Sakala (1920) 20. veebr. Wargus lugemisetoas Kolmapäeval on Rahwaülikoolide Seltsi awa- likust lugemisetoast kaks elektrilampi ära wiidud. Ei tea kellele nad ette puutusid? Laua pääle järele jäetud saapa jälgede järele otsustades ei oleks nende saabaste kandja poolt seda tõepoolest mitte oodanud. Häbi peaks olema. |
Ühel laupäeval olime Hiljaga kahekesi tööl ja külastajaid oli hõredalt. Korraga saabus kolm meest, kellest üks lipsas vene fondi, üks jäi koridori tolgendama ja üks tuli leti ette meiega juttu tegema. Vahetult enne seda oli meie töömees Tolik esiku seinale riputanud uut sorti väikese tulekustuti. Sarnaseid kustuteid kasutati ka autodes ja need olid üpris kallid.
Nele ja Tolik jälgi ajamas |
Mõne päeva möödudes külastas meid uurija, kes lehvitas minu seletuskirja ja kiitis mu tähelepanelikkust. Seejärel võttis ta põuetaskust välja pataka meeste pilte ja küsis, kas mõni neist oli tol saatuslikul päeval raamatukogus olnud. Tuvastasin kolm kahtlusalust ja politseiuurija kiitis mind jälle. Tundsin end nagu miss Marple ja kujutlesin, kuidas ma uurimise ohjad enda kätte haaran ja Viljandi ohtlike kurjategijate jõugu paljastan. Saime uurijaga suurteks sõpradeks ja vestlesime kaua ning lõbusalt, hoolimata Hilja heidetud hoiatavatest pilkudest.
Nüüd hakkas uurija mind iga päev külastama. Külaskäikude stsenaarium oli selline → algatuseks võttis ta põuest pildid välja, laotas lauale ja küsis : „Kas neid poisse tunnete?“ „Jah,“ vastasin mina teenistusvalmilt kätt kõrva äärde tõstes ja näitasin alati sama kolmikut. Seejärel pani politseinik pildid taskusse tagasi, lülitas oma raadiosaatja välja, asetas mütsi riiuli otsale ja istus ahju kõrvale toolile ning hakkas pajatama lõbusaid lugusid oma tööst. Lugusid sadas nagu küllusesarvest ja tema külaskäigud venisid järjest pikemaks ja pikemaks. Selle inimese eripäraks oli hästi läbitungiv pilk - tal olid helehallid väga väikese musta täpikesega silmad.
Mida päev edasi, seda ebamugavamalt ma tema pilgu ees end tundsin. Oli aru saada, et midagi ta minust tahab, aga mida, seda ma oma sõnulseletamatus ignorantsuses ei taibanud. No ütleme nii, olin ma ju ka alles üsna noor ja roheline. Olles oma kriminaalalased teadmised ammutatud sumedates kinosaalides istudes ja küüsi närides keerukaid krimifilme vahtides, hakkasin ma tema tihedate visiitide taga peidetud mõtet otsima. Äkki ta arvab, et ma olen kurjategijatega kuidagi seotud ja ootab momenti, mil ma ennast paljastan. Muutusin väga murelikuks. Seevastu Maire ja Elle, kellega me kabinetti jagasime, ootasid uurija külaskäike õhinal nagu lapsed rändtsirkuse etendust, ehkki nad teesklesid, et nad midagi ei näe ega kuule, kuid nende muigel suud ja pikaks veninud kõrvad rääkisid midagi muud.
Kord jutustas uurija loo, kuidas ta paljalt kehakeele ja füsioloogiliste ilmingute põhjal oli ühe kurikaela vahele võtnud. Ilmutades märkimisväärset näitlejameisterlikkust, rääkis ta, kuidas kurjategija oli tema kavala küsimuse peale neelatanud ja mida see neelatus füsioloogiliselt tähendas ja kuidas tema seda tõlgendas. Äkki tundsin, kuidas sülg hakkas suhu kogunema ja ka mina neelatasin, siis veel ja veel ja veel. Püüdes oma füsioloogiat kontrolli alla saada, läks mul osa stoorist kaduma. Ärkasin sellel momendil kui jutustaja oli jõudnud punkti, kus ta andnud kahtlusalusele mingi paberi ja palunud sellele alla kirjutada ja kuidas tolle käed jäänud paberi külge kinni, sest need olnud higised, mis tähendanud seda, et neerupealsed olla aktiviseerunud, mis omakorda tähendanud seda, et kahtlusalune ei ole tõtt rääkinud. Korraga langes mu pilk oma kätele, mis lebasid tumedal lauaplaadil. Sõrmede ümber oli näha kerget niiskusest tekkinud varju. „Issand,“ mõtlesin ma : „mu neerupealsed on mind reetnud!“
Lõpuks sai mul sellest lõbusast politseinikust villand ja ma edastasin talle valeteate, et ärgu rohkem raamatukokku tulgu, sest mul algab puhkus ja ma sõidan ära Sahhalinile ning kahtlane on, kas ma sealt enam kunagi tagasi tulen. Seadusesilm andis kurvalt au ja kõndis raamatukogust välja. Paari tunni pärast oli ta uuesti tagasi, kaasas minu seletuskirja põhjal koostatud protokoll. Veel pani ta hoolikalt kirja minu andmed, perekonnaseisu ja hariduse ning ulatas mulle paberi, kuhu palus alla kirjutada lause „olen protokolli läbi lugenud ja tunnistan selle sisu õigeks“.
Pühkides oma higised käed vastu tagumikku kuivaks, võtsin lehe vastu ja taipasin äkki ehmatusega, et ei oska kirjutada sõna „protokoll“. „Kas see käib keskelt k-ga või g-ga“, mõtlesin ma paaniliselt, seistes pastakas püsti peos kivistunult keset tuba. Ilmselt ei andnud mu kehakeel küllalt selget märki mu mõtetest, sest selle asemel, et pakkuda mulle „Eesti keele grammatikat“, haaras politseinik mind toetavalt õlgadest ja sosistas ehmunult : „Mis on? Mis on? Mis on?“ Ehkki olin minut tagasi suureliselt teatanud, et mul on kõrgharidus, pidin häbiga tunnistama, et ei tea, kuidas kirjutada „protokoll“. Üle uurija näo veeresid kiiresti mitu ilmet, imestusest uskumatuseni ja siis ütles ta rõhutatult : „Kahe elliga!“ Laseme siinkohal kardinal langeda.
Meenutas: Nele Grosthal
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar