VLRK 110: Nele ülestähendused uude majja kolimisest

Kirja pandud oktoobris 2012 Kalli Kuhi sünnipäevaks 

Jumala abiga naudime nüüd juba kümnendat aastat uues raamatukogus ja oleme hakanud vähehaaval unustama, millist ränka hinda oleme pidanud selle õnne eest maksma.

Ja palun väga, kallis kolleeg Kalli Kuhi lihtsalt ei suuda minevikust lahti lasta ja ettekäändeks tuues oma sünnipäeva, sunnib meid kõike seda valu ja vaeva uuesti läbi elama. Vaadake, tema kui koduloobibliograaf ja harrastusajaloolane, vajavat hirmsal kombel kroonika jaoks pealtnägijate mälestusi raamatukogu kolimisest! Mis oleks meil olnud viga tema sünnipäevapidusse saabuda, kingituseks kaasas mõni kena tass või sõrmkindad, aga ei - temale on vaja illustreeritud mälestusi Viljandi Linnaraamatukogu kolimisest osakondade kaupa! Võtsime siis liisku ja nagu elus ikka juhtub, et kellel ei vea armastuses, sellel ei vea ka liisutõmbamises ja nii pidi laenutusosakonna mälestused kirja panema ja pildid joonistama igatpidi õnnetu

Nele Grosthal

 

Nele ei peatu pikemalt heroilisel kümnendil, mis eelnes

2002. aasta 5. oktoobrile, sest seda külge teavad täpsemini teised inimesed. Kõige paremini muidugi meie direktor Evi Murdla, kes oma nahka säästmata vehkles kõigi meie linna kirjatähte tundvate inimeste nimel aastaid kõige tulisemas keerises, roomas kuulirahe all kivi tagant kivi taha, valas ohtrasti pisaraid ja sai mitu korda põrutada. Täna võime öelda, et ükski karv tema üllas peas ei kõverdunud asjata, sest Viljandi maha lammutatud vanalinna (õieti küll maha lammutatud lääpas Sakala poe ja taarapunkti) asemel laiutab nüüd Aleksandria mõõtu raamatukogu, mida käivad kummardamas kõik raamatuusku inimesed üle terve maailma.

  

Laenutusosakonna mälestused raamatukogu kolimisest algavad siin

Hilja Soosaar, Helle Järv, Maire Killar, Elle Sihver ja Nele Grosthal kooris: “Jah, meie kartsime küll, et avaballil me roosasse pitsivahtu mähkununa linnapea kaisus valssi ei keeruta, vaid lamame külmade ja kangetena kusagil surnuaia müüri taga, sest õpetaja Tammsalu andmetel enesetapjaid pühitsetud mulda ei maeta, isegi mitte neid, kes on ennast ränga tööga ära tapnud."

Raamatukogu kolimine oli üks irrrmus närvidemäng ja raskeid ihulisi piinu valmistav tegevus. Meie radikuliidid puhkesid külluslikult õide, me tagumised jalad käisid väikese raksuga pepu küljest lahti ja me seljad ei läinud enam sirgeks, nii et saime raamatuid ülemistelt riiulitelt kätte vaid karguotsaga sudides. Aga me ei nurisenud, sest meil polnud aega! Me pidime looma ajaloos ennenägematu pretsedendi – liigutama 160 tuhandelise fondiga raamatukogu ühest majast teise 7 päeva jooksul.

Tollipulgad käes küürutasime me varavalgest hilisööni tohutute plaanirullide kohal ja sobitasime millimeetrise täpsusega tinglikele riiulitele tinglikke laudimeetreid raamatuid.

Naised tollipulkadega plaani pidamas

Me olime murest murtud, sest niipea, kui meil õnnestus mõni paika saadud skeem ahju külge kleepida ja me plaanitsesime asuda järgmise kallale, saabus direktori staabist punase- ja siniselapiliste põskedega kogelev Maire Killar sõnumiga, et arhitektid on projektis midagi muutnud, riiulite arvu on jälle vähendatud või suurendatud ja me peame alustama uut kombineerimise ringi.

               

Me tülitsesime ja käisime kordamööda vetsus nutmas, me oleks isegi jalgu trampinud, aga meil polnud selleks lihtsalt ruumi, sest viimane kui ruutsentimeeter vana pastoraadi põranda-, aknalaua- ja toolipinnast oli täidetud vankuvate raamatukuhjadega.

Sharmantne Anatoli võlus banaanikastide nimel ära Säästumarketi müüjannad

Banaanikastid, meie põhiline kolimisatribuutika, oli samuti alalise peavalu allikas, sest parasjagu olid Eesti Vabariik ja Paraguay sõjajalal ja diplomaatilised ning kaubanduslikud suhted olid nõrgenenud, mis tähendas seda, et nii banaanidega kui kastidega oli asi hapusti. Õnneks oli meie remondimees Anatoli Minin oma mehelikku sharmi kasutades ära võlunud mõned Säästumarketi müüjannad, kes pimeduse saabudes poetasid tema jaoks poeümbruse põõsaste alla üksikuid kolme küljega kaste, mida meie Casanova koos osakonnajuhataja Killariga  hommikuti kokku korjamas käis, nii et päris hätta me ei jäänud.

Kraam sai kokku ja meie kamp löödi kahte lehte. Hilja, Väike Helle ja Maire jäid vanasse majja kirjandusteoste kaste komplekteerima ja Nele ning Elle saadeti uude, et saabuvaid vooge vastu võtta ja õigetele kohtadele juhtida. Lahkelt sotsiaalameti juhatajannalt Helmen Kütilt saime tassimistöödeks abiks mõned koloonia kõrilõikajad, kes üllatuslikult osutusid äärmiselt asjalikeks noormeesteks ning buketi Viljandi töötuid lakekrantse, kelle teenetest me kohe tänuga loobusime, sest tundsime ära mitu varganägu, kes mõni aeg tagasi olid meie tulekustuti pihta panemisel osalenud.

Helmen Kütt varustas meid noortekoloonia noormeestega

Osakond sai kolitud õigeks ajaks ja oleks vast kiireminigi läinud, kui mööblimehed oleks ennast vähegi liigutanud ja riiulid oleks eelnevalt olnud korralikult kokku pandud ja sirgetesse ridadesse paigutatud ning Nele poleks päevaks otsaks koos ühe koloonia kaagiga lifti kinni jäänud. Viimane sündmus oli mõnede rikutuma meelelaadiga kolleegide arvates küllaltki pikantne ja kõditas nende oletuste tegemise ja laterdamisega seotud ajupiirkondi, mis siia maani kihelevad, kuid reaalsus oli lihtsalt tüütu ja isegi veidi vihastav. Kinnisruumipelgust kannatav noorvang ahmis õhku, soigus vaikselt: „OOO maamotški, ooooo maamotški“, näris raginal küüsi, sõi ära osa oma näppudest koos tätoveeringutega ega olnud nõus päästekomandot oodates koos Nelega rahulikult käruserval istudes kassikangast kuduma, vaid tahtis aina lifti uksi kangutada, nuppe vajutada ja lage kobada. Tema rahutuid käsi kinni hoida ei olnud kerge mitte töö.

 

Tublid abilised olid meil veel neiu Marge ja neiu Lilian, kes oma pisikeste töökate jäsemetega paigutasid kibekähku riiulitele ajaloo liigi teavikud, mida me peale seda ainult neli korda ümber tõstsime. Samuti jääb õhku küsimus, kuhu kadus sel päeval kolooniapoistele mõeldud kolmekilone kommikott?! Lilian on laialt tuntud oma magusakire poolest, kuid näpuga osutama ma siiski ei hakka, sest see ei ole viisakas.

Mitu päeva enne avamist parvlesid raamatunäljast hullunud lugejate hordid raamatukogu ümbruses, logistasid uksi ja aknaid, räuskasid ning nõudsid sisselaskmist. Maja kammisid kõiksugu viimase minuti kontrollid ja komisjonid, kes tuvastasid tuhandeid vigu ja leidsid klosetist koolera pisikuid. Rahvaesindaja ja vana ärihai Tauno Tuula ei suutnud leppida faktiga, et tema kabinet on väiksem kui raamatukogu direktoril ja tema sekretärid vähem tasustatud kui raamatukoguhoidjad ning ehmatas oma pühavihaliste, kuid põhjendamatute etteheidetega Evi Murdlale roosi rinda. Kui ta parajasti ei hädaldanud arutult kultuurile kulutatud miljonite pärast, kiitles ta oma isikliku raamatukoguga, mis pidi olema uhkem kui Nebukadnetsaril.

