleben. LOODUSE SALAJANE VÕRGUSTIK

Selles raamatus kirjeldab metsnik ja kirjanik Peter Wohlleben kuidas puud teevad pilvi ja vihmaussid juhivad metssigu.

Loodus on palju keerulisem kui üks suur kellavärk, kõik on omavahel seotud. See võrgustik on nii peente harudega, et me ei hakka tõenäoliselt kunagi mõistma selle täit ulatust.

Kui keerulised võivad olla suhted looduses, seda seletab autor meile huntide põneva näite varal. Neil kiskjail on nimelt hämmastav võime muuta jõgede kulgu ja kujundada ümber nende kaldaid.

Hunt annab metsale tagasi ta metsiku hinge.

See näitab veelkord selgesti, et ökosüsteemid on äärmiselt mitmekihilised ning muudatused ei puuduta kunagi vaid üksikuid liike.

Kui loomad ja kalad paarisrakendina toimivad vaid veekogude ääres, siis on veel üks loodusjõud , mis avaldab toimet kogu maapinnale. See on vesi. Ta kujundab mäestikke, vormib orge ja jõeniite, kuid peamiselt töötab suure ümberjagamismasinana. Põhjus on vee omadustes ja raskusjõus, ta kannab toitaineid laiali nii maa peal kui maa all. Meie jalgealustel korrustel on palju suuri eluruume. Sellest varjatud ökosüsteemist tunneme vaid murdosa. Kuidas ringleb põhjavesi ja kelle toidulaud sellest sõltub? Kuidas toimetavad metsas sipelgad ja kuidas nad puid kaitsevad? Sipelgaid nimetatakse ka maastike salajasteks valitsejateks.

Pisut ülevaatlikum on lugu suurte surnud loomadega. Jah, ka nemad on omaette ökosüsteem, umbes nagu väike planeet looduse maailmaruumis. See on paljude liikide jaoks eriline maiuspala ja selle ümber toimub põnevaid asju.

Erilist tähelepanu jagab autor öise metsa ja loomariigi toimetustele. Kuidas leiavad tee ööliblikad? Ja kuidas loevad peegelduva kaja järgi nahkhiired, kes või mis nende teel on? Metsades elutseb palju putukaid, kes kasutavad partneri otsinguiks omamoodi välksignaalidest koosnevat morsekoodi, mille takt ja sagedus peab ligi tõmbama ainult oma liigi esindajaid.

Peter Wohlleben kirjeldab suurepäraste näidete varal, kuidas valguse vilgutamine öises metsas tulemusi annab.

Raamatust saame teada ka seda, mis õieti sunnib linde aastaaja vahetumisel kaugetesse maadesse lendama ja kuidas nad leiavad õige tee. Et varesed toovad toitjale tänutäheks kingitusi ja miks ei saa puud enam metssigadest lahti, ka see on raamatus arusaadavalt ära räägitud.

Kas teate, et suurem osa maismaast asub põhjapoolkeral? Seepärast kasvab siin ka enamik puid. Ja kui puud ühekorraga lehed langetavad, siis ka sellel on oma mõte. Midagi ei toimu niisama. Nagu tõusud ja mõõnad on sisuliselt maakera raskuspunkti muutmised.

Autor räägib metsatulekahjude põhjustest ning sellest, kuidas puud püüavad tulest kõige vähem kahjustatud saada, kliimasoojenemise tagajärgedest ning ka sellest, kuidas mets taastub ja puud kolivad.

Peter Wohllebeni raamat annab sellest peenest võrgustikust selgema pildi ja näitab hämmastavaid seoseid loomade, taimede ja keskkonna vahel. Te jalutate koos autoriga läbi looduse, imestate koos ja mets ühes kõige selles elunevaga saab palju tuttavamaks.

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.

Raamatut luges: Kersti Joonsalu

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1943051

Aleksei Turovski, Marcus Turovski. TEEKOND URUST TEMPLISSE ehk märk on vaataja silmades

Kirjastus Tänapäev, 2016
252 lk.