Viimaks koitis ka see õnnistatud laupäev, mil kõik kurnatud raamatukoguhoidjad vedasid oma närtsinud ihud krohvikottide ja lahtipakkimata raamatukastide vahelt välja ning suundusid linna teise serva, et seal ots ümber keerata ja alustada triumfaalset marssi tagasi uue maja poole. Meie ülikaval peaspetsialist Linda Sarapuu koos kultuuriosakonna ja kunstisaali kaunishingedega oli sepitsenud iiiiimeilusa piduürituse, mis pidi linnarahvale kauaks meelde jääma ja küllap jäigi, sest paljudel kukkusid paari päeva möödudes külmavõetud kõrvad ja ninad küljest ära.

Me alustasime sellest, et pidasime vana pastoraadi juures pikki ja südantlõhestavaid kõnesid ning tervitasime kõiki, kes meid tundsid ja lasime kõigil ennast tervitada. Vinges oktoobrituules püksisääri ja hambaid plagistades esines tundeküllaselt meie majaperemees Jaan Tammsalu, kes ühele põlvele laskudes avaldas, et on murest murtud kui Vargamäe Andres Krõõda surivoodi ääres, sest oleks ta ometi taibanud lävepakud madalamaks saagida, poleks me ehk ära läinud ja teda maha jätnud. Uskumatu, kui lahked võivad olla mõned inimesed! Iga teine tema asemel oleks ühelt jalalt teisele hüpates Jumalat tänanud, et sellistest allüürilistest lahti sai, kes kümne aasta jooksul maja heaks kõrt kõrre peale ei tõstnud. Oma osa tema südamlikkuses mängis kindlasti eelmisel õhtul meie poolt korraldatud välkvisiit kiriku kantseleisse, mille käigus sai maha jäetud ohtrate punaste südametega kaunistatud mapeke, mis sisaldas õpetaja, tema kassi ja vana pastoraadiga seotud mõttekillukesi ja naljapilte, mida me aegade möllus olime ettenägelikult kogunud ja säilitanud ning Elle Sihveri poolt luuletatud teemakohast poeemi ja muidugi, foto osakonna naistest koos kass Don Juan Tammsaluga.

Foto osakonna naistest koos kas Don Juan Tammsaluga

Aeg kiskus juba lõunasse, kui me pasunakoori tuututamise saatel teele saime, kõige ees jubedat pleekinud ja kanasulist musta baretti kandev Tolik, kes lükkas tammeokstega ehitud ja raamatukogu kõige haruldasemate rariteetidega täidetud vana puuvedamise käru, kannul külmast lõdisev linnakodanike jõuk.

Tolik lükkamas tammeokstega ehitud rariteetidega koormatud käru

Vastne kultuuriminister Margus Allikmaa ajas uue maja ees essu susistades natuke pidujuttu, linnapea Peep Aru kasutas juhust valimispropaganda tegemiseks, õpetaja Tammsalu õnnistas kõiki ja kõike kas pagan võtaks ja koosolijate suureks kergenduseks lõigati lint lõpuks raksti läbi.

Kõigi kannatused said kuhjaga tasutud, sest veini ja viina voolas jõena ning suupisted olid nii rammusad, et tilkusid. Pidu tipnes kunstiinimeste lavastatud performancega, kus publikumil seoti silmad kollaste riideribadega kinni, muusika keerati põhja ja valjuhääldi hakkas lae all hirmsa häälega karjuma midagi verest, mädast, kidust ja kadust, samal ajal kui linna peakunstnik Mari Sobolev kõike väga põhjalikult filmis. Minestajaid polnudki väga palju ja ka need mõned nõrgukesed, kes siiski pikali kukkusid, tõusid Viljandi haiglas paari päeva jooksul uuesti püsti.

Peale seda, kui Sven Kivisildnik oli pikalt ja laialt mõnitanud kõiki, kes olid raamatukogu ehitamise ja finantseerimisega ametis olnud, läksid külalised laiali ja me võtsime ette Narva kolleegide kingitud vodka ja silmud, et end järgnevate päevade tarvis kosutada. Kes teab, mis meist ilma korraliku kosutuseta üldse oleks saanud, sest esmaspäeval lasime lugejad sisse. OH, oleks olnud parem, kui me seda poleks teinud mitte! Esimese tunni jooksul olid arvutid kokku jooksutatud, lift tilpnes kurvalt „suss…sussss…,“ öeldes kahe korruse vahel, pooled pirnid laest olid ära varastatud ning täiesti müstilisel kombel oli rügemendi valvurite nina alt kaotsi läinud gigantne devoniaegne sõnajalg.

Alguspäevadel pandi uuest majast pihta isegi gigantne devoniaegne sõnajalg

Kogu möll käis turvaväravate huilgamise saatel, sest firma oli meile sokutanud portsu turvakoode, mida ei õnnestunud deaktiviseerida ja sellepärast püüti väravas kinni ja otsiti läbi viimne kui hing, kes oli söendanud raamatuid laenata.

Nele lõikas palju kasu sellest, et keegi oli laenutuse kabineti ukselukku nibu näppimas käinud ja selle kogemata lukustuse režiimi lükanud ning siis ukse kinni virutanud. Õhtul kella kuueni, mil saabus Tallinnast lukuekspert, võisime vaid läbi klaasseina imetleda laual lebavat võtmekimpu ja raamatukoguhoidjate rahakotte, prille ning arstirohu pudeleid. Kuna Nele oli nagu tavaliselt ikka, hiljaks jäänud ega olnud oma asju veel jõudnud kabinetti viia, sai ta kõigile kasudega raha laenata ja hügieenisidemeid sõrmuste ja kaelakeede vastu vahetada.

Oh-oh-ooo jaa-jahh, juhtus neil päevil veel mõndagi, aga kes seda kõike enam mäletab, sest hirmsast invaliidsest ventilatsioonist põhjustatud alaline hapnikupuudus siin majas on aastatega oma töö teinud ja mälu pole kellelgi enam endine. Sellele vaatamata on kõik siin räägitu sulatõsi! 

VLRK 110 alternatiivajalugu: Ja siis tulid vargad ehk Nele ja politseiuurija pingeline afäär

Sakala (1920) 20. veebr.
Wargus lugemisetoas

Kolmapäeval on Rahwaülikoolide Seltsi awa-

likust lugemisetoast kaks elektrilampi ära wiidud. Ei tea 

kellele nad ette puutusid? Laua pääle järele jäetud saapa 

jälgede järele otsustades ei oleks nende saabaste kandja 

poolt seda tõepoolest mitte oodanud. Häbi peaks olema.

Raamatukogu on läbi aegade varastega hädas olnud. 

Juba üle-eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel kirjutati ajalehes Sakala, kuidas keegi oli poriste saabastega lugemistoa lauale roninud ja pirni laest ära varastanud. Ähvardati koguni politseipatrull raamatukokku valvesse panna. 

Ühel laupäeval olime Hiljaga kahekesi tööl ja külastajaid oli hõredalt. Korraga saabus kolm meest, kellest üks lipsas vene fondi, üks jäi koridori tolgendama ja üks tuli leti ette meiega juttu tegema. Vahetult enne seda oli meie töömees Tolik esiku seinale riputanud uut sorti väikese tulekustuti. Sarnaseid kustuteid kasutati ka autodes ja need olid üpris kallid. 

Nele ja Tolik jälgi ajamas

Korraga olid kõik kolm meest kadunud ja nendega koos ka meie tulekustuti. Märkasin seda kohe ja helistasin politseisse. Politsei ei lasknud ennast kaua oodata, vaid kihutas sireeni unnates kohale nagu oleks tegemist olnud vähemalt mõrvaga. Minult ja Hiljalt võeti tunnistused ja kästi koostada seletuskiri. Olin väga põhjalik ja kirjeldasin olukorda ning kahtlusaluseid äärmiselt detailselt, sest ma olin detektiivifilmides näinud, kuidas seda peab tegema. Seletuskiri sai kuus lehekülge pikk ja oli varustatud maja plaani ja kurjategijate liikumisskeemiga. Hilja oli targu oma kirjatükis teatanud, et kahjuks ei märganud midagi ega oska kedagi kirjeldada. 

Mõne päeva möödudes külastas meid uurija, kes lehvitas minu seletuskirja ja kiitis mu tähelepanelikkust. Seejärel võttis ta põuetaskust välja pataka meeste pilte ja küsis, kas mõni neist oli tol saatuslikul päeval raamatukogus olnud. Tuvastasin kolm kahtlusalust ja politseiuurija kiitis mind jälle. Tundsin end nagu miss Marple ja kujutlesin, kuidas ma uurimise ohjad enda kätte haaran ja Viljandi ohtlike kurjategijate jõugu paljastan. Saime uurijaga suurteks sõpradeks ja vestlesime kaua ning lõbusalt, hoolimata Hilja heidetud hoiatavatest pilkudest. 

Nüüd hakkas uurija mind iga päev külastama. Külaskäikude stsenaarium oli selline → algatuseks võttis ta põuest pildid välja, laotas lauale ja küsis : „Kas neid poisse tunnete?“ „Jah,“ vastasin mina teenistusvalmilt kätt kõrva äärde tõstes ja näitasin alati sama kolmikut. Seejärel pani politseinik pildid taskusse tagasi, lülitas oma raadiosaatja välja, asetas mütsi riiuli otsale ja istus ahju kõrvale toolile ning hakkas pajatama lõbusaid lugusid oma tööst. Lugusid sadas nagu küllusesarvest ja tema külaskäigud venisid järjest pikemaks ja pikemaks. Selle inimese eripäraks oli hästi läbitungiv pilk - tal olid helehallid väga väikese musta täpikesega silmad. 

Mida päev edasi, seda ebamugavamalt ma tema pilgu ees end tundsin. Oli aru saada, et midagi ta minust tahab, aga mida, seda ma oma sõnulseletamatus ignorantsuses ei taibanud. No ütleme nii, olin ma ju ka alles üsna noor ja roheline. Olles oma kriminaalalased teadmised  ammutatud sumedates kinosaalides istudes ja küüsi närides keerukaid krimifilme vahtides, hakkasin ma tema tihedate visiitide taga peidetud mõtet otsima. Äkki ta arvab, et ma olen kurjategijatega kuidagi seotud ja ootab momenti, mil ma ennast paljastan. Muutusin väga murelikuks. Seevastu Maire ja Elle, kellega me kabinetti jagasime, ootasid uurija külaskäike õhinal nagu lapsed rändtsirkuse etendust, ehkki nad teesklesid, et nad midagi ei näe ega kuule, kuid nende muigel suud ja pikaks veninud kõrvad rääkisid midagi muud. 

Kord jutustas uurija loo, kuidas ta paljalt kehakeele ja füsioloogiliste ilmingute põhjal oli ühe kurikaela vahele võtnud. Ilmutades märkimisväärset näitlejameisterlikkust, rääkis ta, kuidas kurjategija oli tema kavala küsimuse peale neelatanud ja mida see neelatus füsioloogiliselt tähendas ja kuidas tema seda tõlgendas. Äkki tundsin, kuidas sülg hakkas suhu kogunema ja ka mina neelatasin, siis veel ja veel ja veel. Püüdes oma füsioloogiat kontrolli alla saada, läks mul osa stoorist kaduma. Ärkasin sellel momendil kui jutustaja oli jõudnud punkti, kus ta andnud kahtlusalusele mingi paberi ja palunud sellele alla kirjutada ja kuidas tolle käed jäänud paberi külge kinni, sest need olnud higised, mis tähendanud seda, et neerupealsed olla aktiviseerunud, mis omakorda tähendanud seda, et kahtlusalune ei ole tõtt rääkinud. Korraga langes mu pilk oma kätele, mis lebasid tumedal lauaplaadil. Sõrmede ümber oli näha kerget niiskusest tekkinud varju. „Issand,“ mõtlesin ma : „mu neerupealsed on mind reetnud!“  

Lõpuks sai mul sellest lõbusast politseinikust villand ja ma edastasin talle valeteate, et ärgu rohkem raamatukokku tulgu, sest mul algab puhkus ja ma sõidan ära Sahhalinile ning kahtlane on, kas ma sealt enam kunagi tagasi tulen. Seadusesilm andis kurvalt au ja kõndis raamatukogust välja. Paari tunni pärast oli ta uuesti tagasi, kaasas minu seletuskirja põhjal koostatud protokoll. Veel pani ta hoolikalt kirja minu andmed, perekonnaseisu ja hariduse ning ulatas mulle paberi, kuhu palus alla kirjutada lause „olen protokolli läbi lugenud ja tunnistan selle sisu õigeks“. 

Pühkides oma higised käed vastu tagumikku kuivaks, võtsin lehe vastu ja taipasin äkki ehmatusega, et ei oska kirjutada sõna „protokoll“. „Kas see käib keskelt k-ga või g-ga“, mõtlesin ma paaniliselt, seistes pastakas püsti peos kivistunult keset tuba. Ilmselt ei andnud mu kehakeel küllalt selget märki mu mõtetest, sest selle asemel, et pakkuda mulle „Eesti keele grammatikat“, haaras politseinik mind toetavalt õlgadest ja sosistas ehmunult : „Mis on? Mis on? Mis on?“  Ehkki olin minut tagasi suureliselt teatanud, et mul on kõrgharidus, pidin häbiga tunnistama, et ei tea, kuidas kirjutada „protokoll“. Üle uurija näo veeresid kiiresti mitu ilmet, imestusest uskumatuseni ja siis ütles ta rõhutatult : „Kahe elliga!“ Laseme siinkohal kardinal langeda.

Meenutas: Nele Grosthal

VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Nele meenutus Elle Sihveri linnaraamatukokku tulemisest

Ellest ja Nelest sai lahutamatu töötandem pikkadeks aastateks

Ühel ilusal varasügisesel päeval saabus meie hulka Elle Sihver. Tegelikult oleks õigem kasutada sõna „ilmus“, sest sõna „saabus“ on selle kirjeldamiseks liiga bravuurikas. 

Niisiis, ta ilmus netil ning malbel moel raamatukokku ja kadus kohe varufondi, et hakata korda sättima sealset paabeli segadust. Esimesel nädalal ei näinud me temast rohkem, kui vaid mööda libiseva kitli seljatagust. 

Varem oli Elle töötanud Oiu raamatukogus, kus ta oli ennast näidanud väga tubli raamatukoguhoidjana, pealegi oli ta erialalt  filoloog ja ludistas ladusalt inglise keelt, nii et meie direktori süda ei jäänud enne rahule, kui oli ta maalt linna kaaperdanud. Paistis, et Elle ise ei teadnud enda kui üliväärtusliku töötaja kuvandist midagi, sest ta oli oma käitumises äärmiselt tagasihoidlik, olles töövaimukesena peaaegu nähtamatu. 

Nädalaga ajas ta meie  lohakil varufondi eeskujulikult tähestikku ja sättis raamatud riiulitel noolsirgetesse ridadesse, seejärel imbus ta vaikselt avalikumatesse ruumidesse ja hakkas oma tasasel, kuid tõhusal moel sealgi käsi külge panema. 

Kord ühel tõeliselt vastikul vihmasel ja hämaral hommikul tööle tulles leidsin ta oma laua tagant, kus ta  laualambi valgusvihus koduse olekuga istus ja linikule pitsi heegeldas, kusjuures heegeldamiseks kasutas ta raamatuköitmiseks mõeldud halli linast nööri. Kontrast sügisese sünguse ja toas avaneva sooja ja helge atmosfääri vahel oli jahmatav. Esimest korda vaatasin teda päris tõsiselt ja see, mida ma nägin, meeldis mulle. Meeldib siiani, isegi kui ta ei ole enam nii nähtamatu ning temast on saanud minu tähtis ülemus. Pitsäärtega linikut kasutas ta raamatukogu esikus oleva kriimulise plaadiga kapikese katteks, sest kodukaunistamine on tema kirg number üks.

Meenutas: Nele Grosthal

VLRK 110 alternatiivajalugu: Kõikuvad riiulid

Pipa langenud riiulite vahele lõksu jäänud Helvit päästmas

Meie Pika tänava majake oli selleks ajaks, kui mina selle kollektiiviga liitusin, järjest kasvavale raamatukogule ammugi kitsaks jäänud. Ühes majas asusid nii kojulaenutus kui lugemissaal. Ruumid olid riiuleid nii paksult täis topitud, et vähegi kogukamad lugejad pidid külg ees nende vahel loovima ja mõne raamatu täpsemaks uurimiseks tuli minna akna alla valguse kätte. 

Kord asendasin lugemissaalis lõunale läinud töötajat, kui kuulsin maja teisest tiivast laenutusosakonna poolt hirmsat mürinat ja Helvi Ilusa hüsteerilist kiljumist. Tormasin hääle suunas ja sain peaaegu jalust maha niidetud ühe noormehe poolt, kes vastassuunas põgenes ja majast välja lipsas. Laenutusosakonnas avanes mulle üllatav vaatepilt: ilukirjanduse toas olid kõik riiulid nagu doominokivid kokku varisenud ja täitsid ühtlase kihina kogu põranda. Kiljuv Helvi osutas näpuga ühele kõrgemale mügarikule raamatulasus, mis äkki liigutama hakkas ja hunnikust pistis näo välja Hilja, prillid viltu ninal. Õnneks olid prilliklaasid terved, sest riiuli äär ei olnud nende pihta sattunud. 