Raamatus kirjeldatakse müütide süsteemi, mille järgi ja mille abil inimkond elab, kui oluline see nähtus on ning kui palju sarnasusi on pärisinimesel paljude teiste loomaliikidega ja ka sellest, kuivõrd omapärane on just inimene.

Aleksei Turovski tunnistab ausalt, et kaotab aina kiiremini veendumust, et teistel liikidel ei ole kontseptuaalset mõtlemist, keelt ega sellega lahutamatult seotud isiksuslikku nähtust. Üha enam on tal tekkinud arusaam, et ka teised liigid tajuvad aja möödumist ja liigikaaslase surma.

Kuidas elavad ja toimetavad linnud, näiteks kaaren ja kotkas? Milliseid erilisi võtteid kasutavad nad oma käitumises jahti pidades ja poegi kasvatades?

Millised müüdid on seotud madude vägevate võimetega, nimelt jäsemeteta liikumise ja mürgisusega? Madude vapustavalt omapärane kehaehitus ja eluviis tekitavad väga suurt huvi selle vastu, kuidas nad selliseks arenesid. Selle tõttu on maod seotud nii müstika kui maagiaga.

Madu on vee (ka maismaal ja õhus oleva vee) liikumise sümbol. Kuid merede, ookeanide ja järvede elukeskkonna märgiliseks loomaks on kala. Autorid räägivad sellest, kuidas kalad elavad selles omaette maailmas koos omavaheliste suhetega.

Kõige edukamateks loomadeks läbi aegade võib nii mõneski mõttes pidada putukaid. Nad on hõivanud kõik maailma paigad, elunišid, kasutavad toiduks kõikvõimalikku ja võimatut ning paljunevad lugematutel eri viisidel. Nad on olnud Maal kauem kui roomajad, linnud, kahepaiksed ja imetajad kokku. Nad oleks justkui teadlikud sellest, et on evolutsioonilise võidujooksu ammu võitnud.

Raamatus on ka lühike sissejuhatus drakonoloogiasse. Draakon on inimkultuurides mütoloogiline olend, eriti Kaug-Idas, Iraanis ja Põhja-India territooriumil. Kaug-Idas on draakon maailma harmoonia vaata et peamine garant.

Ida- ja kagupoolse maailma ning läänemaailma hinnangud ja suhtumine ahvidesse on erinevad. Mütoloogias on ahvidel kindel koht. Võib oletada, et just paavianidelt õppisid aafrika rahvad sõjalise rivistuse taktikaid. Kuid Euroopas kujutati ahve pigem negatiivsete müütiliste suurkujude käsilastena, karikatuurina inimkonnale.

Millised on ahvlaste esivanemad ja kuidas nende areng on kulgenud? Millised on ahvlaste sotsiaalsed struktuurid? Kuidas ennast vaenlase eest kaitstakse ja milliseid pettemanöövreid kasutatakse, ka sellest antakse raamatus väga hea ülevaade.

Vajadus muljete järele tingib inimese kui loova liigi soovi otsida ja tõlgendada maailma asjade vahelisi seoseid. Otsitakse, hinnatakse ja seletatakse kontraste, teisalt sarnasusi. Meid hämmastavad loomade koostöövormid, ehitustöö, sõjalised strateegiad ja -taktikad kaitsekäitumises. Nad on oma oleku poolest meiega nii sarnased, kuid füüsiliselt nii erinevad.

Märk on teatavasti vaataja silmades ja inimese jaoks on päikese märkideks nii päeva ajal aktiivselt lendavad röövlinnud kui ka päikese mudeleid, sõnnikust tehtud kuule veeretavad sõnnikumardikad.

Aleksei ja Marcus Turovski on pööranud selles raamatus tähelepanu eelkõige liikide zooloogiale ja mütoloogiale, kuid väga vähe sellele, kuidas reaalsed loomaliigid on olnud ja siiani on kaasatud maagiasse.

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.

Raamatut luges: Kersti Joonsalu

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1405301