Ronisime ruttu neljakäpuli tuppa ja hakkasime teda ettevaatlikult riiulite ja raamatute alt välja kaapima. Saime ta kätte suhteliselt heas korras, ühes tükis, ilma murdude ja suuremate vigastusteta, välja arvatud mõned muhud ja sinikad. Ta oli küll veidi oimetu, aga kogus ennast ruttu ning kamandas tarmukalt meid tekkinud korralagedust likvideerima. 

Õnnetuse oli põhjustanud mulle ummisjalu vastu tormanud noormees. Ta oli roninud vastu seina seisva riiuli äärele, mis oli kõikuma löönud ja kukkudes kogu toa riiulid ridade kaupa kaasa tõmmanud.

Meenutas Nele Grosthal

VLRK 110 alternatiivajalugu: Proua Smirnova

Fotol Pipa, Nele ja alati särav Linda koos tundmatu peniga

Raamatukoguhoidjaid ja koeri ühedas hirm saada
proua Smirnovalt tutakas raske kõvera kepiga

Raamatukogu vastas üle tänava elas vanapaar, kellel oli väike paks koer. Räägiti, et vanapaar pidi olema väga tordisõbralik ja ega koergi koogitükile sülitanud. 

Koer armastas peesitada ukse ees trepimademel. Trepist üles ja alla tõstis teda vanapapist peremees, sest töntsakas kere ja lühikesed jalad tegid selle kõrgemat pilotaaži nõudva manöövri loomakesele raskeks. Oma loomult oli see koerake leebus ise. Ta võis tundide kaupa trepil tukkuda või möödavoorivaid inimesi sõbraliku pilguga silmitseda. 

Ainsad korrad, kui teda väledalt liikumas nägin, olid need, kui raamatukogu külastas proua Smirnova. Proua Smirnova oli aplaagris prokurör, konksus ja üdini tige vanainimene, kelle kõverat keppi olid saanud maitsta nii mõnedki viljandlased. Ka tema käigud raamatukokku lõppesid tihti sõimu ja skandaaliga.

Lühidalt öeldes, proua Smirnovat ei armastanud keegi, ka mitte meie naabrite priske koerake. Tarvitses vaid proual tänavanurgale ilmuda, kui kohmakast vanast radikuliidihaigest koerast sai noor puuma. Ta vihises graatsilise hüppega trepist alla ja maandus lõrisedes proua jalgade ette. Põigeldes osavalt kepihoopide eest vasakule ja paremale, keerutas ta marulises masurkas ümber vehkleva ja sõimava vanaproua, seni kuni peremees välja jooksis ja oma raevuka murdja süles tuppa kandis. 

Proua Smirnova seotusest raamatukoguga veel niipalju, et kord lõi ta bussipeatuses kepiga vastu kintse Linda Sarapuule, kes kogemata talle teele ette oli koperdanud.

Meenutas: Nele Grosthal

VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Nele ei tea, mida teha pastoriga

Ühel pausihetkel otsustasid Elle, Helle ja Maire
harjutada etiketikohast reveranssi, samal ajal kui Pipa
muhedale pastor Tammsalule "maskeerimiskannukesega"
õuel hiilides vahele jäi
Foto originaal 10. sept. 1999, Jaan Tammsalu pilt samal aastal raamatukogus toimunud
kohtumiselt tema, Jaak Alliku ning Katrin Mändmaaga

Kui raamatukogu teisele korrusele kolis kirikõpetaja Jaan Tammsalu, oli naistel palju küsimusi. Kas preestri sõrmust suudeldes tuleb langetada pea või kergitada käsi? Mismoodi auväärse isiku poole pöörduda? Sotsialismi ja taasiseseisvunud Vabariigi haridus jättis noore Nele haridusteele sügavad lüngad pastoriga suhtlemiseks ning väärikuse säilitamiseks katsetati erinevaid lähenemisviise. 

Liiviga seoses meenub veel üks lugu. Meie raamatukogu teisele korrusele asus elama kirikuõpetaja. Jaani kirik oli oma varad tagasi saanud, kaasa arvatud pastoraadi, kus meiegi pesitsesime. Kirikuõpetaja oli arusaaja mees ja leidis, et ta mahub koos raamatukoguga vabalt ühte majja elama. Tema nimi oli Jaan Tammsalu ja ta oli kirikuõpetaja kohta kahtlaselt noor. Vähemalt nii arvasid meie naised ja ka mina, kes me õndsal nõukogude ajal olime harjunud, et üks jumalasulane peab olema iidvana nagu igavik. 

Kas sina tead, kuidas püha mehega suhelda?

Samuti ei osanud me seisukohta võtta, kuidas sellise püha mehega suhtlema peaks, mingit etiketti selle kohta ei olnud kusagilt leida. Mina olin filmis näinud, et lihtrahvas suudleb austuse märgiks preestri klotsersõrmust, samuti teadsin ma, et pühade isade poole tuleb pöörduda kolmandas isikus. Teised jälle polnud sellisest käitumisnormist midagi kuulnud ja vahtisid mind kahtlustavalt. Jäi ainult loota, et kirikuõpetajal ei tule pähegi meiesuguste alamat sorti patustega suhelda. Kuid me eksisime! 

Ühel külmal talveõhtul, varsti pärast sissekolimist, tuli pastor Tammsalu susse sahistades teiselt korruselt, kus ta elas, alla meie juurde, sest tal oli tarvis venekeelset Rabindranath Tagore luulekogu. Olime Liiviga kahekesi letis. Olin natuke noorem ja minu stardikiirendus parem, lendasin kuulina leti tagant vene fondi Tagoret otsima, et mitte jääda ühte ruumi inimesega, kellega suhtlemine mu kohmetuks tegi. Mööda joostes jõudsin märgata, et õpetaja Tammsalul polnudki klotsersõrmust, mida suudelda. No mida sa siis teed või suudled… 

Pusisin päris kaua, enne kui otsitava raamatu leidsin ja tagasi jõudsin. Liivi oli natuke pahura olekuga. „Mis sa seal nii kaua tegid, ma ei osanud temaga millestki rääkida“, pahandas ta pärast. Viimases hädas, kui vaikus juba piinlikuks muutus, oli ta kirikuõpetaja käest inglisepäraselt häält paisutades küsinud: „on ka kirik külm?“ mille peale õpetaja olla võpatanud ja vastanud: „Mitte eriti, meil on ju reflektorid.“

Peagi selgus, et Jaan Tammsalu oli väga muhe mees ja suhtles täitsa vabalt. Raamatukogu külastas ta regulaarselt igal õhtul, varustas meid Marside ja Snickersitega, mängis kitarri, sinatas kõiki sõbramehelikult ja ajas ohjeldamatult vigurijuttu. Ka meie suhtumine temasse muutus soojaks ja loomulikuks, ehkki säilis teatav aupaklikkus. 

Maja jagamisel erinevate asukate vahel tekkis õrn probleem wc-ga. Mitte seepärast, et koht oleks olnud meile mitme peale kasutada, vaid selle strateegiline paiknemine oli lihtsalt väga halb ja asus kirikuõpetaja esikus,  just tema trepi otsa juures. Raamatukogu siivsad daamid püüdsid igati varjata, et tegelevad vahetevahel sellise proosalise asjaga nagu pissil käimine. Kuna wc-s asus ka meie käsutuses olev ainus veekraan, siis saime oma käike hästi maskeerida, võttes näpu otsa väikese rohelise kastekannukese, mida hakkasime nimetama maskeerimiskannukeseks. Kannu kasutamise sageduse järgi oleks võinud arvata, et raamatukogu tagatoas on hektarite viisi kapsaid kasta. 

Kord kesk talve külmal ajal unustasin maskeerimiskannukese maha ja pidin hulk aega hambaid lõgistades vetsust väljasaamist ootama, sest minu poole asjatoimetuse pealt tuli esikusse õpetaja Tammsalu ja hakkas vaimulikke viisijuppe ümisedes wc ukse taga oma kingi ja saapaid viksima ja neid ei olnud tal vähe.

Meenutas: Nele Grosthal

VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Nele lugu kurja silmaga lugejast

Nele ja Hilja mälestushetk kuulsa furunkliga

Vanas pastoraadihoones töötasid naised tihedasti kokkupakituna pead-jalad koos. Sellises östrogeenist ja suurest hulgast väljamõeldud lugudest pakatavas keskkonnas muutusid raamatukoguhoidjad veidi imelikuks ning kiriku lähedusele vaatamata ebausklikuks. Tänases alternatiivajaloo postituses pajatabki Nele päriselt juhtunud loo kurja silmaga lugejast.

Istusin laenutusosakonna 9-ruutmeetrises abiruumis, mida me peenutsevalt kabinetiks nimetasime ja liitsin kataloogikastidesse uusi kaarte. Äkki kihutas mu kirjutuslaua äärde kõhukas Liivi, trügis end minu selja taha ja kükitas maha. 

„Appi, kui imelikult rasedad naised käituvad,“ mõtlesin mina. 

Hingeldades ja sosinal teatas Liivi mulle, et eesruumis on üks kurja silmaga mees, kellega iga kohtumise järel tekkivat talle näkku rammusad punnid või laugude külge odraivad. Nüüd titat oodates ei julgevat ta selle nõidmehega üldse silmitsi seista. 

Itsitasin ja kiirelt juhust kasutades narrisin Liivit tema ebausu pärast  ning siirdusin suureliselt laenutusletti. Mehe nimi oli A.K. ja ta nägi välja nii paipapalik kui üldse võimalik. Laialt ja lahkelt juttu vestes toimetasin laenutuse ära ja papa K. lahkus mütsi kergitades. 

Sekundi pärast paiskus osakonna uks avali ja sisse kargas tulivihane, lõhkiste põlvede ja rebenenud sukkpükstega Hilja, kes oli naasnud lõunatunnilt ja nagu pereemale kohane, teinud ka poodides toiduringi. Kahes raskes kotis kandis ta piimapakke, saiu, leibu, vorsti ja muud nasvärki. A.K-ga raamatukoguesisel jalgteel kohtudes oli ta äkki täiesti tasasel pinnal komistanud, tasakaalu kaotanud ja kõhuli kukkunud, toidukottide sisu oli mööda õue laiali paiskunud. Liivi tõstis näpu ning heitis mulle tähendusrikka pilgu.

Kobisin häbelikult oma laua taha tagasi ning jätkasin kaartide liitmist. Hilja plaasterdas oma põlved ja ühines Liiviga laenutusletis ning taevane rahu laskus jällegi meie väikese armsa raamatukogukese üle.

 Ei möödunud tundigi, kui Liivi, kes vahetevahel kabinetitaguses väikeses fondis raamatuid toomas käis, mu laua ette seisma jõnksatas, mind hullunud pilguga jõllitas ja „Hilja, Hilja, tule vaata!“ hüüdma hakkas. Hilja ilmus uksele ja Liivi osutas sõrmega minu lauba suunas. Kargasin püsti ja jooksin peegli ette. Keset mu nägu, just kahe silma vahel punnitas tohutu suur ja tulivihane furunkel.

Meenutas: Nele Grosthal

VLRK 110 alternatiivajalugu: Raamatukoguhoidja Nele meenutab kevadisi šefluse-aegu

Krutskeid täis Nele Pipaga uusi vallatusi haudumas

Erinevalt tänapäevasest vurlelikust elustiilist, valitses minu nooruse aegadel tõsine maalähedus. Iga linnaasutus oli oma šefluse alla „võtnud“ mõne kolhoosi või sovhoosi. 

Raamatukogurahvas käis Viiratsi kandi  põllumehi abistamas. Kevadisele kivikorjamisele võeti kaasa ka praktikant. Šeffide dessandi põhituumiku moodustasid laenutuse naised ning lisajõude oli mobiliseeritud ka komplekteerimise osakonnast. 

Sellel ajal töötas komplekteerimises üks sügavalt usklik neiu Kalli R. Meil kõigil olid kaasa võetud tublid leivakotid, aga Kallil oli lisaks ühes veel kirjusse pearätikusse sõlmitud palveraamat. 

Peale lõunat külitasid kõik põllupeenral ja patsutasid oma punnis kõhtusid, ainult Kalli istus sirge seljaga kivi otsas, rätik põlvedel ja luges raamatut. Meeleolu oli veidi kammitsetud, sest kõik püüdsid tema pühalikku tegevust mitte häirida.

Olin tollel ajal noor ja häbematu ning küllap kiusas mind lisaks veel kuri saatan, sest endalegi ehmatuseks veeretasin end selili, panin käed rinnale risti, ajasin varbad sirgeks ja küsisin teistelt valjusti: „Vaadake, kas ma oleksin ka ilus surnu?“ 

Ripsmete vahelt piiludes nägin, kuidas teised mind kohkunult jõllitasid ja siis vargsi Kalli poole kõõritasid. 

Ainult Evi lasi kuuldavale oma firmamärgina tuntud naerutrilleri ja ütles tunnustavalt : „Jah, väga ilus! Täpselt nagu elus.“

Meenutas: Nele Grosthal, kelle varasemaid meenutusi ja muljeid saate siin blogis lugeda SIIT

VLRK 110 alternatiivajalugu: Raamatukoguhoidja Nele teistlaadi praktikaaruanne vol 5

Nele praktikaruande viimases osas saame aimu tema sõprade pjedestaalile tõusnud inimestest.

Praktika ajal viis saatus mind kokku ka inimesega, kes tänaseks on minu sõprade pjedestaalil tõusnud väga kõrgele kohale. Aastate jooksul oleme temaga koos käinud läbi paksu ja vedela, söönud puudade viisi soola ja liköörikompvekke. Olen imetlenud tema teadmisi, taktitunnet ja sooja huumorimeelt. See inimene oli meie raamatukogu koduloobibliograaf Helle Valgus ehk „kuramuse bibliograaf“, nagu ma teda algul oma mõttes nimetasin. 

Koduloobibliograaf Helle Valgus ja Nele

Meie sõprus algas minu, kui praktikandi häbitu ärakasutamisega tema poolt. Ta andis mulle koostada nimestiku KOMSOMOLI LÖÖKEHITUSTEST, mida ta ise ei olnud suurest nõudlusest hoolimata vaevaks võtnud valmis teha. Sõnagagi asja selgitamata või omapoolseid juhtnööre andmata lahkus ta nädalaks teadmata suunas. 

Istusin hullusti murelikuna lugemissaalis, meetrine paberirull ees ning lappasin venekeelseid ajalehti ja ajakirju. Minu vene keele oskus piirdus sõnadega „tänan“, „palun“ ja „vabandage, ma ei räägi vene keelt!“. Nüüd istusin ma vankuvate venekeelsete ajalehevirnade vahel ja püüdsin neist välja sõeluda artikleid, mis pajataksid meie ääretu kodumaa kommunistlike noorte üüratutest ehitusettevõtmistest. 

Lahendasin olukorra lihtsalt ja geniaalselt, kirjutades oma pikale paberile välja kõik artiklid, mis sisaldasid mõnd kohanime ja sõna „stroika“. Nimekiri sai kaunis pikk ja kasutamiseks tuli seda lahti rullida. Minu nimestikurulli nähes hakkas kuramuse bibliograaf algul vaikselt ja siis järjest jõulisemalt rappuma, tema prillid tõmbusid uduseks ja lõpuks möirgas ta täiest kõrist naerda, mis temasuguse delikaatse inimese puhul oli täiesti ennenägematu. Veidi rahunenuna seletas ta üksikute luksatuste ja kõõksatuste saatel, et minu bibliografeerimisviisi kasutati viimati vaaraode Egiptuses, uuemal ajal pidi kasutusel olema kartoteegivorm. 

Õnneks ei süüvinud ta väga sügavalt nimestiku sisusse. Selle nurjatu naise kasuks räägib fakt, et kui läks praktika hindamiseks, kostitas ta mind bibliograafiatöö eest rammusa viiega.

Evi Murdla  kellukestena helisev naer aitas murda iga jää

Teine inimene, keda ma algul kahtlustavalt kõõritasin, oli meie direktor Evi Murdla. Minu esimestes mälestustes figureerib ta vähe, sest ta oli rohkem tagatoainimene ja me puutusime vähe kokku. 

Meenub ainult üks episood, kui ta korduvalt külastas fotoateljeed, et teha aina uusi ja uusi pilte mingi dokumendi, vist välispassi tarvis. Pildid ei kukkunud kunagi välja piisavalt head, et nendega passilauda minna. Pidasin teda üheks eblakaks ja edevaks tibiks. 

Kui ta murest muserdatuna järgmisele pildistamissessioonile suundus, arvas tookordne laenutusosakonna juhataja Linda Sarapuu, kelles vahetevahel ilmutas end kaval maatüdrukumõistus, et ta peaks selga panema midagi tumedat, et piltidel mitte plass välja näha. 

Evi ringutas käsi, sest ta oli hommikul riietanud end elegantsesse valgesse kostüümi. Linda pilk volksas hindavalt minu pruuni pitsvarrukatega kleidi suunas ja ta soovitas Evil seda laenata. Mõtlesin kiirelt, et kas mul on ikka kleidi all piisavalt ilusad püksid ja rinnahoidja, et järgnevad tunnid nende väel mööda saata. Õnneks ütles Evi: „Tänan, ei!“ ja lasi oma naerukellukestel heliseda.

Lõpp

VLRK 110 alternatiivajalugu: Raamatukoguhoidja Nele teistlaadi praktikaaruanne vol 4

Nele entusiasmi komplekteerimisel võib silmist lugeda

Nele seekordne aruanne hõlmab komplekteerimisosakonda.

Et praktika oleks täiuslik ja hõlmaks raamatukogutöö kõiki lõike, suunati mind üheks päevaks Jakobsoni tänaval asuvasse komplekteerimisosakonda. 

Helle toonitas, et kohal peab olema hommikul kell 8, sest sealsed virgad naised alustavad oma tööd 3 tundi varem kui peamaja omad. Unepuru silmis, olin varakult madala kopituselõhnalise puumajakese trepil ootel, et sukelduda uutesse peadpööritavatesse seiklustesse. 

Oodata tuli päris pikalt, enne kui komplekteerimise virgad naised ilmuma hakkasid. Minu ette tõsteti pakk „„Loomingu“ Raamatukogusid“, pudelike liimi, pintsel ja kolmnurksed paberist nurgakesed, mida ma pidin hakkama raamatute kaante külge kleepima. Lõunaks olin ma kleepimises saavutanud märkimisväärse professionaalsuse ning mind saadeti õlalepatsutuse saatel mu armsate Hellede, Hiljade ja Liivide juurde tagasi. 

Komplekteerijad ise suundusid üksmeelselt Eha tänava poodi lõunasöögiks juustu ja saia ostma. Menüü olid nad paika pannud terve hommikupoolse kestnud tulistes vaidlustes. Raske valik juustu ja vorsti, leiva ja saia vahel oli võtnud naistel pead peaaegu aurama. Ma võin küll eksida, kuid minu arvamist mööda oli toit ka ainus asi, mis neid siin maailmas veidigi erutas ehk ergutas.

Nele praktika ajal olid komplekteerimisosakonna ruumid Jakobsoni tänav 47 majas (endine kaugõppekeskkooli kantselei)

Järgneb...

VLRK 110 alternatiivajalugu: Raamatukoguhoidja Nele teistlaadi praktikaaruanne vol 3

Väike Helle (Helle Juss) tööhoos

Viljandi Linnaraamatukogu alternatiivajaloo Nele praktikapäeviku seekordne osa viib meid Jämejala Psühhiaatriahaigla laenutuspunkti ettearvamatult käituvate inimeste sekka.

Raamatukogu välisturneedel hakkas teda asendama Väike Helle. Sinna, kuhu läks tema, läksin ka mina. Esimene ühine väljasõit toimus meil linnalähedasse Jämejala Psühhiaatriahaigla laenutuspunkti.

Varustatud teadmisega, et haigla patsiente ei tohi mingil juhul oma selja taha lubada, astusime bussi nr. 10. Jämejala laenutuspunkti ilusat suurt ruumi palistasid vanaaegsed massiivsed riiulid, akende alla oli üles seatud Tallinna Meditsiiniraamatukogust imporditud näitus psühhiaatritele, mis muu hulgas sisaldas ka üksikasjaliste piltide ja skeemidega varustatud seksuoloogiaalaseid teoseid ja keset tuba seisis kirjutuslaud raamatukogu töötajale. 

Reeglit mitte kedagi oma selja taha lasta sellise ruumipaigutuse juures küll järgida ei saanud. Tegelikult polnud seda vajagi, sest külastajad olid kõik väga viisakad ja armastusväärsed ning kellelgi neist ei olnud vähematki kavatsust meie kaelu kahekorra keerata. Aga siis hakkas üks kundedest, suurt kasvu turjakas meesterahvas, huvi tundma arstidele mõeldud näituse vastu. 

Ta valis seksuoloogia sektsioonist välja ühe raamatu, mille vahel ta sõrme hoidis ja aegajalt sinna kilavaid pilke heites omaette kihistas. Seejärel võttis ta aega, et ahnelt järgmisi raamatuid silmitseda, siis jälle pilguheit valitud raamatusse, kihin jne. 

Väike Helle hakkas mulle silmi volksutama ja energiliselt köhatama. Kahtlustasin, et ta on midagi kurku ajanud, kuid enne kui jõudsin minna teda vastu selga kloppima, keeras jamaks. Näituse kammimise lõpetanud meesterahvas tuli laua juurde ja teatas, et soovib laenata seda raamatut, mille vahel ta ikka veel näppu hoidis. 

Väike Helle selgitas kenasti, et arstidele mõeldud näituselt raamatuid patsientidele laenutada ei saa ja võttis raamatul otsast kinni, et see oma valdusesse saada. Kunde ei lasknud raamatut lahti, Väike Helle ka ei lasknud, vaikselt puhkides sikutas kumbki raamatut oma poole. Ime küll, Väike Helle osutus tugevamaks! Meesterahvas tormas ust paugutades toast välja, meie Väikese Hellega lehvitasime värisevate kätega endale „Nõukogude Naistega“ tuult ja vangutasime halvakspanevalt päid. 

Siis prahvatas uks uuesti lahti ja patsient, nüüd juba küllaltki vihane, vuhises taas sisse. Sõnadega: „Aga arst on minu sõber ja lubab mul selle raamatu võtta,“ algas tema ja Helle vahel uus vägikaikavedu. Pisike Helleke osutus jälle tugevamaks - niuhti! - tõmbas ta raamatu mehemüraka näppude vahelt ära ja peitis endale selja taha. Temast peaaegu poole pikemal oponeerijal ei valmistanud aga mingit raskust üle väikese naise kummarduda ja raamat tagasi kahmata. Väiksel Hellel jätkus taas kuraasi raamat tagasi võidelda ja nii, "kord Vestmann all ja Piibeleht peal, kord Piibeleht all ja Vestmann peal"-stiilis see kähmlus jätkus. 

Hakkasin vaikselt laua tagant püsti venima, ise kalkuleerides, kas parem oleks põgeneda ukse või akna kaudu. Ilmselt märkas hull mees silmanurgast liikumist ja otsustas, et kahe raamatukoguhoidja vastu ta küll ei saa ja pühkis minema kui Soome Tuuslar.  

Võitlusväljal seisis lõõtsutades Helle ja surus vastu südant venekeelset seksuaalanatoomia õpikut. Nagu ma olin kord Tarmo sõrmi bussis posti küljest lahti harutanud, harutasin nüüd Helle sõrmed selle kirgiõhutava raamatu ümbert lahti, me keerasime raamatukogu ukse lukku ja põgenesime seljad koos läbi Jämejala pargi, hüppasime bussi ja rahunesime alles oma raamatukogus ahju taga.

Järgneb...

VLRK 110 alternatiivajalugu: Raamatukoguhoidja Nele teistlaadi praktikaaruanne vol 2

Viljandi Linnaraamatukogu alternatiivajaloo avaloos saime lugeda raamatukoguhoidja Nele seninägematult ausa praktikapäeviku kandest esimese päeva muljeid, mis juhatas noorukese raamatukogunduse tudengi lapsepõlves kogetud traumeerivate hetkedeni. Seekordses loos viib jutujärg kaelamurdvatesse seiklustesse raamatukogubuss Kubani ja rändfondi perenaise Liivi Metsamaaga ning esimese avaliku esinemiseni raadioeetris.

Asi muutus päev-päevalt paremaks. Raamatukogu avas mulle tasapisi oma aardeid. Üheks neist osutus raamatukogu rändfondi perenaine Liivi Metsamaa. Liivi oli noor ja naeruhimuline ning armastas pööraselt iga asja üle vaielda. Ta täiendas end parasjagu Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja see oli ka põhjus, miks me esimestel päevadel ei kohtunud. Elu läks raamatukogus häälekamaks ning huvitavaks kohe kui Liivi sessilt saabus. 

Tema hallata olid mitmed laenutuspunktid linnas ja selle ümbruses. Tavaliselt suundus ta missioonile  tohutute raamatukottidega kummagi käe otsas, aga teisipäeviti tuli teha bussiring rajooni, kus iga piimapuki juures ootasid kirjandushuvilised memmed ja taadid uusi raamatuid ja värsket linnaklatši. Tuur tipnes Tuhalaane abikooliga, kus õpetati lapsi, kes ei olnud just kõige taibukamad, kuid selle eest suured lugemishuvilised.

1977. aastal saadi uus buss Kuban, millele ehitati sisse metallriiulid ja mis alustas järgmisel aastal hõreda asustusega maapiirkondade teenindamist. Ühel päeval sõideti läbi neli-viis peatust. Marsruut oli ühildatud autokaupluse omaga, kuna siis oli inimestel üks käimine. Edaspidi jäid laenutuspunktid põhiliselt linna piiridesse, kuigi alguses käidi veel mõnda aega bussiga Kurvitsa ja Tuhalaane inimesi teenindamas. Linna laenutuspunktides (Viljandi Autobaas, teeninduskombinaat Leola jt) ning Jämejala psühhoneuroloogiahaigla raamatukogus käis raamatuid laenutamas rändfondi haldaja Liivi Metsamaa. (Raamatust: Viljandi Linnaraamatukogu 100. Lk. 76)

Mind nähes plaksutas Liivi rõõmsalt käsi ja teatas Väikesele Hellele, et võtab praktikandi endaga bussiringile kaasa. Mina olin pisikese vahelduse üle rõõmus ja nii me heal meelel teele asusime. Vadistasime mõnuga ja Liivi iseloomustas värvikalt oma klientuuri ning nende harjumusi. Näiteks sain ma teada, et Tuhalaane kooli laste hulgas on üks natuke imelik väga suurt kasvu poiss, kelle nimi oli Tarmo ja kelle eripäraks oli see, et ta ronis põlvede peal treppidest üles. Seda liikumisviisi kasutas ta ka bussi sisenemiseks.

Liivi Metsamaa meie Pipaga

Tuhalaane oli ilusate järvekestega kena künklik kohake. Ka koolimaja asus ühe künka otsas, mille all sillerdas veesilm. Meie bussijuht parkis bussi mäekallakule, hüppas ise uksest välja ja jalutas päikesesse. Meie Liiviga jäime bussi lapsi vastu võtma. Liivi tõstis klappistmed üles, muutes need ühe liigutusega väikesteks riiuliteks ja nähtavale ilmus ridade viisi raamatuid. 

Lastepilv vajus käratsedes bussi, Tarmogi saabus roomates ning laenutustegevus võis alata. 

Äkki käis bussist läbi nõksatus ja me hakkasime tasase naginaga mööda kallakut alla järve poole tagurdama. Puhkes paanika, kõik kiljusid, ma ise kaasa arvatud. Jõudsin mõelda, et järve me kogu kupatusega nüüd põrutame ja mina ei oska ujudagi. Vaimusilmas nägin end järvepõhjas lebamas, juuksed mererohuna hõljumas. 

Õnneks töötasid mõistusest sõltumata mõned instinktid. Trügisin lapsi enda ees ukse poole ja hakkasin neid ükshaaval bussist välja viskama. Pisikestega polnud suurt vaeva, need olid kerged ja enamikus nõus ka ise hüppama. Probleem tekkis minust palju pikema - täismehe mõõtu Tarmo, kes klammerdus ukse juures oleva posti külge, ega kavatsenud lasta end välja lükata. 

Samal ajal, kui mina Tarmo sõrmi ja varbaid posti küljest lahti kangutasin, kuulsin taustal, kuidas Liivi teeb vahekäigus paanitsevate laste hulgas endale teed, korrates tungivalt: “Lapsed eest, lapsed eest, lapsed eest...“  „Kui alatu“, mõtlesin mina, „tahab oma nahka päästa!“ 

Samal ajal õnnestus mul Tarmost võitu saada ja ma nägin, kuidas ta uhke kaarega uksest välja lendas, vastu üht puutüve põrkus ja seda mööda vaikselt alla voolas. Kohe seejärel käis raksatus ja puu, millest me parasjagu mööda libisesime, lõi bussiukse tagurpidi ning siis äkki me seisime... 

Vahtisin segasena ringi ja sain aru, miks Liivi oli endale nii meeleheitlikult teed teinud. Ta oli roninud läbi lastesumma, üle istmete ja risti üle bussi ehitatud laenutusleti juhi kohale ning tõmmanud vanale Kubanile pidurid peale. Oli õnn, et ta just äsja oli käinud autojuhikursustel. 

Minu ainsaks mõtteks oli olnud buss lastest tühjaks loopida ja ka ise välja hüpata. Kangestunult juhiistmel kükitades sosistas Liivi mulle dramaatiliselt läbi hammaste, et läheksin ja otsiksin bussijuhi üles. Sosistama pidi seetõttu, et liigse õhu liigutamisega bussi mitte uuesti veerema põrutada. 

Tormasin segaduses siia ja sinna, sest koht oli võõras, kuni lõpuks leidsin bussijuhi seismas tihedalt vastu hekki. Midagi kahtlustamata tormasin sinnapoole, ise karjudes: „Bussijuht! Bussijuht, buss libises mäest alla!“ 

Bussijuht tegi kiire sammu ja kadus heki sisse nagu üle linna Vinski.  Seisin hämmeldunult suud maigutades, kuni äkki sain ilmutuse – bussijuht pissis. Keerasin delikaatselt selja ja lähenesin sedamoodi tagurdades sellele kohale hekis, kus oksad veel vaikselt liikusid, ise ikka erutatult vuristades mäest alla veerenud bussist. 

Peab ütlema, et bussijuht üle just ei reageerinud, surnumatja aeglusega ronis ta hekist välja ning asus  pükse kohendades sündmuskoha poole teele. Koju sõites olime Liiviga küllaltki kaamed ja mitte väga jutukad.

Peale seda vahejuhtumit Väike Helle mind teiste kätte enam ei usaldanud. Võttis mu käekõrvale ja suundus Viljandi kohalikku raadiojaama, et ma saaksin ka oma avaliku esinemise esimesed tuleristsed. Raadios Aime Jõgi valvsa silma all pidin ma ette kandma bibliograafilise ülevaate Janis Rainise  elust rääkivast raamatust. 

Olukord ei olnud küll eluohtlik, kuid mitte vähem närvesööv kui meie dramaatiline bussireis. Mikrofoni ees esinemise reeglid keelasid paberitega krabistamise, suuga naksutamise ja hääle väristamise. Keelust hoolimata ma just neid asju tegingi. Ise ma oma esinemist ei kuulnud, sest tegemist oli otsesaatega, aga hiljem ütles Hilja mind kurvalt ja armastavalt vaadates, et kõik oli olnud suurepärane.

Nii äkki kui Liivi oli ilmunud, ta ka kadus, algas ju puhkuste aeg.

Järgneb...

VLRK 110 alternatiivajalugu: Raamatukoguhoidja Nele teistlaadi praktikaaruanne vol 1

Nelel oli juba varajases nooruses kõikenägev terane pilk

Tõehetk on saabunud!

Kurjakuulutava raginaga avanevad arhiivide uksed ja aastakümneid riiulitel rahulikult hinganud tolmukihi alt ilmuvad välja saladokumendid ning –protokollid, mis vapustavad maailma ja inimesi, WikiLeaks’i katlad kobrutavad ning keevad mühinal üle...

On minulgi saabunud aeg avaldada salaprotokoll, mis pidi algselt kuuluma 1983. aasta juunis Viljandi Kultuurikoolile esitatud praktikaaruande juurde ja puudutab Viljandi Linnaraamatukogu seniavamata salajast sisu.

Seistes 1983. aasta kevadel südamevärinal tolleaegse Pioneeri tänava vana punastest tellistest pastoraadi ukse taga, ei teadnud ma veel, et ees seisab mu elu märgilise tähtsusega sündmus - kolme tilga vere loovutamine ametile ja kohtumine kolleegidega, kellest mõnest on tänaseks saanud mu parimad sõbrad, paljudest head sõbrad, õpetajad, nõuandjad, pihiemad ja psühhoterapeudid. 

Esimene mulje, tõsi küll, eriti roosiline ei tundunud. Raamatukogurahvas, selle asemel, et tõtata praktikandile reveranssi tegema, virr-vurritas ennastunustavalt ümberringi. Ühed inimesed sättisid ilusaid raamatuid stendide ja kappide peale välja, teised paigutasid nartsisse ja kaseoksi vaasidega lauanurkadele, kolmandad jooksid kotte keerutades kulinaariakaupluse ja veinipoe vahet, vedades kohale toidukraami, millest neljandad nikerdasid võileibu, singirulle jne. 

Ainult üks proua istus kõigutamata rahus leti taga ning tegeles raamatukogu põhitööga. Üldiselt käisid kirjandust soovivad inimesed riiulite vahel ringi ja valisid seal meelepäraseid raamatuid, kas neid lapates, käes kaaludes või nuusutades. Osa lugejatest jäi aga leti äärde seisma ja vaatas nõudliku näoga raamatukoguhoidjale otsa. Siis hüppas proua püsti, tõmbas kleidisaba laiali, kükitas maha ja ilmus lauaveere alt uuesti nähtavale sületäie raamatutega. Külastaja võttis armulikult riidast mõned raamatud, proua sukeldus ülejäänutega uuesti laua alla ning laenutusakt oligi toimunud.

Nele esimesed raamatukogutraumad said üle elatud just nende inimestega.
Tagumises reas vasakult:
Hilja Soosaar, Helvi Ilus, Helle Valgus, Helle Juss, Nele Grosthal
Esimeses reas vasakult:
Liivi Metsamaa, VLRK110 maskott Pipa, Linda Sarapuu

Minu juhendajaks osutus õbluke neiu, kes nägi välja nagu oleks ta ise just koolipingist tõusnud. Olin oodanud kedagi auväärsemat ning kogenenumat. Varsti selgus, et polnud ta midagi nii neiu, vaid hoopis aus proua ja väikese tütre ema ning raamatukogus tööl olnud juba vähemalt kümme aastat. 

Tema nimi oli Helle Juss, aga kõik hüüdsid teda Väikeseks Helleks, et eristada teda teisest Hellest, kes polnud ka sugugi suur, vaid samuti küllaltki väike.  See Väike Helle oli üks tarmukas naisterahvas, kes minu harimisse suhtus suure kirglikkusega ja ma ei liialda, kui ütlen, et kuu aega tema käe all võrdus aastaga koolipingis. Me harjutasime kõike, alustades bibliograafiliste ülevaadete ettekandmisest kohalikus raadios kuni raamatute laenutamiseni hullumajas.

Pöördudes tagasi esimese päeva juurde – suur sagimine oli tingitud sellest, et meie raamatukokku oli oodata külalisdelegatsiooni ühest vennasvabariigi sõprusraamatukogust. Väike Helle oli raamatunäituse ning lillede ja okstega askeldajate ninamees, sest peale kõikide muude heade oskuste oli tal ka annet teha imekauneid lilleseadeid. 

Loomulikult ei olnud tal sellisel päeval aega praktikandiga tegelemiseks. Sujuvalt suunas ta mind raamatuid laenutava proua käe alla ja palus tal mulle tutvustada raamatute paigutust riiulitel, laenutus- ja kataloogide süsteemi.

Pahaaimamatu Väike Helle ei osanud aga kahtlustadagi, et mul oli laenutajaprouaga mõtteline kana kitkuda. Seda ei osanud kahtlustada ka proua ise. Ainult mina üksi kandsin endas sünget saladust. 

Nimelt oli sama proua varem töötanud lasteraamatukogus laenutajana. Mina olin juba varasest lapsepõlvest olnud agar lasteraamatukogu kasutaja. Eriti meeldis mulle vaadata piltkatalooge ja vastavalt nendes sisalduvate piltide ilule ka koju võtmiseks raamatuid tellida. Minu lugemiskiirus ei olnud ülemäära hea ja ma ei olnud mingi raamatute neelaja ning sellepärast valisin ma alati väga hoolikalt, mida võtta. 

Siis ühel päeval hakkas raamatukoguhoidja lisaks minu enda valitud raamatutele koju kaasa andma ka teoseid, mis rääkisid oktoobrilaste ja pioneeride elust, Leninist, tema perekonnast ja sõjast. Mina muidugi ei kergitanud neist mitte ühegi  kaant ja viisin kõik läbi lugemata tagasi. Kord raamatukokku raamatuid vahetama minnes oli leti ette kogunenud väike seltskond oma järjekorda ootavaid põlvikutes ja hiiresabapatsidega kundesid. Minu ees seisval poisil oli vastu rinda surutud hunnik raamatuid, millest kõige ülemine rääkis Lenini isast ja oli talle ilmselt raamatukogutädi poolt  kaasa sokutatud. Ka minu hunniku otsas lamas sama raamat. 

Siis juhtus äkki midagi täiesti ootamatut - raamatukoguhoidja osutas sellele Lenini isa raamatule ning küsis lapselt kohtupristavi häälega, kas ta luges seda juttu ja kuidas meeldis. Poisi kõrvad lahvatasid punaseks, kuid ta valetas siiski ladusalt, et luges küll ja meeldis hästi. Siis algas detailne ülekuulamine, kes, mis, kus ja millal. Petislaps ei osanud küsimustele vastata ja sai valetamise ja raamatu lugemata jätmise eest pahandada. 

Mina seisin, süda saapasääres, patuoina kõrval ja palusin mõttes, et maa mind neelaks, sest vahelejäämine ja häbisse sattumine rippusid hädaohtlikult pea kohal. Korraks vilksatas mõte ka põgenemisest, kuid enne jõudis järjekord minuni. Ma sulgesin silmad ja asetasin raamatupaki letile ning jäin alistunult hoopi ootama, mida aga ei järgnenud. Tegin ettevaatlikult ühe silma lahti ja piilusin va raamatukogutädi, kes juba kolmanda raamatuhuvilise lugejapiletit uuris. Nõksutasin kiiresti niksu teha ning tormasin tolmupilves uksest  välja. 

Pole vist vaja mainida, et sinna majja ma enam kunagi tagasi ei läinud.

Laenutajaproua nimi oli Helvi Ilus, tal olid imekaunid alati õhetavad põsed. Nüüd oli ta lasteraamatukogust keskraamatukokku üle kolinud. Kui ta oli lõpetanud hingestatud, kuid veidi eklektilise loengu raamatukogu töökorrast, mille alustaladeks, nagu ta rõhutas, olid süsteem ja alfabeet, olin ma kohkumusega jõudnud järeldusele, et raamatukokku tööle ma küll ei sobi. 

Ainuüksi lugejakaartide paigutus laenutusletis oli omaette raketiteadus, kus kaardid jagunesid tagastamiskuupäevade, lugejate töökohtade, õppeasutuste ja raamatukogu töötajatega sugulus- või sõprussuhte alusel ning iga grupp oli märgistatud erinevat värvi plastmassist nupsukeste ehk reiteritega. Vene sõjaväelased olid varjatud vastupanu märgiks tähistatud mustade nupsukestega. 

Veel sain teada, et kataloogid olid „alfabiitilised“ ja süstemaatilised ja seda, et Glavliti ehk Главное управление по охране государственных тайн в печати töötajad ei tohtinud mingil juhul teada saada, et bibliograafide toas on ära peidetud eestiaegne entsüklopeedia. Täiesti erapooletult võttes, võiks tegelikult öelda, et Elvi oli küllaltki kena inimene ja varsti ei tahtnud ma temaga enam mingit kana kitkuda, vähemalt mitte väga kirglikult.

Järgmisel hommikul vedasin ennast tõrksalt raamatukokku, sest ema oli mu vägisi uksest välja lükanud ja mul polnud muud kohta, kuhu minna. Aga oh õnne, seekord ootas mind seal ees rõõmus üllatus. Leti taga istus minu lemmikraamatukogutöötaja Hilja Soosaar. Äsja oli tema tublidusest ja kallist meelelaadist isegi ajalehes kirjutatud. Tal oli tumepruun poisipea ja lõpmata sõbralikud silmad. Olin temaga varem palju kordi üle leti suhelnud ja muljed temast olid ülimalt head. Varsti selgus, et seista temaga ühel pool letti on veelgi parem. Hilja võttis mu emalikult oma tiiva alla ja seal kükitasin ma tihti ja mõnuga ning kui aus olla, siis teen seda tänase päevani, sest meist on saanud eluaegsed sõbrad.

Järgneb...

*********************************************************************************

Viljandi Linnaraamatukogu sünnipäeva-aasta igal kalendrikuul saab osaleda lugejamängus, mille ülesanded on seotud lugemise, kirjanduse ja raamatukoguga. 

Veebruarikuu lugejamängu ülesanne ongi kirjeldada meile, milline oli Sinu esimene kokkupuude Viljandi Linnaraamatukoguga? Millisel aadressil raamatukogu asus ja mis Sulle seal meeldis?

 

Vastuse võid kirjutada Facebooki postituse juurde, saata kiri e-posti aadressile – rene.vahtra@raamatukogu.viljandi.ee või kirjutada raamatukogu teeninduslettides kohapeal vastavale paberile. 

Vastanute vahel loosime märtsikuu alguses välja raamatu!